Iraan pakub Euroopale lahkelt gaasi

Iraan tegutseb praegu aktiivselt gaasi ekspordi arendamise nimel, pakkudes koguseid, mida ta praegu veel toota ei suudagi, kirjutas eile International Herald Tribune. Iraani gaasivarud jäävad alla vaid Venemaale ja riigil on ideaalne asukoht olemaks Euroopale nii gaasi allikas kui transiidikeskus.

Seni pole saavutatud küllaldast tootmismahtu, et olla tõsine eksportija. Nüüd on Venemaa jõudemonstratsioonid koos pikaajalise nõudluse kasvu perspektiiviga innustanud president Mahmoud Ahmadinejadi valitsust panustama mitmel rindel gaasiekspordi olulisele tõstmisele, mis aitaks leevendada riigi välispoliitilist isolatsiooni ja majandushädasid.

Jaanuaris Vene-Ukraina gaasitüli haripunktis käis Teheran peale Pakistanile, et enda pakutud kokkulepe saaks kiirelt sõlmitud. "Rahu torujuhtmeks" kutsutud projekt suudaks 2012. a varustada Pakistani 62,3 mln m3 maagaasiga päevas ning edaspidi saaks trassi pikendada Indiani. Erimeelsused gaasi hinna üle ja Iraani poliitiline isolatsioon ei ole lasknud sel seni teoks saada.

Iraan kahekordistas ka eksporti Türgisse korvamaks Venemaa tarnete vähenemist ja pakkus Aserbaidžaanile 1,7 mld dollarit 10% osaluse eest Shah Denizi maardla teise etapi arenduses. Viimane on plaanitud varustama Euroopa Liitu suunduvat Nabucco torujuhet, mis läheks Venemaast mööda. Nädalavahetusel teatas Iraani naftaminister Turkmenistaniga sõlmitud kokkuleppest Yoltoni maardla arendamiseks ja sealt gaasi impordiks. Samal ajal arutab Iraan võimalikku gaasi vahendamist ka Vene Gazpromiga.

Sõnum on selge: võimalikest sõlmitavatest tehingutest sõltuvad nii Euroopa maagaasivarustuse tagamine kui lääneriikide võimalused ohjeldada Iraani tuumaambitsioone. Kui samal ajal üritab Barack Obama Iraaniga jällegi diplomaatiliselt asju ajada, sõltub paljugi sellest, kuivõrd Iraan suudab reaalselt tagada gaasitarneid ja kuidas suhtub asjasse Euroopa Liit. Viimane pole seni üheselt öelnud ei ega jah.

"Kui ma oleks Iraan, kasutaks ma samuti oma gaasi mängus kaardina. Kuid see ei pane meid oma seisukohta muutma. Täna me Iraani gaasi ei taha," ütles Euroopa Komisjoni energiavoliniku Andris Piebalgsi pressiesindaja Ferran Tarradellas. Ta lisas siiski: "Kui ühel päeval saame uraani rikastamise teema lahendatud, siis me ilmselt ei välista koostööd nendega."

See "ühel päeval" võib ka bluff olla. Kõigil mängu osalistel on ajaga kitsas käes. Euroopa jaoks on kiireloomuline teema Moskva haarde nõrgendamine, tähtis osa on selles mõeldud 8 mld eurosele Nabucco torujuhtme projektile. See peaks võimaldama importida 31 mld m3 Kaspia merest või mujalt pärit gaasi aastas jaotuskeskusesse Austrias, kattes u. 5% EL ennustatavast tarbest.

Nabucco Gas Pipeline International tegevjuhi Reinhard Mitschek`i sõnul on Vene-Ukraina gaasikonflikt tõstnud avalikkuse ja poliitikute teadlikkust Nabucco vajalikkusest. See kuue ettevõtte konsortsium paneb välja 30% projekti maksumusest, ülejäänu osas pole veel kindlust. Jaanuaris lubas Euroopa Komisjon küll garantiisid ja abi laenusaamisel, kuid mitte raha.

Iraan sihib praeguse gaasitootmise enam kui kolmekordistamisele 2020. aastaks 475 mld kuupmeetrile aastas, mis viiks ta maailma suurimate tootjate hulka. Samal ajal üritatakse piirata sisetarbimise plahvatuslikku kasvu. President Ahmadinejad teatas hiljuti kavast asendada kütusehinna otsene subsideerimine vaid vaestele mõeldud otsese rahalise hüvitisega. Kui riik suudab sisenõudluse kasvu kontrollida, on gaasikoostöö huvilisi piisavalt. Aasia ja Venemaa ettevõtetel on huvi arenduslepingute vastu.

Maagaas aitaks ka rajada sidemeid Araabia naabritega nagu Omaan, Araabia Ühendemiraadid ja Kuveit. Koos Venemaa ja Katariga juhib Iraan ülemaailmse gaasitootjate ühenduse loomist, milles paljudki tarbijad näevad OPECi-laadse turgu kontrollida tahtva kartelli moodustamise katset. Viimase aasta jooksul on Iraani maagaasivõimsuse kasv igatahes märgatav. Sel talvel sõlmiti Turkmenistaniga pikaajaline tarneleping ja suurendati eksporti Türgisse. Türgi on teatanud olevat lähedal nõusolekule sõlmida Iraaniga gaasiostu ja maardlate arendamise lepinguid miljardite dollarite väärtuses.

Eelmisel aastal sõlmis Iraan 25 aastase tarnelepingu Šveitsi vahendusfirmaga. Koostööd on ta pakkunud Venemaale, Kaspia-äärsetele maadele sealsete varude kasutuselevõtul, isegi pakkunud tarneid ELi üle Nabucco plaanitud võimsuse, rajades uue torujuhtme Türgi piirile. Prantsuse Total, Hispaania Repsol ja Briti-Hollandi Royal Dutch Shell on kõik viimasel ajal vihjanud kavatsusele taasluua Teheraniga sidemed. Nad on varem poliitilise surve all jätnud katki suurinvesteeringud Iraani.

Iraan lubab suurelt, kuid veel aastaid ei ole tal lubaduste täitmiseks piisavalt tootmis- ja transpordivõimsusi. Analüütikute sõnul aitab Euroopa võimetus Nabucco projekti ellu viia seda tõsiasja varjata. Nabucco projektis on juba algusest saati hulgi vastuolusid. Kokkuvõtlikult konkureerib Nabucco gaasi transpordis teiste variantidega ja see ei pruugigi olla kõige lihtsam ja tõhusam kava. Siiski näeb kava ette esimese, Aserbaidžaanist gaasi Euroopasse toimetava järgu valmimist 2014. a.

Teine järk Kaspiast ida poole peaks valmima viis aastat hiljem. Kaspia gaas võiks samahästi liikuda ka läbi Venemaa või Aasia maade, kasvõi Iraani. Venemaal on Euroopa varustamiseks kaks uut projekti: Saksamaa tugevat toetust nautiv Läänemere-alune Nord Stream ja Nabuccoga otseselt Kaspia gaasi pärast võistlev South Stream.

Nabucco võib isegi lõpuks osutuda Venemaa kontrollitavate gaasikoguste transpordikanaliks, et asi oleks majanduslikult tasuv. "Pikemas perspektiivis ma ei välistaks ühtegi allikat," ütles tegevjuht Mitschek.