Rohkem välistööjõudu ei too õnne õuele

Pikalt kestnud kiire majanduskasv on lubanud töökoha leida praktiliselt kõigil, kes seda on soovinud. Töökäte nappus on pannud umbusklike tööandjaid julgemalt värbama inimesi, keda traditsiooniliselt ei ole enda jaoks tööjõuna nähtud – pensionieas või erivajadusega inimesed. Ilmselt ei oleks töövõimereformi kavandajad osanud oodata paremaid tingimusi reformi läbi viimiseks, sest inimesel aitab töökoha leida eelkõige nõudlus töötaja järele, mitte mõni administratiivne meede. Pensionieelses eas 55-64aastaste inimeste tööhõive, mis on Eestis olnud traditsiooniliselt suur murekoht, ületab praegu juba 70%.

Tööandja vaatevinklist on olukord mõistagi teistpidine. Kui eelkõige võiks ettevõtted konkureerida klientide nimel, siis täna näib suurem aur minevat võitlusele töötajate pärast. Töökoha vahetamise sagedus, eriti just madalamalt tasustatud positsioonidel, on muutunud väga kiireks. Töötajate hoidmine ja meelitamine nõuab aina kõrgema tasu maksmist, mis kasvatas eelmisel aastal keskmise palga 1300 euroni – summa, mis veel mõni aeg tagasi tundus siinmail väga korraliku teenistusena.

Tööga hõivatute ja tööd teha soovivate inimeste arv on siiski piiratud ja isegi viimase aja hoogne välistööjõu värbamine ei ole suutnud kõigi soove täita. Seetõttu on tööjõunappusest saanud üks peamistest majanduskasvu pidurdavatest teguritest.

Kuigi töökäte puudus mõjutab eri sektoreid, ei ole alust väita, et probleem oleks eelkõige „kvalifitseeritud“ tööjõu kättesaadavusega. Pigem näib probleem puudutavat just suhteliselt lihtsaid, vähest erialast ettevalmistust nõudvaid ameteid teeninduses ja tööstuses. Omaette küsimus, kui suureks probleemiks seda pidada. Kindlasti võimaldaks suurem välistööjõu riiki lubamine neid kohtasid täita, kuid tuleb ka kaaluda, kui tähtis roll on majandusarengus täiendaval kaubanduskeskuse ettekandja või toidukulleri töökohal.

Tööstuses on tööjõunappus paraku hädavajalik, et survestada sektorit muutuma tootlikumaks. Eesti töötlevas tööstuses töötaja kohta loodud lisandväärtus on täna ELi riikide seas üks kõige väiksematest, pika puuga maas isegi Leedust, kelle majandusele on eestlased harjunud teatava üleolekuga vaatama. Ajutine tööjõud Ukrainast on andnud küll veidi hingamisruumi, kuid midagi peab muutuma ennekõike ettevõte äris, kui soovime jõukamalt elada. Seejuures ei ole tootmise Eestist välja viimine üldse halb valik, kui paremini tasustatud töö peakontoris jääb kodumaale.

Kuigi majanduskasv näib nii Eestis kui ka meie regioonis laiemalt olema aeglustumise kursil, siis ei ole lähiaegadel tööturul põhjust suuremat muutust oodata. Suurem majanduslik ebakindlus ei sunni veel ühtegi tööandjat väärtuslikest töötajatest lahti ütlema – selleks tuleb kogeda tõeliseid raskusi, mis praegu veel majandustulemustest kuidagi välja ei paista. Seetõttu jääb kõrge tööhõive ja sellest toituv palgakasv mõjutama majanduskeskkonda veel mõneks ajaks. Loodetavasti aitab see majandusel muutuda pikas plaanis targemaks ja konkurentsivõimelisemaks.