Aasta töösturi nominent Ülo Kivine: hindade tipp on käes

Äripäeva raadio hommikuprogrammis kõneles aasta töösturi üks kolmest nominendist, Nordic Milk juhatuse esimees Ülo Kivine. Nordic Milki tuntakse paremini kaubamärkide Tere ja Farmi järgi. Tööstusjuhti küsitles Meelis Mandel.

Olen Toiduliidu juhtkogus olnud üle kümne aasta ja alati olen ma püüdnud ka oma kolleegidele öelda, et vaadakem seda pilti ülevalt alla. Selgelt on igal ettevõtjal omad huvid ja oma vaade, aga teatud positsioonil tuleb mõelda sektoripõhiselt.

Sellesse kolmikusse sattumine oli minu jaoks väike üllatus, muidugi positiivne üllatus ja tänud žüriile, et ma olen kolme hulgas. No kuidas ma neid iseloomustan? Raul Kirjaneni puhul on kindlasti tegemist Eesti mõttes kõva tegijaga. Osa tema ettevõttest (Graanul Invest) on nüüd müüdud, aga nagu ma aru saan, siis ta tegutseb selle alaga edasi ja just puidutööstuse selles osas, mis väärindab puitu edasi.

Kuldar Väärsi on kindlasti tulevikutegija. Tänases kontekstis on tema ettevõte (Milrem) loonud mehitamata mitte just lahingumasinad, vaid üldse militaarias kasutatavad masinad. Seal ettevõttes on vist üle saja inseneri, mis on Eesti maastikul omaette nähtus. Võrdluseks võin öelda, et meie ettevõttes on üks-kaks inseneri. Sinna on koondunud masinaehitus, IT, kahtlemata on see meie jaoks võõras valdkond ja sellega ei ole paljud kokku puutunud, aga seda pilti vaadates on tegu kindlasti tulevikuettevõttega. Nad mõlemad on tulevikuettevõtted.

Läheb nagu kõigis töötleva tööstuse sektorites. Märksõna oli meie jaoks paar aastat tagasi COVID – kuidas sellega hakkama saada, kuidas edasi minna, mida toob homne päev? Siia sõites ma mõtlesingi, et võib-olla see COVID oligi natuke nagu proovikivi tänaseks, kui on jälle uued väljakutsed. Suvel tulid kõrged energiahinnad ja suvel tekkis kitsamalt piimatööstustele see küsimus, et me ei tea, kas meil on voolu või ei ole.

Piimatööstuse eripära on see, et näiteks meil Nordic Milkis läheb igal hommikul välja kakskümmend piimaautot. Me töötame 24/7, põllumees töötab 24/7, aga põllumajandussektor on loonud endale tänu eelnevatele tormidele-katkestustele generaatorivõimekuse. Farmides saab igas olukorras piim lüpstud ja jahutatud.

Nüüd tööstuse pool. Näiteks meie Põlva tööstus võtab sama palju voolu kui terve Põlva linn ja sellele generaatorivõimekuse loomine on väga suur väljakutse. Selle loomine on meil mõtetes ja tegelikult juba loomisel, sest me ka ju ei tea, kas neid katkestusi tuleb või kuidas nad välja näevad. Lõpuks on juttu olnud ka sellest, et toiduainetööstused lülitatakse loodavasse eluliselt oluliste teenuste osutajate gruppi. Gaasi puhul on seadus ja sel me teame, kuhu me kuulume, elektri puhul oleme ühes grupis kõigi töötleva tööstuse ettevõtetega. Mingit abi me seaduse järgi ei saa ja tuleb oma mõtete ja jõuga liikuda sügisesse nii, et meil ikka majad valged oleksid ja töö saaks tehtud.

Gaasist me oleme saanud loobuda. Jah, selles mõttes oleme mõneks ajaks rohelipu sahtlisse pannud ja täna oleme põlevkivi peal. Aga mis teha! Ma loodan, et tarbija saab aru, et tuleb tagada elu võimalikkus maal, et me suudaksime oma tööd jätkata. See lühiajaline üleminek tuli teha, tänaseks oleme me loonud selle võimekuse, et meie kaks tehast töötab põlevkivil ja üks puiduhakkel, nii et gaasist me oleme praktiliselt loobunud. Muidugi ei ole see jätkusuutlik ja pidev, ühel hetkel tuleb tagasipöördumine. Ma ütleks, et gaasiga on tegelikult hästi, ka gaasi hinnad on mõnevõrra alla tulnud, nii et olukord stabiliseerub.

See tuleb esmaspäeval ehk siis kuu viimasel päeval. Eks siis saame vaadata. Aga tegelikult oli see üleminek tingitud küsimusest, et kas meil on gaasi või meil ei ole gaasi. Hind tuli alles teisena. Üleminek oli tingitud nendest juttudest, et gaasiga võib tulla raskusi. Üleminek nõudis ka investeeringuid, ligi kakssada tuhat ja võttis omajagu aega. Veebruaris-märtsis hakkasime pihta, see kõik ei käi üleöö.

Eelkõige on vaja optimismi! Kõik juhid on läbinud COVIDi-perioodi, kes kergemalt, kes raskemalt, aga see oli juhtidele katsumus. Mida täna öelda? Mis puudutab energiahindasid, siis ma olen ka varem öelnud, et praegune on jäämäe tipp. Mina ei usu, et energiahinnad jäävad sellele tasemele. Kui me vaatame elektrit ja päikest, siis Eestis toodetakse umbes viissada mega päikeseenergiat. Hiljuti oli ka jutt, et nädalas tuleb lisaks umbes viissada liitumisavaldust, nelisada mega (tootmisvõimsust) on ukse taga ja kui me võtame suvise päeva, siis Eesti tarbimine on äkki alla tuhande. Nii et põhimõtteliselt toodab päike heal päeval ära kogu meie energiavajaduse. Lisaks tuul.

Ja lisaks see, et kõik mis on kallis, piirab tarbimist. Nii on ka toidu puhul. Kui hinnad tõusevad, hakkab inimene valima. Sama on ka elektri puhul. Me kõik teame, kui täpsed me oleme oma tunnitarbimises ja börsil olevad inimesed vaatavad, mis see järgmise päeva elektrihind on. Gaasi on juba vist nelikümmend protsenti tarbimisest vähendatud, seal ei ole tarbimise piiramine, vaid üleminek teistele energiaallikatele. Kõik see stabiliseerib ka majandust. See ei puuduta muidugi raha hinda, eile õhtul tuli taas uudis, et protsendipunktid tõusid, kuhu Euribor liigub, ei oska öelda. Ma siiski usun, et kuue protsendini ta ei tõuse, aga ka see on näide sellest, et kui raha muutub kallimaks, siis raha vähem tarbitakse.

Ma usun, et energia stabiliseerub järgmise aasta kevadsuveks, sellest lähtuvalt stabiliseeruvad ka muud hinnad. Aga ma ei usu, et toidu hinnad ei muutu. Kuigi kui me vaatame piima hinda – kolmkümmend üheksa senti aasta tagasi ja see oli koos riigimaksudega, siis peame mõtlema sellele, et kogu tootmisprotsess algab juba palju varem. Põllumees läheb põllule aasta varem, meie töötame 24/7 ja kui kogu see protsess päädib hinnaga kolmkümmend üheksa senti koos riigimaksudega poeriiulil, siis toidu hinnad pidid muutuma. Kas nad jäävad sellele tasemele – kindlasti mitte, kui sisendid muutuvad. Aga selline see elu meil on.

Väga õige märkus! Ma olen oma majas öelnud ja ka kaugemal, et ma tunnen veidi piinlikkust, et meil on 400 toodet. See ei ole enam auasi, et öelda, näe ma toodan nii palju erinevaid tooteid. Kellele neid vaja on? Mina tarbijana tunnen piimatooteid hästi ja ma suudan orienteeruda selle letis, aga tavatarbijal on keeruline. Tooteid on palju, tekst pakenditel on väike ja lõpuks peabki toimuma mingi konsolideerumine tootevalikus. Meil on väike riik, meil on vähe tarbijaid ja kui toiduainetööstus toob igal aastal üle saja uue toote turule, siis see peab muutuma. Uue toote turule toomine ei ole nii, et täna teen ja homme müün. See protsess kestab kaua. Ja lõpuks jääb turule vaid osa neist uutest toodetest. Paljud neist ketsavad paar aastat. On muidugi ka teisi näiteid – Merevaik, 55 aastat! Supernäide.

Eesti tööstustest on veel pikaajalisi– Kalev, Liviko – neid näiteid on veel, millel saab varsti sada aastat täis, aga üldpildis me peame vaatama, palju miski maksab. Meie oleme kiiresti rikneva kauba tootja ja meile on oluline koduturg ning lähiturud. Väga kaugele me värsket piimatoodet viia ei saa.

Nüüd piima hind. Piimandust tuleks vaadata kahe aasta kontekstis ja seda ma olen püüdnud ka meie headele partneritele põllumeestele selgitada. Sel aastal on piima hind tõesti uskumatult kõrge, ta on üle 500 (euro tonn) juba täna, aga mida ta teeb järgmine aasta? Kui me räägime, et me oleme kõigi hindadega selle jäämäe ülemises osas, siis on selge, et sealt kõrgemale minna ei saa. Mingi langus tuleb. Ma usun, et järgmine aasta lõpetab piima hind seal, kus ta oli selle aasta suvel, nii et kokkuvõtvalt ma usun, et piima hind kahe aasta kokkuvõttes on 450 eurot tonn.