Kuidas teha tiigrihüpe tööstuses?

Kuidas viia Tiigrihüpe 2.0 ellu olukorras, kus siinsest tööstussektorist moodustavad olulise osa väikse ja keskmise suurusega ettevõtted, kelle jaoks võib tootlikkuse tõstmine läbi digitaliseerimise osutuda väljakutseks, mille jaoks jääb puudu nii ajast kui ressursist?

Esmalt tuleks mõista, et digitaliseerimine ei ole pelgalt olemasolevate protesside, andmete ja info kandmine arvutisse. Iga olukorda tuleks vaadelda kliendikeskselt ja uue lahenduse loomisel seada keskmesse tehnoloogia. Näiteks kui Lingvist loodi, siis polnud tegemist õpiku elektroonilise versiooni loomisega, vaid tänu tehnoloogiale loodi dünaamiline ja õppijakeskne platvorm. Praeguseks on tõestatud, et see võimaldab õppida uue keele 200 tunniga.

Tööstuse digitaliseerimine nõuab ümbermõtestamist ja mõistmist, kus me oleme 5-10 aasta pärast. Kõigepealt tuleks mõista, kuhu me peame liikuma, seejärel selgelt ja pidevalt kommunikeerida oma visiooni ja kujundada kogemust, mida soovitakse, et inimesed omandaksid. Vajadusel tuleks olla valmis ka kursi muutmiseks, eriti nii kiiresti muutuvas valdkonnas nagu seda on digitaliseerimine.

See omakorda tähendab proaktiivset valmidust muutusteks ja vajalike tugistruktuuride loomist. Selle tulemusel saavad inimesed ja ettevõtted olla kindlad, et kui nad tahavad muutusi, võimaldavad tugistruktuurid neid muutusi ellu viia.

Kuidas me kohaneme, kui tööstuses muutub drastiliselt inimkäte vajadus või kui tehases muutuvad masinad ja töölaad? Peame leidma viisi, kuidas võimalikult valutult tööstuse kriisid üle elada ja teha seda nii, et inimesed läheksid sujuvalt uutele võimalustele üle.

Eestis on häid eeskujusid ettevõtete, asutuste või valdkondade näitel, kuid saavutada tuleb ühtlane hea tase. Vastasel juhul vajalikke muutuseid ei toimu.

Selleks et ellu viia muutusi, tuleb tagada üldise taseme ühtlustamine. Oluline on alustada info jagamisest ja digitaliseerimise rääkimisest lihtsas keeles – lastele koolis, noortele, vanemale generatsioonile ja tööealisele sihtgrupile. Saades aru, et uued ajad ei loo kõhklusi ja hirme vaid luues selgust, et ametid, kus inimesed seavad ohtu oma elusid või uus põlvkond pole huvitatud sellistest töökohtadest, saame palju ära teha just digitaliseerimisega.

Olulised iidri oskused muutuste elluviimiseks on vastutus, kohanemine ja reageerimine muutustele. Kes omab visiooni strateegiast ja taktikast digitaliseerimise ja muutuva turusituatsiooniga kohanemise osas, on nii täna kui ka tulevikus väga hinnatud ekspert.

Kuidas aga tööstuse digitaliseerimine lihtsasti arusaadavaks teha? Heaks näiteks on mäetööstus. On oluliselt parem, kui meie inimesed ei kahjusta oma tervist töötades maa all, kus keskmine temperatuur on 6-8c – vaid seda saab usaldada robotitele. Samal ajal saaks inimestele pakkuda suurema lisandväärtusega tööd. Neile on võimalus pakkuda ümberõpet ja koolitust programmeerimise suunal.

Väga oluline on mõista, et tööstusrevolutsioonide tagajärjel tegelikult töökohad ei kao, väid muutuvad. Ja mitte üksnes ei muutu, vaid isegi tekivad juurde. Aga siin ongi vaja õigel ajal tagada inimestele ümber- või täiendõppe võimalusi. Mitte ainult haridusasutuaste ja -metoodikate baasil, vaid ka üldise arusaama – kuidas tagada inimestele tema normaalne sissetulek sel ajal, kui tema pühendub õppimisele?

Kunagi omandatud haridust ja eriala ei pea viskama prügikasti. Lisades sellele kompetentse ja sidudes see tänapäevaste tehnoloogiatega, on võimalik jätkata samas valdkonnas. Kui maailm on muutumises, siis muutuvad ka erialad ja nende tööde teostamine. Peab vaid ise olema muutustele avatud ja paindlik.

Kõige selle taustal on ülioluline roll riigi toetusel. Just riigi huvil ja toetusel tuleks käivitada strateegia tööstuse digitaliseerimiseks. Vastutust ei saa enam kaugesse tulevikku lükata, sest tulevik on juba käes.