Kivine: sild võtaks Saaremaa toodetelt saaremaisuse

Kivise sõnul on tänavu piimatööstuses toimunud suur muutus. Kaks eelnevat aastat olid põllumajanduses väga nigelad. “Piima hind oli viimaste aastate madalaimal tasemel ja sellega hävines osa karjast ning ühes sellega kaotasid osad põllumehed motivatsiooni. Farme suleti päris palju,” kirjeldab Kivine möödunut.

Saaremaa Piimatööstus varus mullu 3000 tonni piima aastatagusest rohkem. Mullu augustis hakkas ettevõte ka piima hinda tõstma ja hind on kerkinud siiani. “Prognoosin, et selle aasta keskmine hind võib tulla üks taasiseseisvusaja kõrgemaid,” sõnab Kivine.

Kaugemat tulevikku prognoosides ütleb Kivine, et näitajaid on palju. “Kindlasti on piima ja nafta hindadel seosed. Kaks aastat madalseisu piimanduses tähendab, et ka mujal on lehmade arvu vähendatud. Ka teistes Euroopa riikides on nii mõnedki põllumehed tegevuse lõpetanud. Selle aasta kevad on olnud keeruline kogu Euroopa jaoks. Piima koguse tõusu pole olnud ja see on märk turgudele, et piima on vähe,” selgitab Kivine.

Mida ikkagi järgmine aasta tuua võib?

2018. aasta toob meile uued omavalitsused. Pikemaid vaateid teha on spekulatiivne. Kui me vaatame praegu või hinda, siis see on ajalooliselt kõige kõrgem ja selle põhjust ei osata isegi kommenteerida. Arvan, et hind on sellisel tasandil seetõttu, et Euroopa Liit on viimased kaks aastat lõssipulbrit riiklikku lattu ostnud. Lõssipulbrit on ladudes 460 000 tonni ja seda ei taha keegi praegu toota, sest hinnad ei ole head.

Kuidas Eesti majanduskeskkond praegu tervikuna paistab?

Majanduskeskkond on Eestis viimased kuud hüplik olnud. On keeruline näha ette, kui seadusloome muutub nii kiiresti. Selle taga on uue valitsuse lubadused, mis on suunatud suurtele massidele ja mida ei saa enam tagasi võtta – nende lubaduste katteallikate otsimine on kaootiline. Püütakse leida siit ja sealt, aga see on ettevõtjate jaoks häiriv.

Kui ühelt poolt anname noorele pereemale täiendavaid lootusi, mis on loomulikult positiivne, aga samas läheb see noor ema täiendavate toetustega poodi ja kaotab poest välja tulles enam raha, siis see on natuke silmakirjalik. See ei tohiks nii olla ja pigem tuleks hoida asjad tasakaalus. Kui on poliitiline tahe tõsta lastetoetust ja pensione, siis see on hea, aga samas ei saa see tulla muu tarbimise arvelt. Tarbimismaksud peavad muutuma, aga mitte sellise kiirusega.

Rahandusminister Toomas Tõniste pakkus välja käibemaksu tõstmise.

Ma olen seda ka ise pakkunud. Maksu võtmine läbi viie või kuue maksumuudatuse võib kulmineeruda sellega, et 1% käbemaksu tõusu kataks vajaduse ära ja lihtsuse mõttes võiks nii teha. Samas mõjutab see kõiki oste – enamik leibkonna sissetulekust kulub toidule ja kommunaalmaksetele. Eesti on üks väheseid riike, kus ei ole käibemaks diferentseeritud – meil on sama maks televiisorile ja piimapakile. Ravimitel ja ajalehtedel on see erinev, aga me räägime esmatarbest. Pigem tuleks diferentseerida käibemaksu – toidule alandada ja muule tõsta.

Kas riigiaparaati peaks efektiivsemaks muutma ja kuidas?

Kõik algab riigikogust. Kui Eesti taasiseseisvus, siis meil oli puhas A4 paber ja tuli hakata seadusi looma. Minu hinnangul oli siis 101 liiget õigustatud. Nüüd oleme seadusloomes juba kuhugi jõudnud ja lisaks peame järgima ka Euroopa Liidu seadusi. Hakkame peale sealt, et kas 101 liiget on nüüd vajalik? Äkki peaks seda arvu vähendama. Kui vaatame ministeeriume, siis paljud valitsusest on rääkinud, et halduskuludelt peaks kokku hoidma. Samas näeme, et loodud on uusi ministrikohti. Pigem võiks ministeeriume liita ning näiteks põllumajanduse ja keskkonna kokku panna, või majanduse ja rahanduse ning hariduse ja kultuuri.

Kui suutsime haldusreformi läbi viia ja omavalitsusi liita, siis järgmine samm võiks tulla ülevalt, et vähendada ka valitsussektori kulusid. Riigikogu liikmete arv võiks olla 80 ja ministeeriume võiks olla nelja võrra vähem.

Millised on tööstuse suurimad probleemid Saaremaal?

Kui rääkida Saaremaast kui brändist, siis näen aina enam, et peame tegema rohkem tööd selle nimel, et suuta müüa oma toodangut läbi Saaremaa brändi. See bränd ei ole tuntud ainult Eestis, vaid ka Soomes ja teistes lähiriikides. Ka meie teeme toodet, mille kaubamärgi nimetus on hind. Me ei suuda konkureerida Euroopa suurte tööstustega, sest meie mahud pole sellised. Küll peaksime olema nutikad ja tegema tooteid, mida saame brändida. Old Saare juust sai niipalju auhindu, mida ükski teine toiduaine pole saanud.

Kas sellised tiitlid tõstavad müüki oluliselt?

Absoluutselt! See tiitel tõstis meil järgmise päeva müüki viis korda. Olime sunnitud paar päeva hiljem müügi peatama, et koguda laovaru. Arvasime, et see toode on hästi õnnestunud ja olime selleks ka mõneti valmis, aga paraku me ei teinud kaheksa kuud tagasi õigeid otsuseid, et laovaru kohe kasvatama hakata. Saime selle tootega ka Soome SOK ketti sisse ja nüüd läheb Old Saare juust ka Soome turule.

Kuidas teil lood ekspordiga on?

Või ekspordist on lihtne rääkida – Saaremaa ei ekspordi ühtegi kilo võid, sest meil lihtsalt ei jätku seda. Vahel on puudu jäänud isegi Eesti turu jaoks. Oleme ka tootearendusega tegelenud ja viimased kaks aastat oleme igal aastal toonud turule uue või. Praegu on meil valikus neli võid ja ka sellel sügisel on plaanis lisa pakkuda.

Osakaalud on nii, et 40% toodangust läheb ekspordiks ja 60% siseturule. Ekspordime Soome, Lätti, Itaaliasse ja mujale Euroopasse. Toodame ainult juustu ja võid. Juustu kõrvalt tekib vadak ja selles osas teeme koostööd E-Piimaga. Kogu vadaku realiseerime läbi nende. See on üks näide spetsialiseerumisest, mis on meie väikses riigis kohutavalt vajalik, et kõik ei tooda kõike. See on efektiivsuse üks näitajatest. 

Tänapäeva seadmed on kallid ja võimsad ning väikeseid seadmeid ei ole mõtet soetada, sest need on sama kallid kui suured. Aga suured tahavad kogust. Toidutööstuses ja eriti piimatööstuses on üks oluline osa see, et iga päev tuleb pesta torud, liinid, mahutid. Kui seade töötab kauem, siis see on efektiivsem ja püsikulu on igapäevaselt paigas.

Kas Soome ja Eesti turud on tarbimiselt või maitse-eelistuselt kuidagi erinevad?

Ma olen kusagilt kuulnud, et Soomes on 40 000 eestlast ja kui igal eestlasel on 10 sõpra, siis see teeb peab pool miljonit tarbijat. Soome turgu ei saa alahinnata. Erinevus seisneb aga näiteks selles, et kui Eestis eelistatakse viilujuustu, siis Soomes tükijuustu. See on pakendite erinevus ja toote maitset sealse turu jaoks muutma ei pea.

Kas Saaremaa kui bränd aitab n-ö uksi ka kiiremini avada?

Mitte just seda, aga kui leiad tarbija, siis saab bränditootega olla turul püsivalt ja pikemalt. Mitte bränditoode on hinnatoode. Eesti kaubaketid pakuvad palju private label’it ja sellisel juhul ostad ikka selle keti brändi. Kui tootja ei suuda ühel hetkel parimat hinda pakkuda, siis kaubakett vahetab su välja kellegi teise vastu. Tarbija näeb ikka sedasama juustu või võid. Aga oma brändiga on tootjal turvalisem. Saaremaal käib palju soomlasi ja Saaremaa on Soomes tuntud juba Georg Otsa ajast. See on üks meie võimalusi.

Saaremaa on Soomes siis konkurentsieelis?

Jah, sellepärast olen ma ka öelnud, et mina ei tahaks kunagi Saaremaa ja mandri vahele püsiühendust. Püsiühendus kindlasti lähendab meid mandriga, kuid see vähendab saaremaisust ehk seda meretagust kuvandit.

Aga kas Hiiumaa ja Saaremaa vahel võiks olla sild?

Kindlasti oleks sillal oma eelised. Meie oleme Saaremaal ja kindlasti pisut raskemas seisus võrreldes konkurentidega, sest meie transpordikulud on kõvasti suuremad. Saarte vahel on praam ja see on võrreldes sillaga kulukam.

Samas on siin räägitud variantidest, et sinna panustavad erainvestorid ja kui see nii läheb, siis tekib ülesõidul mingi tasu. Kui see tasu on sama, mis laevaga, siis eeliseks on kiirus. Samas, praam ikka eraldab Saaremaad ja mina leian, et meie bränd on erilisem, kui püsiühendust ei ole.

Kui suur teil tootmismaht on?

Varume aastas umbes 45 000 tonni piima, toodame umbes 4500 tonni juustu ja 1000 tonni võid. Käive oli möödunud aastal 21,7 miljonit ja kasumiks kujunes 600 000 eurot.

Kui kaua ise olete Saaremaa Piimatööstuses töötanud?

Mina olen Saaremaa Piimatööstuses olnud kaks ja pool aastat. Kindlasti on see olnud huvitav periood ja selle ajaga oleme üht-teist muutnud ja saavutanud. Kindlasti on ka edasine minu jaoks huvitav. Alustasime koostöös EASiga ettevõtte arenguprogrammiga, mille raames on plaanis mitmed tegevused, mis on seotud efektiivsuse kasvuga ja nii mõnegi uue tootega. Protsesside automaatjuhtimine ja infotehnoloogiline pool on Saaremaal Eesti toidutööstuse kontekstis kõrgel tasemel. Me oleme teinud innovaatilisi asju ja plaanime sellega jätkata.

Millised on Saaremaa Piimatööstuse investeerimisplaanid?

Kõigepealt puudutab see andmete liikumist ja näiteks septembris lõpetame uue tarkvarasüsteemi juurutamise. See hõlmab tervet maja – tootmist, sisseostu, planeerimist, müüki, finantsi ja laborit. Kõik läheb ühte süsteemi ja tahame liikuda sinnapoole, et suudaksime lugejate näidud ilma inimeste abita automaatsesse süsteemi tuua. Ehk et leiaksime kiiresti ja operatiivselt õiged andmed, et vähendada inimeste osakaalu selles protsessis.

Rahalises mõttes on see jaotatud mitme aasta peale, aga suurusjärk on pool miljonit eurot. Lisaks on meil plaan investeerida kahe aasta jooksul üle kahe miljoni euro ja peamiselt uutesse seadmetesse. Plaan on siseneda ühte teise tootegruppi.

Kuidas muidu tööjõuga Saaremaal lood on?

Meil töötab 100 inimest ja kaadrivoolavus on õnneks väga madal. Paljud on meil töötanud aastakümneid. Kui meie tööd ja tegemised lähevad hästi, siis oleme ka edaspidi huvitatud töökohtade loomisest. Saaremaal on keeruline tehnikainimeste pool. Praktikante käib meil ka, aga ametikoolis on valdavalt kokad, kondiitrid ja klienditeenindajad. Püüame maksta ka konkurentsivõimelist töötasu.

Palgatõusu survet tunnete?

Me maksame konkurentsivõimelist palka. Palk tõuseb kiiremini kui tootlikkus ja see on ettevõtjate jaoks probleem. Siin tuleb ettevõtjatel rohkem pingutada, et kuskilt mujalt efektiivsust leida.

Riik on südameasjaks võtnud digitaliseerimise ja sellest on viimasel ajal palju rääkinud minister Urve Palo. Kuidas teie sellele vaatate?

See on natuke loosunglik. Kui ütleme, et hakkame digitaliseerima, siis homme ei juhtu midagi. Kindlasti on see valdkonniti erinev – on neid, kes saavad sellest kiiremat kasu, ja neid, kes seda nii kiiresti teostada ei saa. Meil on juustu pakkeliin, mille taga töötab palju inimesi. Maailmas on olemas sellised liinid, mille abil saaksime inimeste arvu vähendada. Paraku maksab see liin palju ja arvutused näitavad, et kui meil oleks kaks inimest vähem, on tasuvusajaks 15 aastat. Siin tekib küsimus, mis saab 15 aasta pärast – ehk on liin amortiseerunud? Kindlasti on kohti, kus saab automatiseerida ja inimtööjõudu vähendada, ja kindlasti on kohti, kus seda ei ole ratsionaalne teha.

Kui palju olete Lean-meetodeid oma tootmises kasutanud?

Ma ei ole väga nende meetodite usku, sest need on loodud teatud situatsioonides ja sobivad teatud harudesse. Iga ettevõte on oma nägu ja teha tuleb tarku otsuseid. Tuleb püüda mõelda loogiliselt ja leida nendes olukordades alati parim. Ma arvan, et need sobivad ettevõtetele, kus efektiivsuse tase on 20–30%, sest sellisel juhul on võimalik viia efektiivsus suurte sammudega näiteks 80%-ni. Seejärel hakkab peenhäälestus ja 100%-ni enam samasuguse tempoga ei liiguta. Minu meelest Lean sinna ülespoole enam ei sobi. Meile need meetodid enam eriti midagi ei paku. Võib-olla on natuke julge seda väita, sest alati saab paremini.

Millised teil suuremad kulud praegu on?

Suuremad kulud on tööjõud, maksud, gaas, elekter, vesi, pakendid, kanalisatsioon. Kõige suurem kulu on muidugi tooraine. Kui võtame käibe pulkadeks, siis toorainekulu on meil koos käibemaksuga selle aasta peale 20 miljonit eurot.

Kui suurt mõju maksumuudatused teile aastas avaldavad?

Aasta baasil tooks see meile 65–70 000 eurot lisakulu.