Anne Mere olukorrast Teet Soormiga: "Suhteliselt raske seis"

Anne Mere ei vasta küsimusele, kas nad Soormiga tänaval teretavad. "Me olime ju pikalt kolleegid, ühise Baltikumi tulemuse eest väljas väga pikki aastaid. Et selles mõttes jah, ongi nagu suhteliselt raske seis."

Ma arvan, et üks raske periood oli meie streik Rakveres, mis kestis väga pikalt. Algas 2017 oktoobris ja lõppes 2018 aprillis. Vahepeale jäi väike jõulurahu ka, aga üldiselt ta oli päris kurnav.

Kui on kriisiolukord, mida see ikkagi kindlasti oli, siis ikkagi otsustus ja vastutus langeb just juhile.

See nõuab selget arusaama ja plaani, kuidas sellistest olukordadest välja tulla, ja selle kommunikeerimist kõikidele töötajatele, koostööpartneritele – nii klientidele kui ka põllumajandustootjatele.

Meil on tegelikult ju suur tegevusvaldkond, streigi mõju ulatus kindlasti nii meie enda farmideni kui ka meie koostööpartnerite omadeni. See nõudis väga palju korraldamist, sest linnud ja loomad kasvavad ju iga päev ja on ette nähtud teatud rutiinid. Ei ole nii, et me keerame lihtsalt valguse kustu ja ongi kõik.

See streigi teema ei olnud ainult Eestis. Kuna me oleme börsiettevõte, tegutseme eri turgudel, pidin ikka käima ka Soomes ja Rootsis nii meie ametiühinguinimestega rääkimas kui ka sealsete keskliitudega. See oli ülepiiriline ja see eeldas koostööd ja samu põhimõtteid kontserni tasandil. Ma arvan, et meil oli emaettevõtte personaliosakonnaga väga hea koostöö. Ja kindlasti Skandinaavias on sellealane kogemus oluliselt suurem kui meil siin.

Ei saa nii öelda, pigem ikka kohalikud otsused. Aga ilmselgelt see ei olnud nii lihtne, sest kõik, mis me siin teeme, mõjutas ka Soome-Rootsi tegevust.

No ütleme nii, et tagantjärele ma ei oskaks midagi paremini teha.

Sellest on nüüd juba tükk aega möödas, nüüd on igatahes töörahu. Me tegime teatud muudatusi nii juhtimises kui ka kommunikatsioonis ja ma usun, et asjad on läinud ikkagi väga palju paremuse suunas.

Ma arvan, et ettevõtte sees peaks ikkagi suutma lahendada probleeme ilma selliste radikaalsete meetoditeta.

Ega ma siiamaani täpselt tea, kus meil see streik seal alguse sai ja mis need tegelikud põhjused on, ja ei taha sel teemal arutlema hakata või pole nagu mõtet. Kuid peaks püüdlema selle poole, et sääraseid kriisiolukordi ei tuleks. See eeldab töötajatega aktiivset kommunikatsiooni. Praegu ma näen, et meil on see hea. Kindlasti on arenguruumi, aga meil on hea koos koostöö ja dialoog töötajate esindajatega kogu meie väärtusahela lõikes. Kuulame, mida saaks paremini teha, ja omalt poolt siis ka viime ellu asju.

Loe täismahus artiklit Äripäeva veebist.