Aasta töösturi nominent Raul Kirjanen: praegune olukord teeb mind väga murelikuks

Äripäeva raadio hommikuprogrammis kõneles üks Aasta tööstur 2022 nominentidest, Graanul Investi juht Raul Kirjanen. Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juhatusse kuuluv Kirjanen leiab, et riik on puidusektori tähelepanuta jätnud.

Väga austusväärsed kandidaadid ja konkurendid! Milremiga oleme me ka natukene proovinud koostööd teha selles osas, et kasutada nende platvormi metsanduses. Metsanduses on ka täna hästi palju käsitsitöö, nii et paar-kolm aastat tagasi me tõsiselt mõtlesime, kuidas seda mehhaniseerida ja robotiseerida ja kuidas nende platvormi seal kasutada. Tänapäeval on neil tõenäoliselt väga kiired ajad, nii et asi on natuke soiku jäänud. Toiduainetööstusega on mul kokkupuuteid natuke vähem, aga olen neile ustav klient. Aga otsest kokkupuudet ei ole.

Üldise väljavaate mõttes on vaja see teema kaheks lüüa - on üksikud ettevõtted ja siis on kogu tööstussektor laiemalt. Üksikud ettevõtted ja üksikud ärimudelid peavad erinevates kriisides ja erinevates olukordades erinevalt vastu. See sõltub paljudest asjadest, alates juhtimisest kuni riskide võtmiseni välja. Aga kui me vaatame tööstust üldisemalt, siis ma arvan, et tööstussektor üldisemalt on Eestis jäetud väga tugevalt tuule kätte. Kui Eesti oli nõus sellega, et Euroopa liidus antakse tööstusettevõtetele riigiabi energiahindadega hakkamasaamiseks, siis selle nõusoleku andmisel oleks Eesti riik pidanud aru saama sellest, et kaitsmaks Eesti tööstusettevõtteid konkurentsi tingimustes, peab riik ise ka liigutama hakkama.

Ja kui täna öeldakse, et ei näe põhjust selles suunas liigutamiseks, siis tegelikult tähendab see seda, et meie tööstusettevõtted on konkurentidega võrreldes oluliselt halvemas olukorras. Alles hiljuti oli meedias juttu sellest meeletult suurest Saksamaa energiatoetusest ettevõtetele. Ja ka Lätis on energiatoetused ettevõtjatele. Ma iseenesest olen ülitugevalt selle vastu, et riik ettevõtteid subsideeriks, tegelikult ei oleks vaja seda teha, aga kui mitmed riigid otsustavad koos, et ettevõtteid subsideeritakse, siis ma arvan et Eesti riigi tänane poliitika - vaatame kõrvalt, mis ümberringi toimub - on lõppkokkuvõttes meile väga kahjulik.

Pankrot ja koondamine on lõppkokkuvõttes üksiku ettevõtte ärimudeli küsimus, et kui tugevalt ta vastu peab ja kuidas tema riskid on jagatud. Aga täiesti selge on ju see, et kui turg tõmbub kokku, on ka tooteid vähem vaja. Ja kui sinu konkurendid suudavad tänu riigi toetusele oma koduriigist toota neid tooteid sinust oluliselt odavamalt, siis … ega kärestikus üles ikkagi kergelt ei uju keegi ju! Ma arvan, et kahjuks kuuleme nendest koondamistest veel kindlasti.

Kindlasti on metsandus ja puidutööstussektor minu jaoks kõige hingelähedasem ja seal on mul ka teadmisi ja kogemusi kõige rohkem. Aga ma olen alati ka seda ütelnud, et kõik ettevõtted, kes suudavad siin väikeses Eestis rahvusvahelises konkurentsis püsida, on minu meelest väga suured staarid.

Ma arvan, et metsasõjal on mitu põhjust. Kindlasti on seda tagant tõuganud ka ajakirjandus, niisugused konfliktid ju üldiselt kõikidele meeldivad. Aga kui rääkida natuke sisulisemast poolest, siis minu arvates on konflikte majanduse ja ökoloogide vahel igas sektoris. Eesti kõige suurem probleem on see, et meil ei ole Eesti riigisektoris täna mitte ühtegi ametnikku, kelle ülesandeks oleks puidusektori huvide kaitsmine. Anname 10 protsenti Eesti SKP-st ja null ametnikku! Ja siis tekibki olukord, et diskussioonis on kogu aeg väga paljud argumendid väga ühepoolsed. Ja väga raske on ka riigil endal põhjendada, miks see sektor on tähtis ja oluline. Mulle endale tundub, et ka riigil endal on teadmist selles küsimuses päris tihti puudu.

Selleks, et Eesti ettevõtted suudaksid olla edukad rahvusvahelises konkurentsis, peavad nende konkurentsitingimused olema samasugused või paremad kui meie otseste konkurentide juures, näiteks Lätis, Soomes, Rootsis. Aga kui me vaatame, kuidas tegelik olukord on, siis see on risti vastupidi. Juba kaks aastat on meil rakendatud ühel või teisel kujul nii-öelda kevadist raierahu, mis jätab sektori toormevarru üüratult suure jälje. Ja seda jälge tagasi teha aasta jooksul on väga raske.

Rääkisime ka natukene nendest energiatoetustest erinevates riikides, neid meil ei ole. Ja logistiliselt oleme me ikkagi nii-öelda Euroopa nurgas ehk kallis logistika, kallis energia, kallis tooraine, tulemus ongi see, et kui sul on kolm kõige suuremat sisendit konkurentidest kallimad, siis on väga raske leida seda võluvitsa, mis tegelikult aitaks ettevõtetel kasvada ja konkurentsis püsida. Riik peaks peeglisse vaatama, kuidas nad seda sektorit tulevikus näevad ja mida selle jaoks on vaja teha, et konkurentsivõimet taastada.

Hästi ilmekas näide on minu meelest Repo vabrikute pankrot. Kunagi, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeerium arutas seda, kas Narvas võiks hakata suures mahus puid põletama, siis arutasime seda metsa- ja puidutööstuse liidus. See on väga lai organisatsioon, metsaomanikud, ülestöötajad, tehnikamüüjad, saeveskid, selles mõttes kogu sektor. Istusime koos maha, arutasime ja jõudsime järeldusele, et selline 500 000 tihumeetrit puitu põletada Narvas on OK, meil ei ole selle vastu midagi. Kui kogus aga läheb oluliselt üle selle, siis tõenäoliselt järgneb mõni pankrott. See oli kolm aastat tagasi. Need põhjused ja tagajärjed on omavahel seotud, neid ei saa eraldi võtta.

Kui nüüd tulla tagasi küsimuse juurde, et mis saama hakkab, siis ma ise kardan kõige rohkem, et toimub vaikne varisemine. Ehk tegelikult kui vaatame täna metsatööstussektori investeeringuid, siis midagi suurt enam ei tehta. Aga kui palju tegelikult peaks metsatööstussektor investeerima aastas, et hoida oma rahvusvahelist konkurentsivõimet? Ma arvan, et see suurusjärk on selline 100 - 150 miljonit eurot aastas lihtsalt selle jaoks, et hoida oma konkurentsivõimet. Me ei näe seda täna! Ja ma arvan, et niisugune vaikne varisemine on minu meelest oluliselt suurem probleem kui see mõni üksik pankrot või mõni üksik koondamisteade, mis täna tulnud on.

Ma olen liidu (metsa- ja puidutööstuse liit - toim) juhatuses olnud neli aastat ja see langeb enam-vähem kokku valimistsükliga. Madis Kallas on nüüd viies keskkonnaminister, kas selle aja jooksul on seda ametit pidanud. Umbes iga 10 kuu tagant on olnud ministri vahetus. Sektorile on selgelt olnud sellel väga halvad mõjud. Aga noh, see on poliitika ja sinna me midagi teha ei saa.

Madis Kallas on aga sektori jaoks selgelt siiamaani olnud kõige keerulisem minister ja võib-olla isegi mitte selles mõttes, et tal on teistsugune seisukoht, sellest saan ma aru. Kaks korda oleme temaga kohtunud, mõlemad korrad umbes poolteist tundi. Oleme seletanud oma probleeme, oleme seletanud oma väljakutseid. Ja ma arvan, et kohale on sellest jutust jõudnud täpselt null protsenti.

No ütleme nii, et oleme arutanud, et kuidas edasi minna või kas me peaks veel kohtuma. Juttu oli, et minister võiks tööstusi külastada ja me saaks näidata, mida me teeme. Aga arvestades, et sõnumi kohalejõudmise protsent on null, siis selle efektiivsust hinnata ei julge.

Seda ei tea kunagi, valikus on alati see, et kõik jääb samaks, võib minna paremaks või halvemaks. Ma ise loodan ikkagi väga seda, et meil valimiste järgselt tekib selline olukord, kus tööstusel ja metsamajandamisel tekib riigis oma organisatsioon, kes seda sektorit siis kureeriks ja kaitseks ja oleks siis keskkonnaministeerium, kes tegeleks looduskaitsega. Või me leiame niisuguse ministri, kes ikkagi tegelikult vaataks kogu seda sektorit, nii nagu ka täna keskkonnaministeeriumi põhimäärus ette näeb. Keskkonnaministeeriumi ülesanne on tegeleda muuhulgas ka metsamajandamisega, aga tahetakse tegeleda eelkõige populistliku poolega ehk et mida teha ei tohi. Iseenesest on see enne valimisi väga tore ja arusaadav, aga tegelikult tuleb tegeleda ka selle raskema poolega.

Toon siin näiteks Läti, kus tegutseb ka Graanul Invest. Lätis oleme me isegi suuremad kui Eestis ja näeme, kuidas Läti suhtub oma metsatööstusse keerulisel ajal. Rääkisime juba energia toetustest. Aga tegelikult on ka Läti riigimetsa tasemel otsustatud, et Läti riigimets suurendab raiemahtu. Esiteks on riigil raha vaja. Raha on ju ka Eesti riigil vaja, eks. Aga tundub, et Eesti riigil on teised allikad, kust seda raha võtta. Läti riigimets on otsustanud, et kuna puidu hinnad on väga head, siis praegu on õige seda raha sealt võtta, sest riigil on seda lihtsalt vaja ja teisest küljest see toetab meeletult tööstust, suurendab pakkumist potentsiaalselt ja vähendab natukene ka hindu.

Kokkuvõttes parandab see otsus oluliselt Läti kohaliku tööstuse konkurentsivõimet. Et kui sa oled täna saemees 100 kilomeetrit Läti piirist põhja pool ehk Eestis või 100 kilomeetrit Läti piirist lõuna pool ehk Lätis, siis sul on täiesti erinevad konkurentsitingimused. Aga turg sellele potentsiaalsele tootele on sama. See teeb mind väga murelikuks.