Katk niidab tööstust

Aafrika seakatk on seni olnud tõsine probleem seakasvatajatele. Töötlev tööstus on jäänud sellest taudist kas puutumata või pääsenud kerge ehmatusega. Praegu on olukord muutumas, kuna liha- ja toiduainetööstused on saanud veterinaar- ja toiduametilt (VTA) esimesed kontrollaktid ja ettekirjutused niinimetatud “nakkuskahtlase liha” hävitamiseks.

Riigiameti hinnangul piisab saaduste hävitamise nõude esitamiseks juba sellest, et loomad toodi nakkuskahtlasest farmist ehk kohast, kus katk tehti kindlaks alles pärast nende loomade ostmist. Laboratoorseid uuringuid enne ettekirjutust ei tehta, kuna VTA arvates ei anna uuringud kindlat vastust, kas loomsed saadused sisaldavad haigustekitajaid või mitte.

Iseenesest ei olekski nakkuskahtlase liha hävitamine tööstuste jaoks probleem, kui ei tekiks õigustatud küsimust, kes kannab avalikes huvides antud ettekirjutuse täitmisega seotud kahju ja kulud, mis võivad ulatuda miljonitesse eurodesse?

Omandi puutumatus või sellest ilmajäämise kompenseerimine kohese ja õiglase tasu eest on seejuures demokraatia põhiprintsiip, mida Eesti põhiseadus täiel määral toetab.

VTA kontrollaktidele on lisatud nimekiri 74 Eesti ja ELi õigusakti kohta. Kuigi loetelu on muljet avaldav ja selles orienteerumine keeruline isegi professionaalse nõustaja jaoks, ei leia töötleva tööstuse ettevõtja sellest viidet põhiseadusele. Nii nagu ei leia ettevõtja ka muud võimalust nõuda hüvitist selle eest, ta omandi hävitas. Töötleva tööstuse ettevõtja ei saa tugineda isegi loomatauditõrje seadusele, mille alusel saavad Euroopa Liidu poolt rahastatavat kompensatsiooni loomapidajad.

Ebaõiglast olukorda ei saa vabandada ka tavapärase äririskiga, sest tööstusettevõtja ei tegutse valdkonnas, kus loomakasvataja. Pealegi, loomakasvataja riski kompenseerimiseks on reeglid kehtestatud.

Kuigi tööstusel on soovitatav küsimust ennetavalt reguleerida lepingutes seakasvatajatega, siis toodangu hävitamisega seotud probleeme ei lahenda ka leping. Hüvitistes kokku leppimine saab olla vaid lepingupoolte (ostja ja müüja) ühine vaba tahe ja hüvitiskohustusi loomade müüjale peale suruda ei saa. Õiguslikult pikantse olukorraga on tegu ka seepärast, et loomade ostja ja töötleja ei ole VTA ettekirjutust saades eksinud ühegi seaduse vastu.

Loomakasvataja saab samas olukorras kompensatsiooni, tööstusettevõtja saab käepigistuse selle eest, et ta aitas riigil likvideerida nakkuskahtlust. Miks nii, Eesti Vabariik?

Autor: Karl Kask, Soraineni nõunik ja vandeadvokaat