Aasta tööstur 2023 nominent Raul Kirjanen: Eesti ei suuda enam suurinvesteeringuid meelitada, Läti ja Leedu on meist ees

"Meil on Eestis täna rohkem neid ametnikke, kes tegelevad kosmose vallutamisega, kui neid, kes tegeleks töötleva tööstusega," räägib Kirjanen intervjuus Tööstusuudistele.

Suurtööstur räägib, et hiljuti võeti vastu tööstuse arengukava (tööstuspoliitika - toim), mis on nüüd vaja sisustada. "Ametkondadest on vaja leida inimesed, kes selle elluviimise eest vastutama hakkavad. Töötlev tööstus vajab riigis vähemalt asekantsleri tasemel ametkonda ja partnerit, kes sektori võimalused ja mured riigini tooks ning siis riigi võimaluste juures ka lahendusi prooviks pakkuda," leiab Kirjanen.

Järgneb intervjuu Raul Kirjaneniga.

Ma arvan, et esimene ülesanne on aru saada, et ettevõtluse hea käekäik ja tugev majandus on meie omariiklusele ja heaolule samatähtsad ja veelgi tähtsamad kui relvad ja liitlaste toetus või euroametnike kiitus. Viimase 25 aasta jooksul, mil mina olen olnud majanduses tegev, ei ole riigivalitsemine ja tegelik elu olnud minu meelest kunagi teineteisest nii kaugel nagu praegu. Peame ühiskonnana mõistma, et poliitikat ei saa teha ainult Tallinna kesklinnas elavate blogijate ja näoraamatu entusiastide jaoks. Kui tahame jõukalt elada ja kui riik tahab teenuseid pakkuda, siis peab majandus olema korras ja heal järjel.

Meil on Eestis täna rohkem neid ametnikke, kes tegelevad kosmose vallutamisega, kui neid, kes tegeleks töötleva tööstusega. Kas on siis üllatav, kui tegelikult keegi ei tea, mis toimub, ja isegi suure tahtmise korral ei oska ega suuda reageerida? Hiljuti võeti vastu tööstuse arengukava, nüüd on vaja see ka tegelikult sisustada ja leida ametkondadest inimesed, kes selle elluviimise eest vastutama hakkavad. Töötlev tööstus vajab riigis vähemalt asekantsleri tasemel ametkonda ja partnerit, kes sektori võimalused ja mured riigini tooks ning siis riigi võimaluste juures ka lahendusi prooviks pakkuda.

Ilmekas näide on täna olukord, kus Vabariigi Valitsus otsustab näiteks mõne järjekordse looduskaitseala loomist või laiendamist. Kes on valitsuses see minister või ametkond, kes sellisele ettepanekule teeks kriitikat või esitaks majanduse või tööhõive seisukohast vastuväiteid? Niisuguseid inimesi ei ole meil Eesti riigis olemaski.

Puidusektoris on meil kolm kriisi korraga: turgudel on väga raske, riik oma regulatsioonidega on sektori rahvusvahelisest konkurentsist välja tagurdanud ja tegelikult puudub meil selge arusaam, kuidas ja kuhu edasi.

Vaatame need probleemid ükshaaval üle. Puit kui materjal on biomajanduse võti ja varem või hiljem nõudlus puidutoodete järgi taastub ning kindlasti selles osas on sektoril suur perspektiiv. Sektor on tuleviku fossiilivaba majanduse ja regionaalse tööhõive suur võimalus ja nurgakivi.

Kui vaadata regulatsioone, siis meil on sektoris kolm suurt teemat. Meil on Eesti riigi poolt antud ebareaalsed lubadused Euroopa Liidule, meil on ainukesena Euroopas kehtiv linnurahu ja keskkonnaameti ametnikel puudub igasugune arusaam, mida tähendab asjaõiguslik kontseptsioon omandiõigus. Kui meie Skandinaavia naabrid, aga ka teised Euroopa tugevad puidutööstusega riigid teevad kõik, et oma tööstust kaitsta, siis meie maailmavaateliselt laetud ametnikud ja väike ring poliitikuid on äärmiselt rõõmsad, kui suudavad sektorile kaikaid kodaratesse loopida.

Puidu ja metsatööstus võiks olla Eesti majanduse lipulaev ja rohepöörde kõige suurem võitja, aga paraku on ta Eesti riigis muutunud kõige suuremaks kaotajaks. Siin võiks meie ametnikud ja riigijuhid peeglisse vaadata ja mõtelda, mis on läinud valesti, ning kindlasti see seltskond, kes LULUCF sigaduse eest vastutab - nii Eestis kui Brüsselis - tuleks minu meelest päevapealt lahti lasta. Samuti peab riik aru saama, et iga hektar majandusmetsa, mis võetakse majandusest looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks välja, vähendab ühiskonna võimalust saada sellelt hektarilt kvaliteetset puitu ja teenida sellest puidust tehtud toodetest ühiskonnale pikaajaliselt tulu.