Põlevkivi teenib raha ja loob töökohti

Edu valem on lihtne. Esiteks kasutame põlevkivi töökohtade tagamiseks praegu. Teiseks anname tööstusele investeerimiskindluse. Kolmandaks juurutame läbimõeldud omanikutulu süsteemi, et tööstusel oleks jätkuvalt jõudu Eestile väärtust luua.

Ehkki uue Euroopa Liidu energiajulgeoleku strateegia keskmes on kohalike kütuste, sealhulgas ka põlevkivi kasutuselevõtt, ei ole üleüldine kliimapoliitika suunda muutnud. Euroopa Liidu eesmärk on endiselt vähendada CO2 emissioone 2040. aastaks 40% ja 2050. aastaks 80%. Uus põlevkivi töötlemise tehnoloogia, põlevkiviõli ja elektri koostootmine alandab CO2 heitmeid pea poole võrra ja pikendab põlevkivi kasutusiga. Samas ei viita mitte ükski märk sellele, et põlevkivi saab igavesti Eesti riigile pakkuda energiasõltumatust, töökohti ja riigitulu.

Enamik uutest elektritootmise tehnoloogiatest vajab veel toetusi, sest investeeringu kalliduse tõttu ei suuda need konkureerida praeguse 40 EUR/MWh juures kõikuva turuhinnaga. Näiteks muutuvad maismaatuulikud konkurentsivõimeliseks hetkel, mil elektri turuhind on üle 70-80 EUR/MWh, meretuulikud vajavad aga turuhinda 160 EUR/MWh. Kalleim on päikeseenergia – päikesest toodetud elekter maksaks täna üle 200 EUR/MWh. Ka biomassist toodetud elekter ei pääseks täna päris ilma toetusteta turule. Põlevkivi aga pääseb.

Kuid taastuvenergia ja energiasäästu lahendused muutuvad odavamaks ega vaja ühel hetkel enam toetusi. Pole kahtlustki, et kui meil on võimalik saada energiat õhust ja maa pealt, ei ammuta me seda enam maa alt. See peab paratamatult juhtuma, sest muul viisil pole meil võimalik Euroopa Liidu kliimaeesmärke täita.

Lühinägelik on lõpetada praegu põlevkivi väärindamine lootuses, et selle väärtus kasvab kümnete aastate pärast mitmekordseks. Selle tulemusel kaotaksid täna töö tuhanded inimesed, langeksid riigi tulud ning suureneks sõltuvus imporditud energiast.

Investeerimiskindlust saab anda riik

Järgmise kümne aasta jooksul tuleb uuendada ligi 75% tänasest põlevkivitööstusest. Sulgeme vananenud tootmisüksused, mis ei vasta enam rangetele keskkonnanõuetele või mille tööshoidmise kulud ületavad tulusid.

Kogu põlevkivitööstuse uus suund saab olema põlevkiviõlil ja -gaasil. Eesti Energia vedelkütuste ja elektri koostootmise tehnoloogiaga saab põlevkivist kätte ligi kaks korda enam energiat, kui vaid elektrit tootes. Kui seni oleme kivist välja võtnud 30%-40% selles peituvast energiast, siis uue tehnoloogiaga kasvab see 70%. Samal ajal vähenevad CO2 heitmed ainuüksi elektritootmises poole võrra.

Loomulikult nõuab uue tööstuse ehitamine raha. Raha liigub aga alati sinna, kus teda saab juurde tekkida ja kus riskid on mõistlikud. Põlevkiviõli on valdkond, kus on võimalik raha teenida ja kauem kui elektri puhul. Nafta turuhinnad on kõrgemad kui elektril ja vedelkütustele ei ole praegu paistmas mõistliku hinnaga alternatiivi.

Riskide alandamise hoob on samuti meie endi kätes. Põlevkiviettevõtted ei küsi riigilt toetusi, sest investeeringud tasuvad end ära praeguste nafta turuhindade juures. Küll aga annaks tööstusele investeerimiskindlust juurde see, kui keskkonnatasude määrad oleksid kokkulepitud vähemalt kümneks aastaks. Selle taga on lihtne arvutuskäik - investeeringu ettevalmistamine kestab ligi aasta, ühe tehase ehitamine ja käivitamine ligi kolm ja investeeringu tagasiteenimine ligi viis aastat. Kümme aastat tähendab, et nii tootjal kui ka investoril on kindlus, et maksukulud on lukus ega muutu kuni investeering on end tagasi tootnud. Teisest küljest saab investeeringute ellu viimisel kasu ka riik ja kodanikud läbi selle, et põlevkivi väärindatakse - tuleb kindel maksutulu, mille tulemusi jagavad kõik eestimaalased.

Eesti võiks teenida oma põlevkiviressursist veel rohkem

Möödunud aastal lõi põlevkivitööstus Eestile väärtust ligi 370 miljonit eurot. Siia on arvestatud kõik ressursi- ja keskkonnatasud, tööjõu- ja muud maksud. Eesti SKTsse andis põlevkivitööstus ligi 4%, mida on sama palju kui põllumajandus, metsandus ja kalandus kokku. Aga need numbrid võiksid tulevikus olla kaks korda suuremad.

Lahendus algab tuluteenimise funktsiooni eraldamisega keskkonnatasudest. Keskkonnamaksudel saab olla vaid üks eesmärk - hüvitada põlevkivi kaevandamise ja energiatootmisega tekkivad väliskulud. Kuni keskkonnatasude aluseks ei ole kohapeal läbiviidud välismõjude uuringud, on tööstusel risk teha ebamõistikke kulusid. Teisisõnu võib tööstus teha suuri investeeringuid sinna, kus ei ole märkimisväärset keskkonnamõju ja jätta investeerimata kohta, kus see on vajalik. See ei tähenda aga kaotatud raha üksnes ettevõtetele, vaid kogu riigile, sest nii väheneb tööstuse võimekus maksta ressursiomanikule omanikutulu.

Riik kui põlevkivivarude omanik saab tööstusest tulu teenida ressursitasu poliitika kaudu. See tähendab, et kui nafta turuhind tõuseb, kasvab riigi tulu. Kui nafta turuhind langeb, kahaneb ka riigi teenistus. Just seda teed on mindud naftariikides, sest see annab kohalikule tööstusele suurema paindlikkuse muutliku hinnaga turgudel ja võimaldab ka ressursiomanikul maksimaalselt väärtust saada.

Eesti riigil täna unikaalne võimalus teenida raha, luua töökohti ja saada energiasõltumatuks ilma midagi kulutamata - vastupidi, saades energiasõltumatusest kasu. Vaja on vaid otsust jätkata tänaste kaevemahtudega, otsust fikseerida keskkonnatasud ja otsust töötada välja nafta hinnaga seotud ressursitasu poliitika.

Allikas: Eesti Energia blogi

Autor: aripaev. ee