Kutseharidus tõuseb au sisse

Eduard Brindfeldt tunnistas hiljuti Äripäeva raadio saates “Tööstusuudised eetris”, et noori on jätkuvalt keeruline tehnikaerialasid õppima meelitada ja ka õpetajaid napib.

“Õpilaste probleem on kindlasti olemas ja mul on tunne, et see lähiajal vist paremaks ei lähe,” rääkis Eduard Brindfeldt intervjuus.

Muresid on endiselt ka õpetajatega, keda lihtsalt pole piisavalt ja seega on olemasolevate töökoormus päris suur. “Põhiviga on selles, et õppejõudusid on vähe ja õppejõudude kaader vananeb,” tõi ta välja kaks peamist murekohta.

Õpetajate põua leevendamiseks on koolid õppejõudusid jagama hakanud. “Samad õpetajad, kes loevad TalTechis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis, on ka meil. Ja vastupidi,” märkis Brindfeldt. “See on üks niisugune pääsemise tee. Esiteks on erialasuuna tase ühtlaselt hea ja õpetajate seisukohalt saab ta ka tänu sellele inimväärse palga, aga eks töökoormus on suur. Meil oleks hea meel, kui meil oleks igas koolis terve seltskond hästi kvalifitseeritud õppejõudusid, aga paraku ei ole.”

Õppejõudude põuale on lisaks jagamisele veel teisigi lahendusi – näiteks on õpetajatena koolidesse värvatud ka ettevõtjaid, kes seeläbi endale ka praktikante leiavad. “Ettevõtjad käivad tegelikult hea meelega. Üks põhjus, miks nad käivad tunde andmas, on see, et nad saavad varakult endale töötajaid valida. Ta tuleb loengut andma ja leiab selle käigus ka endale hea töötaja,” ütles Brindfeldt. “See on ka üks põhjus ja meil on praktiliselt kõikidel erialadel ka külalislektorid või -õpetajad.” Ettevõtjatest külalislektoreid leiab ka ülikoolidest ja see on Brindfeldti sõnul mitmes mõttes väga hea.

“Esiteks toob see värskemat teadmist tootmisest ja teiseks on ka õppijale kasulik, et koolis ei ole vaid sellised õpetajad, kes ongi pikka aega koolis olnud ja võib-olla reaalsest tootmistegevusest kõrvale jäänud.” Veel on Brindfeldti sõnul olukorra leevendamiseks praktiseeritud süsteemi, kus järeltulevat põlvkonda õpetavad need, kes veel ise õpivad. “Kõige ideaalsem on lahendus, et nad lõpetavad meil kooli ära, seejärel on paar aastat ettevõttes tööl ja siis tulevad meile õpetajaks. Ja õpetajaks niimoodi, et samal ajal õpivad paralleelselt ka ise, jätkavad järgmistel õppetasemetel. Ja nii on meil mitmed noored õpetajad.”

Sarnaselt toimivad ka kõrgkoolid, kus üliõpilased jäävad ühel hetkel kooli teadust tegema, õpetades samal ajal ka nooremaid.

Kui kõrgkoolid toovad õppejõude ka väljastpoolt, siis kutseharidus on valdavalt eestikeelne ja see seab selged piirid ka välisõppejõudude kasutamisele. “Kindlasti on meil natukene venekeelset õpet, aga põhimõtteliselt on kutseharidus eestikeelne. Soovijad on tahtnud tulla siia õpetajaks küll Indiast, Aasiast, Aafrikast, aga kui nad saavad teada, et õppetöö käib eesti keeles, siis paraku...,” rääkis Brindfeldt.

“Neil võtaks tükk aega, enne kui nad eesti keele selgeks saaksid,” põhjendas Brindfeldt ja lisas, et ei näe lähitulevikus kutseharidusmaastikul võimalust välisõpetajaid sisse tuua. Ainuke võimalus seda muuta oleks üleminek ingliskeelsetele õppekavadele.

“Teoreetiliselt ja osaliselt võiks ju informaatika, mehhatroonika ja robootika suunal üle minna (inglise keelele – H.P.), sest mul noorem seltskond võib vabalt õpetada nii eesti kui inglise keeles,” lisas Brindfeldt.

Mis puutub õpilastesse, siis ka siin on Brindfeldti sõnul erinevaid mõtteid ja retsepte, kuidas noori kutseharidusse saada, olnud omajagu palju. “Räägitakse väga heast karjäärinõustamisest ja sellest, kui selle tulevase spetsialistiga, kes praegu ei õpi, juba varakult tegeleda. Ja tegeleda temaga selles mõttes, et ta teadvustaks, et tehnilised erialad on head, huvitavad ja hea palgaga jne. Võib-olla ühel hetkel ta hakkab mõtlema, et võikski tehnilist eriala õppima tulla,” rääkis ta.

Kutsehariduse edendamisega tegeleb Sihtasutus Innove, olemas on ka erinevaid õppefilme ja korraldatakse erinevaid kutsemeistrivõistlusi, mis toimuvad igal aastal kas ühes kohas või erinevates koolides. Rahvusvahelistest meistrivõistlustest võiks välja tuua näiteks üleeuroopalise EuroSkillsi.

“Nii et selliseid asju on. Ja ka ajakirjanduses me kogu aeg propageerime seda, et tööstus ei ole must ja kole,” toob Brindfeldt välja habemega probleemi. “See veneaegne arusaam, et kui oled rumal, lähed kutsekooli, on läinud paremaks. See mõttemaailm on muutunud paremaks. Aga see pole kindlasti selline nagu Soomes või Saksamaal, et kui sa tahad olla tegija, siis pead olema meister. Ja et seal olla meister, selleks pead õppima ja eriala saama, kuid sa ei pea seda omandama akadeemilise kraadiga, vaid piisab täiesti, kui sul on korralik amet,” võrdles ta. Brindfeldt usub, et ka Eesti jõuab ühel hetkel sinnamaani, kuid see võtab ilmselt paar põlvkonda veel aega.

Veel rääkis Eduard Brindfeldt saates sellest, kuidas õnnestus Tallinna Tööstushariduskeskusel mullu uus tööstusinformaatika eriala käivitada. Olgu taustaks öeldud, et mullu sügisel alustas oma õppeteekonda esimene tööstusinformaatikute grupp. Tööstusinformaatik on selline IT-spetsialist, kes saab tootmises toimuvast aru ning tegeleb näiteks tööstuslike inforvõrkudega ja erinevate andmehalduse programmidega.

Grupp tuli täis. “Päris seda ei saa öelda, et meil oli konkurss sellele erialale, aga planeerisime vastu võtta 100 inimest ja 100 inimest saime ka vastu võtta,” oli Brindfeldt rahul. “Kõik põhikoolijärgsete õppijate ja gümnaasiumijärgsete õppijate grupid saime täis. Huvi eriala vastu oli olemas. Õnneks on IT-erialad üldse sellised, mille vastu on huvi. Ja meie eesmärk on teha selline eriala, mis hõlmaks IT-d ja tänapäevast tehnoloogiat tööstuses – kusjuures tänapäeva tööstus ei saa IT-ta kuidagi hakkama,” rääkis ta. Ta toonitaski, et õpilased võiksid endale teadvustada, et kui on huvi õppida robootika, tööstusinformaatikat või IT-d, siis võiks lihtsalt IT õppimise asemel valida kindla suuna. Seesama tööstusinformaatika eriala tekitab Brindfeldti sõnu õpilasele olukorra, kus tal on tulevikus palju laiem valik töökohti, mille vahel valida.

“Ma ei väsi rääkimast oma Jaapani kogemusi, kus inimesi valmistatakse tulevaseks tööks ette mitte põhikoolis, vaid juba lasteaias. See tähendab, et talle süstitakse seda mõtet, et tegelikult on niisugune tehniline eriala huvitav ja ta teab, et selline asi on olemas,” rääkis Brindfeldt veel ja lisas, et Eesti puhul on probleem see, et põhikooli või gümnaasiumi lõpetaja reeglina täpselt ei tea, kuhu ja mida ta õppima läheb.

Brindfeldti sõnul näeb tööstushariduskeskuses tihti olukorda, kus 15–16aastane noor ei ole elus viili ega haamrit käes hoidnud. “Me näeme ju, et kui see noor inimene tuleb siia kooli õppima ja tal on esimene praktika lukksepa praktika, siis enamik, kes sellele praktikale lähevad, pole käes hoidnud viili ja isegi haamrit. Nende eest on kõik ära tehtud,” muretses Brindfeldt.

“Ta pole elus kunagi käega midagi teinud, see tähendab, et me peame olema väga kannatalikud, et talle see elementaarne osa selgeks teha. Lapsevanemad on ise selle nimel kõvasti vaeva näinud, et neid lumehelbekesi toota.”