Saku Õlletehase juht aktsiisilangusest: usume, et tuleb ära

"Kui rääkida nii uuest ministrist kui EKREst, siis ootused olid täiesti reaalsed ja peegeldavad tegelikkust. Juba opositsiooni erakonnana ja poliitikutena oli nende seisukoht väga selge – aktsiise tuleb alandada ja piirikaubandust tuleb ohjeldada,” ütleb õlletehase juht.

Eile kirjutas Delfi, et ehkki eelarvestrateegia osas valitsus kokkuleppele ei jõudnud, lepiti siiski kokku, et alkoholiaktsiis peab langema.

Jätkub intervjuu Jaan Härmsiga.

Neid on pigem vähe, aga see-eest on tõsiseid. Kõige tõsisem on aktsiisipoliitika ja olukord, mis meil turul valitseb. Piirikaubandusest on väga palju räägitud ja see, milleni järsud aktsiisitõusud on viinud, pole ju olnud nii radikaalne nagu tootjate prognoosid, vaid sellest veel karmim.

Rahandusministeeriumi analüütikutele hakkab see väga hästi kohale jõudma – numbrid ju kõik realiseeruvad ja see on maksulaekumistest näha. Suur vahe tuleb sellest, et analüütikute analüüsid vaatavad väga palju tagasi. 2018 sai just läbi ja nad tegid PwC-ga uuringu, kuid see analüüsib andmeid, mis lõppesid ära 2017. aastaga. Tootjad ja kaupmehed ei vaata enam 2017. ega 2018. aastat, vaid meil on esimene kvartal juba läbi. Teeme prognoose hooaja ja aasta lõpuni. Meil on ajaline nihe.

Eelmisel nädalal (intervjuu toimus 24. aprillil – H.P) suhtlesin meie uue rahandusministriga ja näitasin talle aprilli numbreid, et rääkida tänasest tegelikust olukorrast. Müüme piirile lahjat alkoholi ja meil oli esimeses kvartalis kasv 30% ja aprillis 35%.

See on kasv eelmisesse aastasse, siis olid aktsiisitõusud realiseerunud. Lisaks tõstis Läti selle aasta märtsis aktsiise – ehk sealgi on hinnad tõusnud, aga kasv jätkub. Tõsi, aktsiisitõus oli seal väike, aga pealkirja tasemel räägitakse, et kasv raugeb ja ostud piirilt vähenevad, sest ka Läti tõstab aktsiise. Tegelikult on selle mõju tühine.

Aprillis müüsime piirile kahele kliendile rohkem kui Rimile, Selverile, Maximale ja Prismale kokku. See on jabur.

Uus rahandusminister on öelnud, et aktsiise tuleb langetada, aga koalitsioonipartner on pigem vastupidist rääkinud. Kas aktsiisilangetus on siis laual või mitte?

See on väga aktiivselt laual. Nüüd on teada, kes on uus rahandusminister. Meil või üldse tööstusel ja kaupmeestel on temaga normaalne avatud dialoog.

Ma tean, et eelnõud aktsiisimäärade langetamiseks valmistatakse ette. Ja ma ei ütleks, et koalitsioonil pole kooskõla või et koalitsioonipartnerid on sellele vastu, sest tegelikult oli piirikaubanduse kaotamist toetav punkt ka koalitsioonilepingus.

Ka Reinsalu (Urmas Reinsalu – toim) on selles osas avalikult sõna võtnud ja toetanud. Ja ka peaminister, aga selgelt pehmemalt – ta ei andnud selget daatumit, sest meil on riigieelarve tasakaaluga probleeme.

Uus majandusminister Taavi Aas ütles, et langetamist ei tule ja seda pole võimalik teha. Ütles küll jah, aga tema oli ainuke. Peaminister oli hiljuti “Esimeses stuudios” ja seal temalt seda ka küsiti ning seal ta avaldas toetust, aga piisavalt ümmarguselt.

Mina olen seisukohal, et see on poliitilistest seisukohtadest sõltumata asi, mis tuleks ära teha, sest sellel on positiivne mõju kõigele. Tänases olukorras ma ei näe teisi võitjaid peale lätlaste. Ka tarbimine ei ole langenud, kõik sektorid kaotavad.

Kui rääkida nii uuest ministrist kui EKREst, siis ootused olid täiesti reaalsed ja peegeldavad tegelikkust. Juba opositsiooni erakonnana ja poliitikutena oli nende seisukoht väga selge – aktsiise tuleb alandada ja piirikaubandust tuleb ohjeldada või see ära kaotada. See, et nende jutt ei ole opositsioonist valitsusse jõudes muutunud, näitab nende tugevust.

Elu näitab lähinädalatel ja kuudel, kuidas asi edasi liigub. Mina usun, et see tuleb ära (aktsiisimäärade langetamine – H.P).

Kui tahame piirikaubandust peatada, siis peavad kõik alkoholiliigid olema konkurentsivõimeliste hindadega. Ei saa olla nii, et langetame õlleaktsiisi ja pole vahet, mis kange alkohol maksab. Need inimesed, kes käivad piirilt ostmas, ostavad kõike. Küll aga on liikidest õlu ja kange alkohol – džinn, viin, rumm – põhilised draiverid.

Oleme langetamisel lähtunud sellest loogikast, et aktsiisimäär oleks peamistel artiklitel Läti tasemest niipalju kõrgem, et see viiks sellise tarbijahinnani, kus õllekohvri või kange alkoholi pudeli hinnavahe on kahes riigis 1–1,5 eurot.

Meie arvutused võtavad arvesse ka seda, millal see muutus teha. Kui muutus teha sel aastal, näiteks suvel või sügisel, siis peame lähtuma Läti tänastest määradest. Kui muutus teha järgmisel aastal ja võtta arvesse, et Läti tõstab oma määrasid 5–6%, siis võivad meie oma määrad aastal 2020 olla samuti pakutavast kõrgemad – need on Läti määradega suhtes.

See 1–1,5eurone vahe tuleb KPMG uuringust, mis tehti eelmisel aastal. See oli maksumaksjate liidu uuring, kus küsitleti 1000 ostjat pärast ostu sooritamist. Sealt joonistus välja, et kui õllekohvri vahe oleks Eestiga võrreldes üks euro ja viinapudelil sarnane, siis 90% inimesi ei läheks piirile ostma.

Ka talupojaloogika ütleb, et kui seal mõni pood ka alles jääb ja end majandada suudab, siis loomulikult mööda sõites võtadki õllekohvri, sest see on euro võrra odavam. Valdav osa äris on üles ehitatud suurele hinnavahele ja majanduslikule kasule. Näeme ju, et sealt ostetakse Eesti brände ja tegelikult see ei päde, et keegi läheb ja ostab, sest seal on müügil ägedad Läti õlled.

Kui aktsiisimäärasid langetatakse piisavalt, et kodumaine kaubandus saab 1–1,5eurose vahega konkureerida, siis ma väidan, et liiklus piirile ja sihipärane ostlemine kaob täielikult ära – sinna pole lihtsalt mõtet sõita.

Kui nende kaupluste käive kukub 50–80%, siis tekib küsimus, milline on nende tegutsemismudel, et ellu jääda. Kas nad jäävad avatuks mõned päevad, lühendavad kellaaegasid või tõmbavad sortimendi koomale? Toovad müügile muud kaubad? Hakkavad nad müüma mingeid kuivaineid, jalatseid, riideid? Sellega peab arvestama, et see infra on seal olemas, need poed on ehitatud suhteliselt odavalt ja kiiresti. Investeeringud on end ammu tagasi toonud ja isegi kui seal poes 90% ostjatest enam ei käi ja poed kinni pannakse, siis nende ettevõtjatega suurt midagi ei juhtu.

Ma tean, et need suurettevõtjad, kes on piiril, ongi riske võtnud nii, et need investeeringud kiiresti tasa teenida. Valimisperiood oli ka neile ärev aeg – hetkel on kõigil sahtlis olemas laienemisplaanid, aga sõltub sellest, mis muutub. Kui aktsiise nüüd ei muudeta, siis ma ennustan, et piirikaubandus kasvab veelgi. Neil on raha, neil on plaanid ja nad tahavad kasvada, kui võimalus antakse.

Ja need, kes väidavad, et piirikaubandust tagasi pöörata ei saa, siis selline on nende retoorika. Minu argument on see, et kui räägiti, et piirikaubandust ei teki, siis see ometi tekkis nii kiiresti. Samuti on kaubandus Soome suunal kiiresti kadunud. Kui praegu vaadata, mis toimub laevades ja Tallinna sadamas, siis meie müük on laevadel ja sadamas kukkunud kahe aastaga 80%.

Laiemalt ongi seal taga ka muid põhjuseid, aga kui me räägime kitsamalt just alkoholi müügist ja kaasa ostmisest, siis nende soomlaste hulk, kes ostsid alkoholi puhtalt majandusliku võidu eesmärgil, oligi see 80%, mis me kaotanud oleme. Nende soomlaste hulk ei ole väga suur, neid oli suhteliselt väike hulk ja nad olid kaupluste jaoks ka püsikliendid, kes käisid süsteemselt ja sagedasti. Nad on nüüd kadunud.

Kui need kaks asja mingile skaalale panna, siis aktsiisiprobleem on meie jaoks kordades suurem. Tööjõuprobleem Eestis muidugi on, majanduskasv on olnud soliidne ja tööjõupuudus või vajadus väljendub meil rohkem hooajatöötajate leidmises. Põhilepinguga töötajate osas on meil olukord stabiilne, meil on palju pikaajalisi töösuhteid ja rahulolu on päris kõrge.

Kui tahame püsikohaga töötajat leida, siis me ikkagi neid ka leiame. Muidugi on see raskem kui mõni aasta tagasi, aga näeme töötajate meelitamisega ka vaeva.

Teeme töökoha võimalikult atraktiivseks ja mugavaks. Panustame väga palju töötervishoiule ja -ohutusele. Meil on tööohutuse nõuded viimastel aastatel karmistunud – näiteks oleme võtnud suuna, et meie ettevõttes tööõnnetusi ei juhtu.

Saku Õlletehases ei ole viimased 948 päeva juhtunud ühtegi tööõnnetust. Kui tahad tootmisesse või logistikasse meelitada töötajat, siis ohutus on neile väga oluline.

Lisaks sellele on meil alates eelmisest aastast kõikidele töötajatele üks nädal lisapuhkust – kokku 35 päeva. Ainuke piirang on see, et me nimetame seda talvepuhkuseks. Meil on hooajaäri ja see ei ole lisa-suvepuhkus, vaid sügistalve perioodi sees.

Veel on meil terve rida muid soodustusi. Spordiklubiga saab liituda kahe euro eest kuus ja ettevõte tasub iga kuu 30 euro eest treeningute arveid. Siis on meil toetused, kui lõpetad kooli, saad lapse või on peres surmajuhtum.

Meil on ka aastapreemia süsteem – eelmisest aastast on see laiendatud kõikidele töötajatele. Varem oli see osaline. Veel on meil väga hästi toiminud see, kui otsime hooaja- või põhitöötajat, kes tuleb kellegi soovitusel. Siis maksame enda ettevõtte töötajale ehk soovitajale 300 eurot.

Soodustuste nimekiri on piisavalt atraktiivne ja oleme tegelikult igal aastal selle ka üle vaadanud ja võimalusel midagi lisanud.

Me võtame oma ettevõtte keskastme- ja osakonnajuhid, kes esindavad töötajaskonda, ja vaatame kord aastas hüved läbi. See ei tähenda, et me kogu aeg peame midagi uut juurde tegema, vaid me vaatame läbi ka olemasolevaid soodustusi. Võib-olla pole mõni neist piisavalt atraktiivne, tähtsustatud või tasustatud.

Peame konkureerima teiste ettevõtetega ja näiteks tehase töötajatele on meil kolm liini, nii et vahetustega töötajatele on tasuta transport tööle ja tagasi. Seda on teistes ettevõtetes ka.

Kui hooaeg välja jätta, on töökäte vajadus eelmisel ja sel aastal umbes sama. Vajadus on pluss-miinus üks-kaks töötajat, kuid see pole suur erinevus. Samamoodi on hooajatöötajate vajadus olnud paaril viimasel aastal sarnane.

Pikem tendents on käsitsi tehtava töö vähendamine, me oleme palju investeerinud automatiseerimisse, meil on erinevad pakkeliinid. Kuskil 5–6 aastat tagasi oli meil käsipakendajaid 40–45, praegu on tavaajal 6 ja hooajal 10–12.

Vajadus on stabiilne ka seetõttu, et tootmise absoluutmahtudes me ei kasva. Meil on viimastel aastatel küll palju müüke ära jäänud – nagu enne mainisin vähenenud müüke soomlastele. Samas oleme kogu tootmist ja müüki asendanud ekspordiga. Meil on vedanud, et oleme suutnud ekspordimüüki asemele saada.

Ma ei ole poliitik, ma olen ettevõtja ja ma ütlen, et väga tore oleks antud turutingimustes, mis on majanduses, Euroopas ja mujal eksporditurgudel täna, 10–15% kasvada. Kui aktsiiside olukord oleks olnud stabiilne ja konkurentsivõimeline, siis me oleks suutnud soomlaste osakaalu mitte ainult säilitada, vaid pisut ka kasvatada. Sellele lisaks oleksime saanud muud eksporti arendada, kasvada ja inimestele rohkem tööd pakkuda. Need kõik on muidugi oletused, aga mina näen ikka seda, et me toodame viimastel aastatel sama palju. Midagi oleme suutnud kompenseerida, aga sellistes tingimustes oleks võinud tegelikult kasvada.

Mullu oli juttu, et Carlsberg vaatab Eesti investeeringuid väga ettevaatlikult ja pigem lükatakse edasi. Kuidas see suhtumine aastaga muutunud on?

Selles osas oskan vastuse anda, kui uus valitsus on kabinetti astunud ja meie valdkonnas on mingid otsused langetatud. Lisaks me hakkame järgmise aasta investeeringute plaane tegema augustis – hetkel me valitsusest sõltumata veel plaane ei tee.

Selleks aastaks on investeerimisplaanid tehtud ja oleme neid ka ellu viimas. Jah, see on vähendatud mahus, aga ei saa öelda, et me üldse ei investeeri. Selles mõttes on see ettevaatlikkus realiseerunud, aga mis edasi saab, saan öelda mõne kuu pärast.

Mul on raske spekuleerida, aga kõhutunne ütleb, et kui meie valitsus astub positiivseid samme selleks, et toetada kodumaist tööstus ja kaubandust, siis kindlasti on minul väga palju argumente, mida omanikele müüa ja mille abil siia investeeringuid saada.

Kõige suurem investeering on meie uus pudeliliin, millega seoses tuleb Saku õlledele uus klaaspudel. Investeering seadmesse, natuke ruumidesse ja uude pudelisse oli kokku umbes 2 miljonit eurot.

Tootmise ja logistika valdkonna töötajate keskmine brutotasu oli tänavu esimeses kvartalis üle 1300 euro. Suvisel kõrghooajal on tulenevalt töömahu kasvust see reeglina mõnevõrra kõrgem.

Me üritame kaasas käia sellega, mis on keskmine vajadus palka tõsta. Me ei tõsta kõikidel töötajatel sama palju – ei absoluudis ega protsentides. Kasutame selleks tulemuste hindamist ehk vaatame edukust. Mida kiiremini oled täitnud eesmärke, seda suurem on palgatõus. Korrigeerime palkasid kõigil – mõnel võib-olla paar protsenti, mõnel on tõus 6–7%. Meie selle aasta palgatõusud on ära tehtud ja töötajatele kommunikeeritud. Tööstussektori keskmisele palgatõusule jääme alla.