Alusetu kahurituli puidutööstuse pihta

Nüüd, poolteist kuud enne valimisi näevad puidutöösturid tulevikus põhilist riski just poliitilistes otsustes – kui võimumängudes jääb peale metsaraiete olulise vähendamise hääl, kujutab see endast tõsist ohtu puidutöötlejate toorainebaasile, kirjutab Äripäeva uus teemaveeb Metsamajandusuudised.

Samas ei saa ühiskond puidutööstuse olulisust majanduse vedurina alahinnata, samuti pole võimalik eitada tõsiasja, et puidutööstuse ekspordivõimekus muudkui suureneb.

Nii eksportis see tööstusharu eelmisel aastal umbes 2,5 miljardi euro eest, mis teeb 11% rohkem kui 2017. aastal, kusjuures eksport ületab importi enam kui 1,5 miljardi euro võrra. Puidutööstuse eksport moodustab kogu Eesti ekspordist 17%, sektor annab töötleva tööstuse lisandväärtusest lausa neljandiku ja Eestis kokku tekitatavast lisandväärtusest umbes 8%.

Läbi aegade on areng olnud kiire nii mahtude kasvu, modernse tehnoloogia kasutuselevõtu kui järjest suureneva lisandväärtuse loomise poolest. Kui 90ndate keskpaigas oli põhiliseks puidu väärindamiseks saematerjalide tootmine, siis 2000. aastaks juba saematerjali mehaaniline töötlemine puitdetailideks, vineeritööstuse areng ja kõigi tööstusjääkide ärakasutamine. Alates käesolevast kümnendist lisandus jõuliselt puidust kokkupandavate ehitiste tootmine.

Oluline on ka puidutööstuse panus tööhõivesse eriti maapiirkondades, kusjuures puidufirmad on ühed parimad palgamaksjad väljaspool suurlinnasid. 2018. aastal suutsid Eesti puiduettevõtted maksta üle 400 euro kõrgemat töötasu Läti ja Leedu konkurentidest.

Usutakse, et kui praegu oleme puidu mehaanilises töötlemises maailmatasemel, siis järgmisel kümnendil toimub areng puidu keemilise töötlemise vallas, mis täiustab kogu tööstuse tooteportfelli. Toodetakse üha kõrgema lisandväärtusega ja üha keerukamaid tooteid.

Puidutööstuse hingeelu läbi ja lõhki tundvad ettevõtete staažikad juhid leiavad, et lähematel aastatel tuleb rinda pista üha kallinevate energia-, tööjõu- ja toorainekuludega, kusjuures konkureeritakse ennekõike Rootsi, Soome, Venemaa ja Lätiga ning juba mullu pidid näiteks Eesti saetööstused maksma tooraine eest naabritega võrreldes kõrgemat hinda.

See viib omakorda üles toodangu omahinna ning see jällegi vähendab meie ettevõtete konkurentsivõimekust üleilmsel turul.

Nii märgib ASi Graanul Invest juhatuse liige Jaano Haidla, et põhilised riskid ei peitu mitte puidusektori sees, vaid väljaspool seda. Tema hinnangul kujutab suurimat ohtu üle forsseeritud rohehullus ehk siis metsade massiline kaitse alla võtmine ja raiete keelustamine.

Ta selgitab, et mets on olemuselt sarnane kartulipõllu või viljaväljaga, ainult pikema elutsükliga. “Majandus-bioloogilist elutsüklit saab kohendada, mitte peatada. Need, kes soovivad seda peatada, on kas rumalad või hoolimatud Eesti ühiskonna hea käekäigu suhtes ning see ongi kõige suurem oht,” nendib Haidla. “Seda ohtu aitab vältida pikaajalistest arengukavadest kinnipidamine ning mõtlematutest kursimuutustest loobumine.”

Kuna müügiturul on lepingud pikaajalised, siis toodangu hinna järsk kergitamine kõne alla ei tule. Haidla sõnul on Euroopa suurimate puidugraanulitootjate sekka kuuluv Graanul Invest suutnud mulluse küttepuidu hinnatõusu kiuste konkurentsivõime säilitada tänu automatiseerimisele ja efektiivsuse kasvatamisele kõikjal ja kõiges.

“Graanulitootmine on tööstusharu, mis osutab puidutööstuse jaoks heas mõttes koristaja teenust ja metsatööstuse jaoks piltlikult öeldes sanitari teenust,” iseloomustab Haidla. “Kuna tööstuses väärindatakse puud üha nutikamalt, siis seda vähem on koristada. Samas, metsades jagub sanitari tööd küllaga. Graanulitööstus kasutab vaid seda osa puust, mida keegi teine tehnoloogiliselt kasutada ei saa või millele pole võimalik kõrgemat lisandväärtust luua.”

Ta lisab, et kasvanud pole niivõrd toorme hankimise kulu, vaid pigem kallineb tooraine ise, sest nõudlus kasvab nii kodu- kui välismaal.

Nordwoodi kaubamärgi alla koondunud ettevõtete – Viiratsi Saeveski, Aegviidu Puit ja Viru-Nigula Saeveski – juhatuse esimees Tõnu Ehrpais on seda meelt, et parteid ja valitsus võivad küll kehtestada populistlikud raiemahu piirangud, aga nende võimuses pole mõjutada seda, millal puistu küpseks saab või milline on välisturgude nõudlus. Kui need aluspõhimõtted kõigil selged, siis võib loota ka stabiilsele arengule, arvab ta.

“Konkurentsi on piisavalt ja seetõttu sõltub tooraine hind, mida metsaomanikele makstakse, eelkõige toodete hinnast. 2018. aastal puittoodete hinnad oluliselt tõusid, 2019. aastal tuleb mõningane langus,” räägib Ehrpais. “Peamise osa toote kuludest moodustab tooraine hind ja selles osas tuli Eesti tootjatel maksta mullu meiega konkureerivate riikide firmadega võrreldes kõrgemat hinda.”

ASi UPM-Kymmene Otepää vineeritehase direktori Silver Rõõmussaare sõnul oli 2018. aasta vineeri nõudluses stabiilne, tööstustarbijad, kellele suur osa Otepääl toodetud vineerist läheb, olid aktiivsed ning tootmismaht ületas prognoose. Tootmisvõimsus on Otepää vineeritehases küll viimastel aastatel jõudsalt kasvanud, kuid sellest ei piisa, et uutele turgudele siirduda. Tehas ekspordib rohkem kui 95% toodangust, peamised sihtriigid on Saksamaa ning Lõuna-Korea.

Rõõmussaar leiab, et ennekõike kummitab puidutööstust ebakindlus seoses järgneva kümnendi raiemahtudega. Kuni raiemahud pole selged, ollakse ettevaatlikud ning lükatakse investeeringuid pigem edasi.

Samuti tuleb arvestada üha kasvavate tööjõukulude ja Venemaa tootmismahtude suurenemisega.

Loe pikemalt Äripäeva teemaveebist metsamajandusuudised.ee.