Eesti jäätiseturu liider Premia hoiab tugevaid brände ning otsib pingelises konkurentsis pidevaid võimalusi efektiivsemaks tootmiseks.
- Klassikaliste topsijäätiste tarbimises on märgata langust. Foto: Harro Puusild
Premia Tallinna Külmhoone AS on Balti regioonis jäätise- ja sügavkülmtoodete äriga tegeleva Premia Grupi juhtiv emaettevõte. Gruppi kuuluvad veel tütarettevõtted Leedus ja Lätis, ettevõtte ainuaktsionär on Food Union Holding.
Eesti jäätiseturu liidri väärtuseline turuosa oli eelmisel aastal 37,4% ning käive kasvas Premia juhatuse esimehe Aivar Ausi kinnitusel umbes 17%. Ka kasum oli tunduvalt suurem aasta varasemast.
“Turunduskulu moodustas umbes kolmandiku käibest. Praegu moodustab turunduskulu umbes sama suure osa ka konkurentide käibest,” selgitab Aus ja lisab juurde, et mõned aastad tagasi prooviti teatud tootjate poolt jäätiseturul turunduskulusid ka hüppeliselt tõsta, ent see ei toonud oodatud tulemust.
Tootmispind lõpuni sisustatud
Premia Tallinna Külmhoone investeeris eelmisel aastal ligikaudu 0,3 miljonit eurot ning sellest suurima osa moodustas uue ICE Age tootmisliini soetamine, mille abil alustati mitme jäätise ja jäätisemaitse üheks tervikjäätiseks seotud maiuse tootmist. Ice Age animafilmist inspireeritud jäätist asuti müüma lisaks Balti riikidele ka Valgevenes.
Suurem osa investeeringud tootmisliinidesse on Ausi sõnul ettevõttel tehtud juba varasematel aastatel ning 1999. aastal Taani Tetra Paki poolt Lasnamäele ehitatud tootmispind on praeguseks efektiivse tootmise tarvis lõpuni sisustatud, lisaruumi enam kusagilt võtta ei ole.
Eksport olgu täpselt sihitud
Ettevõtluskliima toiduainetetööstuses Ausi sõnul kasumlikku tootmist praegu küll ei soosi, ent jõuliste kriitiliste väljaütlemiste ja poliitika tegemise asemel eelistab ta keskenduda oma tegemiste ja tõhususe parandamisele.
“Ekspordiga tegeleme näiteks mõistagi järjepidevalt, aga see peab olema läbimõeldud. Lihtsalt nii, et istun lennukisse ja sõidan Singapuri – see ei anna midagi.”
Kui Eesti ettevõte soovib minna välisturule, peab olema tema sõnul nii julgust, kapitali kui ka aega. Samas tuleb sihtida täpselt. Suurte delegatsioonidega, riigiasutuste või lausa ministeeriumi ametnikega erinevates riikides käimist kaalub Aus enda sõnul enne osalemist väga põhjalikult. “Neist võiks kasu olla, aga sõltub, mida tehakse ja kellega kohtutakse. Et Eesti ärimees käib delegatsiooniga Jaapanis, on hea, aga kui sealt edasi ei sünni püsivat koostööd, jääb asi ikka seisma. Suhteid on vaja, need aga tagab tarnekindlus ja toote stabiilne kvaliteet.”
Ekspordi sihtriikidest on põhilised ikka Läti ja Leedu. “Poola pole mõtet toota, seal on kõik imeodav. Rootsi kindlasti midagi saaks ja seal meil ka mõned plaanid on. Soome müüme, Valgevenega proovime,” annab Aus ülevaate.
Tallinna tehase toodangust läheb praegu Ausi kinnitusel ekspordiks umbes 60% ning töö ekspordimahu suurendamiseks käib pidevalt.
Aus kinnitab, et ettevõttes on spetsialiste käinud tootmist revideerimas üle maailma ega ole leidnud midagi suurt, mida peaks ümber ehitama või seadistama.
“Üks kruvikeeraja oli vales kohas ja üks töötaja oli unustanud prillikarbi tootmishoonesse, taolised väikesed asjad. Selliseid suuremaid momente, et vii see toru siit mujale, ehita midagi ümber, ei ole,” toob ta näite ühest konkreetsest külaskäigust.
Tootmisrobotid ära ei tasu
Aus ütleb, et kuigi ettevõttes valitseb hea sisekliima, meeskonnatöö toimib ja palgad on head – mida näitab ka spetsialistide väike kaadrivoolavus –, on lihttööliste leidmine siiski pidev peavalu. “Palku tõstsime eelmisel aastal kõigil 10%, efektiivsuse tõstmiseks on kõikvõimalikud koondamised tugistruktuurides tehtud.”
Üldise palgasurve ja toormaterjali hinnatõusu tõttu on siiski vaja tootmises leida veel kohti efektiivsuse kasvatamiseks.
Üks võimalusi selleks võiks olla energia ja küte. “Elektrienergiat hoidsime logistikalaos kokku umbes 35% energiast, vahetasime valgustuse LEDide vastu ja investeering tasus ära 1,5 aastaga. Sulatussüsteemide automatiseerimine annab 5–7% kokkuhoidu, elektrimüüja õige valik ja hindade fikseerimise ja börsihindade suhe andis tänavu esimese kvartalis umbes 1700 eurot kokkuhoidu. Võib ju ka näiteks akumuleerida tootmises tekkivat soojust ja külma, aga oleme arutanud, et see siiski ei tasu praegu ära.”
Tootmisrobotid olemasolevate mahtude juures ei ole samuti mõeldavad. Üks tootmisrobot maksab umbes kaks miljonit eurot, lähim taoline tipptehnoloogia asub jäätisetehases Riias.
Konservatiivne jäätisetarbija
Aus jutustab, et oluliselt suuremate turgudega riikides saab jäätist toota veel kokkuhoidlikumalt, valmistades ühte sortimenti pikka aega järjest, suurte mahtude pealt annab see kokku odavama hinna – nii valmivad jäätised näiteks Poolas ja Saksamaal. “Tehakse näiteks aasta ports korraga valmis, sealtkaudu tuleb ka efektiivsus, mida meie rakendada ei saa. Meil on üks toode tootmises, sellega tuleb täna stopp ja homme teeme juba midagi muud, peame olema paindlikud ja tootma vastavalt nõudlusele.”
Õigete brändide ja toodete väljatöötamine on Ausi kinnitusel jäätisetootmises ülioluline. Üle Balti regiooni samad jäätisebrändid ei tööta, inimesed armastavad igas riigis omi marke. “Oleme võtnud strateegiaks brändide ja toodete vähendamise – paar aastat tagasi oli meil kokku 105–110 toodet, eesmärk on jõuda 70–75 tooteni.”
Kuidas üldse mingi jäätis kaubandusketis müüb, sõltub Ausi sõnul ka kampaaniatest. “Paarinädalane kampaania 30% allahindlusega toob suure müügi, ent kui hiljem läheb kallimaks tagasi, jääb toode tihti seisma. Me pole nii suure allahindlusega kampaaniaid teinud, raha on vaja ka teenida,” märgib ta üsna konkreetselt.
Premial on tema sõnul mõned kindlad, väga hästi müüvad brändid, näiteks pulgajäätis Vana Toomas või Eriti Rammus koonusvahvliga jäätis. Olukorras, kus taolisi vanu kaubamärke ära kaotada või nende retseptuuri muuta ei saa, tunnistab Aus, et järjest keerulisem on tulla välja uute toodetega, kõik lettidele lihtsalt ei mahu.
Tervislikumad tooted tulekul
Kuigi Eesti jäätisesõbrad on üpriski konservatiivse maitsemeelega, eelistades kõige enam klassikalist vanillijäätist, on vaikselt Ausi kinnitusel hakanud tarbijatelt kostma signaale ka uute ja tervislikemate maitsete ja retseptide eelistamiste kohta – päris võõrad ei ole enam veganjäätise, laktoosivaba jäätise või vähendatud suhkrusisaldusega jäätise olemused.
Üks näide selle kohta on juba müügis olevad Sorbeti pulgajäätised, mis on naturaalsest puuviljapüreest valmistatud ja koorejäätisest 2–4 korda madalama kalorsusega veganjäätised. Samuti on Premial plaan lähiajal välja tulla umbes kolm korda vähendatud suhkrusisaldusega jäätisega.
“Võib ennustada, et ka Eestis kaob pikemas perspektiivis koorejäätis ning minnakse üle taimerasvadele. Need on tänapäeval väga maitsvad ja ka tervislikud,” kinnitab Aus.
Suvine ja talvine jäätise müügimaht erineb Aivar Ausi sõnul umbes kolm korda. Talvist müügilangust jäätiste osas aitavad Premial tasandada erinevad sügavkülmutatud tooted: köögiviljad, liha ja muu taoline. Külmutatud toodete müügikäive on viimaste aastate jooksul olnud Ausi kinnitusel enam-vähem muutumatu, brändidest on aga näiteks Pealinna osakaal kasvanud. Suhtumine, et külmutatud toode pole tervislik, on Ausi kinnitusel aastate jooksul tarbijate silmis vaikselt vähenenud.
Jäme ots kaubanduskettide käes
Aus ei varja, et jäätise kodumaise müügi osas on kriitiliselt tähtis koostöö suurte kaubanduskettidega. Jäme ots, mida võtta, mida jätta, on siin kettidel. “Seal on tööl inimesed, kes otsustavad, et võtame sisse selle toote, selle ja selle. See on meie igapäevane töö, leida jaekaupmeestega suheldes kompromisse ja lahendusi.”
Aus tunnistab, et üks raskem koostööpartner on selles osas Maxima, kus on kõige lühem sortiment ning kuhu on oma jäätistega raske sisse saada kõigil tootjatel. Erimeelsusi on Premial olnud ka Selveriga, ent heade läbirääkimiste tulemusel on need praeguseks lahendatud ning Premial Selveris oma toodete müügiks kokkulepitud pind olemas.
- Aivar Aus. Foto: Harro Puusild
“Meil on üle Eesti 12 spetsialisti, kes sõidavad pideva ülevaate saamiseks läbi ka väikeseid poode ja otsivad lahendusi, see on igavene töö,” selgitab Aus ja lisab juurde, et suveperioodiks võetakse sellele tööle veel kuus inimest juurde.
Ettevõtte suurklientide müügijuhid peavad tema sõnul olema väga head läbirääkijad, tundma inimesi ja kaupa. Vaid nii on võimalik saavutada mõistlikud kokkulepped müügipindade osas. “Me ei taha kõiki pindu kõikidest kettides, piisab, kui saame oma osa, läbi selle me teeme oma brändingut ja müüki ning turundame oma tooteid.”
Aus ütleb siiski selgituseks, et tegelikult on viimase kahe-kolme aastaga saavutatud kaubanduskettidega tulemuslik koostöö ning Premia on oma tootelistingu, mis kauplustes müügil, saanud väga heaks. “Poodides oleme tähelepanu pööranud ka toote väljanägemisele, et jäätised oleksid paigutatud müügipinnale ühtepidi ja kenasti, see toob tulemusi. See mõjutab ostjat,” kinnitab Aus.
Kas Premia kasutab müügiks kaubanduskettides ka VMI (Vendor-managed inventory) süsteemi? “Igasuguseid süsteeme kasutame, kõik sõltub, kuidas suhtud kaubanduskettidesse, kuidas nendega argumenteerid,” vastab Aus konkreetsele küsimusele pisut keerutades. VMIga on tema sõnul seotud päris palju nüansse ja otseselt seda siiski ei rakendata.
Kokkuvõttes on kettidega kaubale saamiseks tema kinnitusel ikkagi tähtis argumenteeritud suhtlemine, lubadustest kinnipidamine ning inimestevaheline isiklik klapp.
Seotud lood
Eesti kapitalil põhinev logistikaettevõte Via Express omab transporditeenuse osutamises enam kui 10-aastast kogemust. Ettevõte garanteerib klientidele täpsed tarneajad ning kauba kahjustamata kohalejõudmise. Nii tava- kui ka režiimikaupu vedavale Via Expressile on omistatud kvaliteedi-, toiduohutuse- ning keskkonnajuhtimise ISO-sertifikaadid.