Trammiliini pikendamine Jürini aitaks lahendada tootmistöötajate transpordiprobleemi

Johanson ütleb, et Tartu maantee äärne on kasvanud väga suureks tööstuspiirkonnaks ja koos sellega on suureks kasvanud ka tööjõu transpordi probleem. “Kui Saku Metall krundi siia ostis, siis sõitsime krundile mööda kruusateed. Omavalitsus saab raha üksikisiku tulumaksust, aga sellest, kui palju on tööstust, ei saa mingit kasu. Olemegi jõudnud sinna, et iga ettevõte veab oma töölisi ise Tallinnast tööle ja see on lisakulu,” märgib ta.

Johansoni sõnul võiks riik või kohalik omavalitsus kaaluda võimalust tuua ühistransport, mis oleks kooskõlas mahtude ja vajadustega, Jürini.

“See lihtsustaks oluliselt tööd, sest see ettevõtete tellitud busside voor, mis hommikuti Tallinnast siia tuleb ja õhtul tagasi läheb, on päris suur. Ilmselt on sellel ka keskkonnale suur mõju,” juhib ta tähelepanu tööstuste murele.

“Meil on nii, et väikesesse bussi ei mahu ja suures bussis on kohti üle. Otsime ka koostöövõimalusi ümberkaudsete ettevõtetega, et hakata bussiliini arendama, aga see ei ole enam meie ärimudel,” lisab ta.

Trammitee ehitatakse lennujaamani välja. Kas seda võiks siis pikendada Jürini ja tööstuste probleem oleks lahendatud?

Täpselt. See oleks üks võimalus ja loodussõbralik lahendus.

Kas tramm peaks liikuma siis hommikuti ja õhtuti? Päevasel ajal ei oleks trammiga ilmselt kedagi Jüri poole sõitmas?

Päeval oleks ilmselt liiklus hõredam, aga kui see trammiliin juba oleks, siis võiks piirkonda rajada näiteks outlet’id. Sellisel juhul peaks olemas olema ka kohaliku omavalitsuse huvi, et seda piirkonda arendada. Kui omavalitsus ettevõtlusest kasu ei saa, siis nad pole paraku huvitatud.

Mida tööstuse arendamiseks praegu veel peaks tegema?

Tööjõuga peab tegelema. Tööstuse väljakutse on see, kuidas muutuda efektiivseks ja robotiseerida. Teisalt, robotid vajavad operaatoreid ja kindlasti jääb alles ka seda tööd, mida teeb inimene kiiremini ja paremini kui robot.

Tööstust tuleks populariseerida. Me käime väljast kontakte otsimas, aga sees pole tööjõudu. Maailma mõistes oleme väike riik ja kui peaksime suure tellimuse saama, siis võib juhtuda, et me ei suuda seda mahtu ära teenindada.

Teine probleem on igasuguste maksude teema. Mulle tundub, et riiki on väga lihtne juhtida. Ühelt poolt vaatad, et on kulud ja teiselt poolt lükkad tulupoolele juurde. Selleks teed lihtsalt Excelis arvutuse. Ettevõtluses sellist võimalust ei ole, et vaatan, et kulud tõusevad, maksud tõusevad, ja ütlen kliendile, et näe, sellised kulud on ja hind tõuseb. Sellise jutu peale jääksime kõikidest klientidest ilma.

Riik peaks tunnustama tööstust. Praegu tambitakse e-lugusid. Ma ei tea, kui palju Skype’i eduloost möödas on, aga me üritame ennast vana inertsi pealt pildil hoida. Aga muu maailm läheb ju edasi.

Tööstus on endiselt väga suur osa Eestist. Tööstussektorile tundub, et meid tambitakse alla. Näiteks välistööjõu palkamiseks on meil kvoodid, IT-s on need vabad. Eelmise aasta kvoot sai meil novembris täis ja sel aastal saab juba ilmselt varem. Me ei saa teha nii, et IT on hea ja masinatööstus on halb. Edulugusid leiab ka tööstusest, tuleb ringi vaadata.

Palju teil välistööjõudu on praegu?

Meil on umbes 10% töötajatest väljastpoolt, põhiliselt Ukrainast ja Valgevenest. Võtsime sellel aastal esimest korda ja päris palju korraga – 15 inimest. Nende seas on ukrainlasi, valgevenelasi ja leedukaid. Ukrainlased ja valgevenelased on olemuselt ja kohusetundelt samasugused nagu kohalikud.

Kui vaadata praegust olukorda, kus mahud on üles läinud ja vaja on palju inimesi, siis sama olukord on ka teistes riikides. Kui ukrainlasel on valida, kas minna Saksamaale või tulla Eestisse ja valib Eesti, kuid näeb kohapeal, et keegi ei taha teda ja palju tuleb vaeva näha, siis varsti oleme ka sellest võimalusest ilma. Juba pangakonto avamine maksab väljastpoolt Euroopa Liitu tulijale 200 eurot.

Möödunud sügisel käis ajakirjandusest läbi mõte tööstusettevõtete erakutsekoolist. Kuidas see mõte teile tundub?

Praegu tundub, et läbi selle saavutaksime parema sünergia. Praegu on niikuinii olukord, kus iga ettevõte koolitab juba nagunii oma inimesi ise.

Allhankel on Eestis justkui halb “maik” küljes. Kuidas Saku Metall end selles osas tunneb?

Jah, selle peakski välja tooma, et allhange ei ole häbiasi. Esiteks on Eestis firmasid, kellel on omatoodang ja kes kasutavad koostööpartnereid. Kas me peaks siis oma ettevõtted kuskile välja allhanget otsima suunama? 

See on raha, mille saame ise Eestis kokku korjata. Ka allhanke peab ju keegi lõpuks ära tegema, kõike pole võimalik Hiinast tellida. Maailm liigub pidevalt väiksemate partiide ja lühemate tarneaegade poole. 

Teiseks, lähipiirkonnas on mitmeid kliente, kes ütlevad, et nemad on huvitatud arendusest ja müügist ning vaja on ettevõtteid, mis võtaks tootmise mure endale. Me ei räägi enam B2B-mudelist, vaid B4B-mudelist. Allhange ei ole enam see kuiv töö, sest töötame koos klientidega välja lahendusi nutikamaks tootmiseks.

Eespool mainisite, et tööstuse väljakutseteks on efektiivsus ja robotiseerimine. Kuidas robotiseerimise ja automatiseerimisega Saku Metallis lood on?

Meil on Baltikumi üks suurimaid automaatseid lehtmaterjali ladusid, mis on ühendatud stants- ja painutuspinkidega. Põhimõtteliselt on olemas võimekus, et paneme ühelt poolt lehepaki lattu ja teiselt poolt tuleb painutuspingist painutatud detail välja. Inimene seda vahepeal ei puutu. Samuti leidub meil roboteid keevitamises ja pulbervärvimises.

Te olete tegemas samme Tööstus 4.0 suunas?

Koos robotiseerimisega on tulnud ka rohkem infotehnoloogilisi lahendusi. Suurim väljakutse on olnud süsteemi toimivus. Kui uus süsteem paika sai, oli see infojuhtimise osas algul täiesti null. 

Kaardistasime selle, kuidas peaks liikuma info masinate, süsteemide ja arvutite vahel. Saime palju noolekesi ja joonistasime roheliselt selle, kus info liigub, ja punaselt selle, kus ei liigu. 

Avanes pilt, kus skeemi keskel oli paar rohelist noolekest ehk kuskilt ei jõudnud info sisse ega välja, aga keskel kaks asja omavahel suhtlesid. Praegu on see pilt juba roheliseks saanud. Meil on eraldi tehnoloogia arendusjuht ja tootmise infotehnoloogia arendusjuht. 

Teisisõnu, tootmises on operatsioone, mis on suhteliselt lähedal (Tööstus 4.0-le) ja on ka käsitööd. Kõik tootmise infosüsteemid, mis on juurutatud, on väljatöötatud koostöös partneritega. Erinevate programmidega on nii, et müügijutt on ilus, aga kui selle lõpuks ära ostad, siis selgub, et on üks ja teine puudus ning kolmandat asja pole võimalik teha. Seetõttu oleme ise paika pannud visiooni, kuha tahame jõuda. Püüame oma süsteemi koostöös partneritega üles ehitada.

Milliseid lahendusi veel olete kasutanud, et efektiivsem olla?

Juurutame erinevaid Lean-meetodeid, laialt levinumad 5S, Kanban, kohati ka Poka-yoket, kui vähegi võimalik on. Üritame õppida maailma näidetel ja mugandada neid enda jaoks. Keskendume tootevoo ja protsesside efektiivistamisele ja mitte ainult tootmises, vaid ka kontoris. Juba tootmise layout’i muutus ehk pinkide ümbertõstmine on palju võitu andnud. Suutsime rohkem läbi lasta. Kui seal tootevoog veel sujuvamaks saada, siis on veel lisa tulemas. Aegade jooksul oleme tootmishooneid ehitanud ja pinke ostnud, kuid pannud neid sinna, kus tundus ruumi olevat.

2015. aastal tegime suurinvesteeringu, mille käigus selgus, et me jääme oma siselogistikas hätta. Joonistasime toodanguspageti diagramme ja panime paika loogilise tootevoo. Kokku tõstsime ümber 8000 ruutmeetrit.

Kas peate ka laiendusplaane?

Jah, meie krundil ruumi on. Praegu on katusealust tootmispinda 10 000 ruutmeetrit, detailplaneeringu järgi saaks sama palju juurde ehitada ja hinnangute järgi on see ka vajalik. Uksetootmise osa on meil veel linnas ja see on ka plaanis lõpuks siia tuua. Järgmised 5000 ruutmeetrit on meil plaanis rajada selle ja järgmise aasta jooksul ning see tähendab umbes kahe miljoni euro suurust investeeringut.

Ja millal ülejäänud 5000 ruutmeetrit võiks valmida?

Praegu on eesmärk investeerida veel tehnikasse ja olemasolevast pinnast maksimum välja võtta. Olen kindel, et ka praeguse pinnaga saab teha rohkem, kui me seda juba teeme. Pigem panustame automatiseerimisele ja efektiivusele. 

Tänapäeval on suur probleem kvalifitseeritud tööjõu osas, sest Eesti koolidest kahjuks ei tule piisavalt juurdekasvu. Me ei suuda leida pinkide taha operaatoreid. Reastame praegu oma automatiseerimise projekte tööjõu saadavuse aspektist. 

Meie investeeringute maht on olnud keskmiselt miljon eurot aastas. Kas oleme siis kontorit ehitanud või töötingimusi parandanud või tehnoloogiasse panustanud, aga nii see viimase viie aasta jooksul on olnud.

Tootlikkuse kasvatamisest on ka pidevalt juttu. Läti on meiega umbes samal tasemel, kuid Leedu on juba eest ära läinud. Kuidas tootlikkuse paremaks saaks?

Üks asi on investeerimine tehnoloogiasse ja teine inimesed. Meie oleme tähelepanu pööranud inimeste koolitamisesse ja teadlikkuse kasvatamisesse. Meil on suured koolituste programmid, mille oleme sisse tellinud. Kõik inimesed saavad sama koolituse, et arusaam oleks igal tasandil ühesugune. 

Teine pool on see, et tööjõudu ei ole. Me võitleme Eestis sees tööjõu pärast ja me lämmatame üksteist ära. Palgad muudkui kerkivad, sest toimub üleostmine. Meil on praegu täiesti töövõtjaturg. Inimene tuleb avaldusega ja ütleb, et mulle pakutakse sellist palka. Siis jääbki üle otsustada, kas tõstad või mitte. 

Üritame pakkuda ka pehmeid väärtusi ja luua paremaid töötingimusi, näiteks sportimise võimalusi ja parandada tööergonoomikat. Kõik see loeb. Raha ei ole motivaator – neli kuud läheb mööda ja inimene on jälle rahulolematu. 

Kuidas teie karjäär Saku Metallis on aegade jooksul arenenud?

Alustasin 2004. aastal programmeerimisinsenerina, hakkasin stantspinkidele programme tegema. Seejärel liikusin 2006. aastal IT-osakonda IT-projektijuhiks. See oli 2008. aastal, kui toonane allhanke osakonna projektijuht liikus edasi oma kliendi juurde. Tema koht vabanes ja seda pakuti mulle. 

Aasta-aastalt projekt kasvas ja oli vaja luua terve osakond, sest üksi ma enam ei jõudnud. Tegimegi eraldi tooteliiniosakonna ja minust sai selle juht. 2014. aastast olen Saku Metalli Allhanke Tehase juht.

Mida see periood tegevjuhina teile õpetanud on?

Seda, et inimestega tuleb suhelda. Kuulujutud tekivad kiiresti ja levivad veel kiiremini. Suurim väljakutse inimestega töötamisel on olnud töökultuuri muutmine. Kui 25 aastat oled läinud ühes suunas ja maailm on tegelikult muutunud, siis tuleb selgitada, et praegu enam nii teha ei saa. Tuleb ärgitada inimesi kaasa mõtlema, et kuidas teha asju targemalt. 

Tööd veel jagub ja asjad ei liigu nii kiiresti kui tahaks, aga tunnen, et mul on tugev meeskond, kellega saab asjad ära teha.