Lihtsalt ja lühidalt Euroopa Liidu heitkogustega kauplemisest ning süsinikulekkest

Asjakohane on meelde tuletada, kuidas ELi HKS toimib. Kogu süsteemi keskne element on lubatud heitkoguse ühik (LHÜ). Üks ühik annab selle omanikule õiguse toota 1 tonni süsinikdioksiidi või muud kasvuhoonegaasi. Süsteemi kuuluvatel käitistel on kohustus toodetud heitkogustest aru anda ning vastavas koguses LHÜ-sid osta. Aasta lõpus peab käitis tagastama piisavas koguses ühikuid, et katta möödunud aastal emiteeritud heitmed.

Kauplemissüsteem koondab majandussektorid, mis toodavad kõige rohkem kasvuhoonegaase (hetkeseisuga ligikaudu 40% ELi koguheitest): elektri- ja soojusenergia tootmine, energiamahukas tööstus ja lennundus. Tulevase reformiga lisandub olemasolevasse süsteemi meretransport ning eraldi süsteem luuakse maanteetranspordi ning hoonete sektoritele. Eestist on ELi HKS süsteemi liikmeid praegu umbes 40, kuid see laieneb.

Süsteemi eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet rakendades „cap and trade“ ehk piiramise ja kauplemise põhimõtet. Idee seisneb lubatud heitkoguse ühikute koguarvu fikseerimises ning iga-aastaselt selle kahandamises, vähendades niiviisi aja jooksul emissioone. Esialgu otsustas iga liikmesriik ise riikliku heitkoguste ülempiiri ning käitistele eraldati peaaegu kõik vajaminevad LHÜ-d tasuta. Kuna selline mehhanism ei täitnud oma eesmärki, asendati riiklikud ülempiirid 2013. aastal ühe EL-ülese piirmääraga ning süsteemi liikmed on nüüd kohustatud kõik LHÜ-d ise enampakkumisel ostma.

Samal ajal on süsteemi liikmetel võimalus ühikutega kaubelda. Ettevõte, kes toodab oodatust rohkem heitmeid, saab süsteemi siseselt osta LHÜ-sid juurde teiselt ettevõttelt, kellel on neid üle. Ühe ühiku hinna määravad vastaval ajahetkel nõudlus ning pakkumus süsinikuturul. Kuivõrd ühikute arvu turul vähendatakse (alates 2024. aastast 4,2% võrra aastas), kasvab ajas ühiku hind. Tänaseks on heitkoguse ühiku hind kasvanud rekordiliselt üle 60 euro.

Kui eespool on mainitud, et liit lõpetas süsteemi käitistele tasuta ühikute eraldamise, siis tasuta kvooti eraldatakse veel jätkuvalt süsinikulekke ohuga sektoritele. Süsinikulekke oht seisneb olukorras, kus liikmesriigi tööstus võiks EL HKS süsteemi karmide reeglite tõttu liikuda kolmandasse riiki, kus on kliimaregulatsiooni puudumise tõttu lihtsam ning odavam süsinikumahukat tööstust jätkata.CO2 tootmine peatuks liidusiseselt, kuid jätkukskolmandates riikides. Sellest tulenevalt võib ülemaailmne heitkoguste hulk hoopis suureneda ning püstitatud kliimaeesmärkidele karuteene teha.

Süsinikulekke oht annab põhjust toetada ohustatud käitiste konkurentsivõimet. Alates 2013. aastast on valitud EL ettevõtetele jagatud tasuta LHÜ-sid, et muuta CO2 tootmine ettevõtetele soodsamaks. See tähendab, et kui reeglina ostab süsteemi liige iga-aastase tagastamiskohustuse täitmiseks LHÜ-sid enampakkumisel või teistelt ettevõtjatelt, siis teatud kriteeriumitele vastates eraldab liit ühikuid ettevõtjatele tasuta.

Juulikuus avaldatud kliimapaketi „Eesmärk 55“ raames on Komisjonil kavas muuta ELi HKS-i direktiivi. Kuna uus kliimaeesmärk näeb ette kiiremas tempos heitmete vähendamise (55% aastaks 2030 võrreldes aastaga 1990), kahaneb ka tasuta LHÜ-de koguarv. Pikas perspektiivis on Komisjoni plaan lõpetada tasuta kvootide eraldamine ning vaid teatud kitsama süsinikulekke ohuga sektorite puhul asendada see süsiniku piirimeetmega (SPiM). Komisjoni hinnangul piisab süsinikulekke ennetamiseks kas tasuta kvoodist või süsiniku piirimeetmest ning mõlemat kumulatiivselt rakendada pole vaja.

Uus meede paneb süsinikulekke ohu sektorites tegutsevatele Euroopa Liitu importijatele maksukohustuse, mis on võrdeline tootmise käigus paisatud heitkogustega. Ettevõtja on maksust vabastatud, kui on liiduväliselt emissioonide eest juba tasunud. Sisuliselt kehtestatakse importijatele analoogne kohustus liikmesriikide ettevõtjatega, kes peavad ostma LHÜ-sid. Meetme abil peaks kohalike ning liiduväliste ettevõtete toodangu hind turul samasuguseks kujunema ning konkurents seega säilima. Süsiniku piirimeede kaitseb süsinikulekke ohuga sektorites tegutsevaid EL ettevõtteid kuna impordimaks kaitseb neid kolmandate riikide konkurentide vastu. Praeguste Komisjoni plaanide kohaselt jääksid aga kaitseta sarnase ohuga silmitsi seisvad EL eksportijad, kuna nemad enam tasuta kvooti ei saaks ning impordimaks neid ei aita.

Piirimehhanism on planeeritud rakenduma aastal 2026 ja kohalduks esialgu viiele sektorile: raud ja teras, alumiinium, tsement, väetised ja elekter. Maksu on plaanis järk-järgult tõsta (10% aastas) ning nimetatud sektorite tasuta kvoote paralleelselt vähendada. 2030. aastal vaadatakse määrus uuesti üle ning eeldatavasti laiendatakse seda ka teistele sektoritele.

Käsitletud direktiiv on vaid üks osa mahukast kliimapaketist. Nüüd on käes liikmesriikide valitsuste aeg anda oma hinnang Komisjoni „Eesmärk 55“ ettepanekule. Peale seda algavad läbirääkimised, mis kestavad eeldatavasti kaks aastat ning mille järel on oodata palju kohandusi Komisjoni plaanile. Komisjoni praeguse koosseisu jaoks on oluline muudatused ellu viia enne Euroopa Parlamendi valimisi 2024. aasta maikuus.