Otto Pukk: Eesti tööstus vajab igakülgset järeleaitamist

Samas on hea meel tõdeda, et uue ministri Kaimar Karu ametisse asumisega on Tööstus 2030 ekspertkogu kohtumised sisaldanud häid arutelusid ning kinnitanud nüüd ka tööstusele, et riik on huvitatud Eesti tööstuspoliitika edasiarendamisest ja selleks vajalikust koostööst erinevate osapooltega, et olulisi meetmed edukalt ellu rakendada.

Koostöö osapooltega on äärmiselt oluline, sest ainult nii saab sektori arengus suuri samme edasi astuda. Ka siis, kui osapoolte vahel tekivad sisulised vaidlused, on see parem kui mitte midagi, sest annab võimaluse probleemidele ühiselt lahendused leida.

Ekspertnõukogu koordineerib väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri eestvedamisel tööstuspoliitika tulevikutegevusi ning nende täitmist. Ehk et kõige paremini saab see koostöövorm sektori arengule kaasa aidata, kuulates erinevate valdkonnas tegutsevate osapoolte sisendit, probleeme, ja aidates riigil nende lahendamiseks vajalikku keskkonda luua.

Tegelikult vajab Eesti tööstuspoliitika korralikku järelaitamist kõigis olulistes valdkondades, olgu selleks siis finantsinstrumendid, kompetentne tööjõud, maksupoliitika, investeeringud teadus-arendustegevusse, koostöö teadusasutustega või tootearendus ja toodangu turustamine. Räägime Eestist kui e-riigist, aga tegelikult tuleb ju märkimisväärne osa riigi SKPst ja ekspordist ikkagi tööstusest.

Eesti tööstustoodangut ja -teenust hinnatakse rahvusvahelisel maastikul ja seda näitavad nii palkade kasv meie sektoris kui ka kasvav lisandväärtus. Meie ettevõtted on investeerinud kasvu suure hulga raha, olles siin tegutsemise ja riigi kavatsuste suhtes positiivselt meelestatud.

Paraku on näiteks elektroonikasektoris tegutsejatel täna kohati ebakindel tunne, sest nii mõnedki riigi otsused ei soosi jätkusuutlikku tegutsemist, on sündinud justkui üleöö ja nende taust on meile täiesti arusaamatu.

Nii elektroonikasektori kui ka kogu Eesti tööstussektori arengu jätkumiseks on vaja koos arenguvajadusi analüüsida ja neist johtuvaid muutusi ellu viia. Poliitika, mis mõjutab nii üht meie kasvavat majandussektorit kui ka kogu majandust ja eksporti laiemalt, on tarvis viia ellu koostöös sektori osapooltega – olgu nendeks ettevõtjad või haridus- ja teadusasutused.

Kui Eesti näeb end tööstusriigina, siis peaks just tööstuspoliitika olema aluseks teiste poliitikate väljatöötamisel. Ja mitte vastupidi. Tööstuspoliitika peab saama riiklike arengukavade, sh Eesti 2035 ja Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava 2021–2035, oluliseks osaks.

Esindades eeskätt elektroonikatööstust, saame kindlalt väita, et sellel sektoril on tugev arengupotentsiaal Eesti veelgi tugevamalt rahvusvahelisele kaardile tuua. Ilma elektroonikata ei saa tänapäeval hakkama ükski tööstusharu ega majandus laiemalt, ka paljuräägitud digitaliseerimine põhineb elektroonikal.

Eesti tööstussektori ees seisvad väljakutsed aastani 2030 on eelarvamused ja tähelepanu. Eelarvamused eeskätt seeläbi, et Eestit nähakse endiselt tihti odava allhankeriigina. Seda just eestlaste endi poolt. See võis olla nii 90ndatel, aga kindlasti mitte täna. Seetõttu ka noored tihti ei näe enda kohta tööstuses, sest kujutavad seda endiselt ette “musta” või “räpasena”, kuigi tegelikult on meie tööstusel täna kasutusel tipptasemel tehnoloogia ja robootika. Noorte meelitamine meie tööstusesse on nende eelarvamuste tõttu väga keeruline.

Teine väljakutse on tähelepanu saavutamine – nii riigi tasandil kui riigi poolt edasi juba maailma tasandil. Oleme harjunud müüma oma riiki e-riigina, aga pole harjunud tegema seda veel tööstusriigina.

Need väljakutsed pole lahendatavad paari aastaga, vaid nõuavad pidevat tööd, et neil teemadel tähelepanu hoida.