Siim Vahtrus: energiajulgeoleku võti on kohalike omavalitsuste käes

24. veebruaril alanud sündmused on olnud äratuskellaks kogu Euroopale, paljastades, kuivõrd sõltuv on meie energiasüsteem režiimist, mis ei austa ei naaberriikide iseseisvust ega inimelusid. Kuigi oleme vähem sõltuvad kui paljud Lääne-Euroopa riigid, oleme ka meie senini kasutanud Vene päritolu gaasi, vedelkütuseid ja elektrit.

Venemaast energiasõltuvuse vähendamiseks on teoreetiliselt mitmeid teid, millest paljudel on olulised puudused. Pealtnäha lihtsaim on asendada torugaas vedelgaasiga, mida võib osta kas Pärsia lahe riikidelt või USA-lt. Selle lahenduse miinusteks on nii piiratud kättesaadavus, logistilised pudelikaelad kui kõrge hind. Tuumaenergia, vähemalt Eestis, on tulevikumuusika. Põlevkivijaamad on jahutusvee osas sõltuvad Narva jõest, mida kontrollib läbi Narva veehoidla paisu Venemaa.

Seega on tootmise poole pealt ainus realistlik lahendus energiajulgeoleku tagamiseks ja hinnakasvu pidurdamiseks suurendada kiiresti ja jõuliselt taastuvenergia tootmist. Kahtlemata ei välista see energiatõhususe, elektrisalvestusvõimsuste, ühistranspordi jt valdkondade arendamist, ent samal ajal ei ole vähemalt elektrienergia osas oodata nõudluse vähenemist.

Uute päikese- ja tuuleparkide rajamisel on võtmeroll kohalikel omavalitsustel, kelle ülesandeks on anda nii tootmisvahendite kui nendega seotud taristu jaoks ehitusõigus. Tekkinud olukorras tuleb omavalitustel taastuvenergia projektide osas võtta proaktiivne roll.

Linnad või vallad võivad jätkuvalt olla nõudlikud projektide sisu osas ning peaksid loomulikult järgima kehtivaid õigusnorme. Samas on ametnikel ja vallajuhtidel oluline roll erinevate osapoolte (riigiametid, kohalikud elanikud, arendajad) suhtluse vahendamisel ning saaksid siin rohkem panustada. Kindlasti ei tohiks taastuvenergia projektide arendamine takerduda omavalitsuste põhjendamatult aeglase suhtluse, või veelgi halvem, otsustusjulguse puudumise taha. Kui operatiivse ja sisuka suhtluse võti on ametnike käes, siis otsustuste kiirust ja selgust saavad tagada valla või linna juhid.

Seega oleks oluline, et omavalitsusjuhid seaks nii enda kui oma meeskondade töös selgeks prioriteediks kiirendada taastuvenergia projektide ehitusõiguse üle otsustamist. Mitmed omavalitsused (nt Tallinna, Tartu ja Pärnu linn, Hiiumaa ja Rõuge vald ning Pärnumaa vallad omavalitsusliidu kaudu) on selle nimel koostanud või koostamas ka valdkondlikke strateegiaid, mis võiksid selleks hea aluse anda.

Omavalitsusi saab taastuvenergia projektidele lubade andmisel aidata ka riik, andes selgeid ja arusaadavaid juhiseid.

Konkreetse päikese- või tuulepargi rajamiseks annab peamise õigusraamistiku omavalitsuse üldplaneering. Suur osa Eesti omavalitsustest on parasjagu üldplaneeringuid üle vaatamas ja muutmas, seega on aeg igati sobilik toetada taastuvenergia arendamist ka selles protsessis.

• Päikeseparkide arendamist võiks lubada võimalikult laiaulatuslikult, hädavajalikud piirangud peaksid olema üheselt mõistetavad. Kui omavalitsuses on alasid, kus päikeseparkide rajamine on eriti soodustatud (nt mahajäetud tööstusalad ja farmikompleksid), võiks need konkreetselt üles loetleda ja kaardile märkida. Selline lähenemine aitab investeeringuid suunata ja vältida olukorda, kus päikesepargi rajamise võimatus tuleb arendajale ebameeldiva üllatusena alles projekteerimistingimuste või ehitusloa menetluses.

• Tuuleparkide puhul tasub vältida ebamõistlike keeldude ja puhvertsoonide kehtestamist. Praegu on erinevates omavalitsustes võetud erinevaid lähenemisi – mõnes lubataks tuulikuid (täiendavate tingimuste täitmisel) ka 500 meetri kaugusele elamutest ja teistest tundlikest objektidest, teistes on keelutsooniks terve kilomeeter.

• Keelutsoonide rajamise kõrval või alternatiivina neile tuleks kaaluda tuuleenergia eelisalade määratlemist, mis julgustaks neile aladele investeeringute tegemist. Samuti on mõistlik anda võimalus rajada tuulikuid elamutele tavapärasemast lähemale juhul, kui arendaja ning arendusest mõjutatud isik selles osas kokkuleppele jõuavad.

• Soodustada tasub ka päikeseparkide ja elektrituulikute rajamist tööstusaladel ja nende vahetus läheduses – sellisel juhul on võimalik tootmiskäitisi otseliini kaudu varustada odavama elektriga (tarbijad ei pea maksma võrgutasu).

Omavalitsustes, kus üldplaneeringu koostamine parasjagu pooleli ei ole, saab taastuvenergia tootmist kõrgemal tasandil toetada ka taastuvenergia teemaplaneeringu koostamise läbi. Keskendudes vaid ühele konkreetsele teemaringile, on võimalik tuule- ja päikeseparkide rajamise tingimused ja võimalused veelgi täpsemalt paika panna, mis samuti julgustab arendajaid vastavaid investeeringuid tegema.

Igal juhul tuleks taastuvenergia, eriti tuuleparkide teemat käsitleda juba omavalitsuse algatusel koostatavates üld- või teemaplaneeringutes. Vastasel juhul on tuuleparkide rajamine võimalik vaid konkreetsete arendajate algatusel koostatavates eriplaneeringutes. Viimaste koostamine võtab kokkuvõttes oluliselt rohkem aega ja ressurssi ning ei pruugi anda sisuliselt sama head tulemust (kaalutavate asukohtade valik on piiratum).

Kokkuvõtteks on kohalikel omavalitsustel otsustav roll meie energiajulgeoleku tagamisel. Seepärast tuleks taastuvenergia arendamine seada nii poliitilisel kui ametkonna tasandil iga linna või valla prioriteediks ning võtta aktiivne roll.