Seakasvatajate ühistul oma tööstus

Kaheksale seakasvatajale kuuluva Ühistu Eesti Lihatööstuse juhataja Mart Luige sõnul kasutavad nad esmalt toormena ära selle veerandi Eestis kasvavatest sigadest, mis ühistuliikmetele endile kuulub. “Kui see varu otsa saab, läheme liha ostma ka vabaturule, aga tingimuseks jääb, et see saab olema vaid kodumaine sealiha,” kinnitab ta.

Luik tunnistab, et kodumaise sealiha eelistamine tähendab ka toorme mõnevõrra kõrgemat hinda. Lihatööstuses on tema sõnul kõige suurem kriis hakanud mööduma, sealiha hind on kerges tõusufaasis ning seakasvatajad on hakanud tasapisi sigade arvu farmides mõnevõrra kasvatama.

Sellises olukorras tundub tulundusühistu vormis koondumine ning ka tootmises juhtohjade enda kätte haaramine emotsionaalse kindlustunde kõrval ka äriliselt kasulik.

“Minu nägemuses võiks tulundusühistu olla farmeritele üks toimivamaid tulevikumudeleid. Kui lihatööstuses on toorme hind madal, on see halb uudis farmeritele, aga hea tööstusele ning samuti toimib see ka vastupidi. Üks osapool satub ühel või teisel viisil ikka raskustesse. Kui nüüd on aga viidud need kaks osapoolt väärtusloomes kokku, saavad hinnariskid maandatud,” ütles Luik.

Lisaks räägib ta, et ühistuline tegevus aitab seakasvatajatel maandada Aafrika seakatku levikust tulenevat riski. “Kui farm on jäänud seakatku kitsenduse kolmandasse tsooni, annab see sealiha väljamüügihinnas kohe tunda, paljud tööstused seda ei taha osta või ostavad väga odavalt. Tegelikult on säärane liha aga kontrollitud ja pärast töötlemist tarbijale täiesti ohutu ja elu on ka näidanud, et tarbija ei tee sellest suurt numbrit ja ostab vastavalt nõutele märgistatud toodet meelsasti.”

Seega saab ühistulises vormis kogutootmise ulatuses ise liha väärindades ka sääraseid majandamise riske vähendada, kinnitab Luik.

Heas korras seadmepark

Vastse-Kuustes asuv kinnistu ja tootmiskompleks osteti Atria Eestilt eelmise aasta juulis, see on terviklik ja heas korras ning lähiajal Luige sõnul olulisi investeeringuid ei vaja.

Tootmise alustamiseks tuli küll teha väikesi uuendusi, sest Atria valmistas seal väikest sortimenti lihatooteid. “Meie oluliselt suurema sortimendi arvuga tootmisplaani realiseerimiseks tuli masinaid veidi seadistada ja sättida, aga põhimõtteliselt asus tehingu sõlmimisel kinnistul töötav ja heas seisukorras seadmepark, vaid tapamaja puudub,” selgitab Luik.

“Väike algeline tapamaja on olemas, mis aga meie mahte ei rahulda. Praegu oleme sõlminud Atriaga kokkuleppe, mille kohaselt saame mõistlikel tingimustel kasutada Valga tapajama, kust rümbad liiguvad edasi juba meie tootmisesse. Korraliku suuremahulise tapamaja rajamine on väga suur investeering ja praegu tundub ka, et turul on seda ressurssi pigem üle ning seega oma tapamaja meil esialgu plaanis rajada pole.”

Vahetuse jooksul võiks 3500 ruutmeetri suurusel tootmispinnal valmida maksimaalselt 15 tonni toodangut, mis on Luige sõnul päris suur maht. “Toota ei ole keeruline, oluline on, et see tuleb ka maha müüa,” sõnab ta otsekoheselt. Seni on toodetud umbes 35 tonni sealihatooteid kalendrikuus, nüüd on see kogus küll kiiresti kerkima hakanud.

Turukauplemise suhtes soosiv

Ühistu Eesti Lihatööstus on seadnud eesmärgiks ligi 50 erineva tootega turule sisenemise ning praeguseks on Luige sõnul sõlmitud ka suuremate jaekettidega lepingud ning asutakse järjest tooteid poelettidele tooma. Kettidest nimetab Luik Selverit, Rimit, Prismat, Coopi, Stockmanni ja tunnistab, et läbirääkimised kaupmeestega on keerulised ja tulemuseni jõudmine võttis aega.

“Samas, see on alles esimene samm, sealt edasi on järgmine oluline küsimus, et poelettidel olev kaup ka müüks, et tarbija selle üles leiaks ja ostaks.”

Ta ütleb, et iga poe ja keti puhul on nende toodete müügilahendused erinevad: on poode, kus müüki jõuab vaid mõni toode ning poode, kus valik saab oluliselt rikkalikum. Luik ei eita, et müügi osas on ettevõttel kõige suuremad ootused Eesti tootja sõbraliku Coopi suhtes, kes tegutseb samuti ühistulises vormis ning kellega on neil lausa “sarnane DNA kood”.

Lisaks asutakse liha ja lihatoodetega kauplema sel kevadel Tallinnas avataval Balti Jaama turul, ettevõttest saab seal Luige sõnul kõige suurem lihakaupleja nii valmistoodete kui värske liha osas. Turukauplemisega alustatakse ka ajaloolises Tartu turuhoones, kui see renoveeritakse.

Eksporti sel aastal tööstusel veel plaanis pole. “Ka ettevõtte üks reklaamlausetest – “Läbinisti kodumaine, otse kodumaiselt tootjalt tarbijale” – on kõige efektiivsemal moel realiseeritav Eestis. Kuna ühistu nii mõnigi farm asub praegusel hetkel veel ka Aafrika seakatku kolmandas tsoonis, siis seda liha eksportida regulatsioonide põhjal ei tohigi.” Samas, pikemas perspektiivis eksportimist Luige sõnul ei välistata.

Harjumuspärased maitsed

Eesti Lihatööstuse tooteid kirjeldab Mart Luik kui naturaalseid, eestlasele harjumuspäraste maitsetega, pigem kuivas marinaadis. “Katsetamise faasis valmistasime mingeid tooteid ka veiselihaga kahasse, aga lõpuks jäime ikka puhtalt sealihale pidama,” selgitab Luik ja märgib et lisaks kodumaisele sealihale eelistatakse ka marinaadide valmistamisel köögiviljade ja teiste lisandide valikul ikka kodumaist toodangut.

Ühistulise tegevuse laiem renessanss

Sektori perspektiivi nimetab Luik praegu suhteliselt heaks. Vene turu piirangud ei ole küll kuhugi kadunud, aga Euroopas suurte tootjate tehingud Hiina suunal on mõjutanud sealiha kokkuostuhinda ka Eesti turul.

“Nii et viimase aja perspektiiv on olnud pigem positiivne, mis on farmeritele kahtlemata hea uudis. Et ellu jääda, on paljud neist viimaste aastate jooksul tootmist oluliselt vähendanud ning mitmed väiksemad seakatku tõttu tootmise sootuks lõpetanud. Seakasvatajate hulk langes üsna järsult,” ütleb Luik välja kibeda tõe.

Ta lisab siiski positiivsemal noodil, et julgeb spetsialistide hinnangutele tuginedes oodata edaspidist olukorra paranemist. Ka ühistuline tegevus võiks olla tema sõnul üks edu võti, see on eestlastele tuttav juba sõjaeelsest vabariigist. “Seega julgen ühistulise tegevuse renessanssi ennustada isegi vähe laiemalt pinnalt.”

 

Käsuliinid selgemad

Seni üldsusele meediajuhina tuntud Mart Luik tunneb end lihatööstuse vedaja rollis “põnevil”.

Huvitavat väljakutset otsides leidis ta Ühistu Eesti Lihatööstuse, kuna siin tuleb tegeleda nii uue kaubamärgi loomise ja selle turule toomisega, samas ka vana tootmise taaskäivitamisega ning lisaks on uudne ja huvitav ka ühistulise vormi tundmaõppimine. “Kui pankur või kindlustusseltsi inimene läheb tööstusesse, peetakse seda nagu arusaadavaks. Aga kui meediajuht seda teeb, imestatakse. Pidasingi silmas ka iseenda jaoks selle suhtumise muutmist hoopis teistlaadi maastikul tegutsemise kaudu.”

Võrreldes meediaorganisatsiooni ja tööstusettevõtte toimimisprintsiipe, nimetab ta ootuspäraseks, ent siiski märkimisväärseks erinevuseks teistsugust otsuste tegemise ja nende realiseerimise protsessi. “Kui meediaettevõttes sünnivad otsused tihti konsensuslikult, ei ole säärast ülemuse-alluva suhtega struktureeritud protsessi, siis tööstuses on asjad lihtsakoelisemad: juhatuses otsustatakse paljud asjad ära, mispeale töötajad asuvad otsustatut ellu viima. Ei ole liialt palju keerulisi ajurünnakuid,” selgitab Luik.

Ta märgib küll, et mõistagi on ka siin tootmisprotsessi osades erinevusi, näiteks tootearenduses kogutakse sisendeid mitmelt poolt, oma sõna ütlevad tehnoloogid, müügiinimesed, eelarvespetsialistid jt, aga otsustusprotsessi järel oodatakse selle konkreetset realiseerimist. “Käsuliinid on konkreetsemad ja selgemad ja töötajad ka ootavad seda selgust rohkem,” võtab Luik kokku.