Mart Erik: Aidu karjäär on näide, kuidas inimene saab sügavat ökoloogilist jalajälge parandada

1969. aastal asutati Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituut ehk Eesti Metsainstituut, mille esimeseks direktoriks määrati minu isa Ülo Erik.

Aeg-ajalt võttis isa mind kaasa, kui käis erinevais paigus teadlaste katsealasid vaatamas. 54 aastat tagasi, 1970. aasta suvel, mil oli viimane koolivaheaeg enne abituuriumi, sõitsime isaga Ida-Virumaale – tolleaegse nimega Kohtla-Järve rajooni – lahtiste põlevkivikarjääride metsastamise katseid vaatama. Kohapeal liitusid meiega katsete korraldaja bioloogiateaduste kandidaat Elmar Kaar, metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse valitsuse juhataja Heino Luik ning keegi tähtis tegelane EKP Keskkomiteest, kelle nime ma ei mäleta.

See vaatepilt, mis meile kohale jõudes avanes, oli vapustav. Nii kaugele kui silm ulatus, oli maapind 30 meetri (!) ulatuses üles kaevatud. Osa maast oli juba tasandatud, kuid suurem osa pinnasest seisis enamasti mingites kuhilates, mille kõrval tundsime end suisa sipelgatena oma pesa kõrval. Nägime töötavat hiiglaslikku sammuvat ekskavaatorit, mis oli suur nagu lintidel tehas ja paari tema väiksemat „ametivenda“. Tohutu suured kallurid, mis olnuks võimelised meie sõiduauto hetkega pannkoogistama nii, et selle juht ilmselt seda isegi poleks märganud, vedasid põlevkivi sinna, kus horisondi taga paistis tossavate korstnate rivi. Kõigele lisaks kostusid korralikud jõmmkärakad – kusagil tehti lõhkamistöid.

Kõige selle „koleduse“ taustal viis entusiastlik teadlane Elmar Kaar meid oma katsealade juurde, kus kasvasid noorte puude rivid. Kuigi tol ajal need noored metsakultuurid mingit erilist muljet ei jätnudki. Tõdeti vaid, et selle asjaga tasub edaspidi tegelda küll.

Peamine arutelu keskendus minu mäletamist mööda tookord siiski sellele, kas ja kuidas muuta need endised kaevandusalad põllumaaks. Loomulikult oli tookordne kompartei peasuund ja huvi toidu tootmine ning eks kohalikul Komparteil ja valitsusel oli vaja teenida Moskva ülemuste ees kannuseid.

Pärast paari aastakümmet katsetöid ja kõikvõimalikke tagasilööke leiti lõpptulemusena, et see põllumaade nii-öelda taastamine ei tasu end ära ainuüksi juba sel põhjusel, et põllu rekultiveerimine on pea viis korda kallim, kui läheks maksma sinna maale istutatud mets. Metsakasvatus oli teisejärguline teema.

Kuigi põlevkivi pealmaa-kaevandamist alustati juba pisut üle saja aasta tagasi, siis alles 1960. aastast algas nende alade pidev metsanduslik rekultiveerimine. Alates esimesest 4,48 hektari suurusest männi-lehise kultuurist on Eesti Energia andmetel ammendatud lahtistel põlevkivikarjääridel tänaseks metsastatud maid ligikaudu 13 000 ha ehk 130 ruutkilomeetrit.

Aidu põlevkivikarjääris lõpetati kaevandamistööd 2012. aastal. Sellele alale enam kui 60 aasta jooksul järk-järgult rajatud erivanuselised metsad on omamoodi läbilõige sellest, kuidas loodus ja selle elurikkus taastub ning kuidas inimene saab enda poolt tehtud väga sügavat ökoloogilist jalajälge edukalt parandada.

Loodan, et pärast Aidu endiste karjäärialade külastamist ning pisut üle 60 aasta tagasi rajatud metsade nägemist vaatab raietesse või metsade majandamisse skeptiliselt suhtuv inimene loodusressursside kasutust pisutki teise pilguga. Usun, et mõistetakse ka looduse võimekust end taastoota ning saadakse aru, et seda kollapsit, millega viimasel ajal inimesi hirmutatakse ja meid kõiki omavahel tülli aetakse, pole tegelikult tulemas.