Toidutööstus: Saaremaa kõnnib uhkelt ja omapäi

Tõepoolest – Saaremaa toidukaup on siiani nõutud ja sealsed tootjad edukad – seda vaatamata praamiühendusele ja tihtipeale ka ilmast sõltumisele.

Kuressaarest vaid kuue kilomeetri kaugusel Muratsis asuvas Epi talus valmivad talu perenaise Inge Uulitsa tehtud moosid-ketšupid-teed.

Mullust, 2015. aastat kirjeldab perenaine kui kordaläinut, sest Saaremaa loodus oli lahke. “Kuna meie toodangu tooraineks on marjad, seened, puu- ja juurviljad, on meile kõige olulisem just saagikus. Leidsime palju uusi kliente ja edasimüüjaist koostööpartnereid. Erakordselt rikkalik oli aasta kukeseente, puuviljade ja marjade poolest,” kõneleb Uulits, kellel oli põhjust rõõmustada ka Toiduliidu poolt 2014. aastal antud tunnustuse üle – tema toodetud mustsõstraketšupsai pärjatud kui parim toode Lääne-Eesti väiketootjalt.

Neli miljonit investeeringuteks. OÜ Saaremaa Lihatööstuse juhatuse esimehe Kristjan Leedo hinnangul võib lugeda möödunud aastat ettevõtte jaoks küll keeruliseks, ent siiski õnnestunuks: “Jäime rahule eestisisese müügitõusuga, meil on hea meel tõdeda, et tarbija eelistab endiselt kodumaiseid tooteid.”

“Saime valmis oma suurinvesteeringu, mis muu hulgas aitab laiendada tööstuse ekspordivõimalusi – investeerisime neli miljonit eurot jahutus- ja külmasüsteemide väljatöötamisse ja konstrueerimisse, uutesse masinatesse ja seadmetesse, samuti päikesepaneelidesse. Investeeringu tulemusena peaks alanema tootmisjääkide maht, tarbime vähem fossiilseid kütuseid ja elektrienergiat, tõstame tootmisjõudlust ning saame toota eksporditurgudele kõrgema lisandväärtusega tooteid,” lisab ta.

Murelikuks teeb teda aga, et paljud seakasvatajad ja piimatootjad tõmbavad oma tegemisi kokku. “Sellise tendentsi jätkumisel on oma Eesti sea- ja veiseliha aasta lõpuks vähem saada,” märgib Leedo.

Konservide pealt krevettidele. AS Läätsa Kalatööstus loodi 1999. aastal. “Kui alguses tootsime ja müüsime kalakonserve, siis praegu on peamiseks krevettide töötlemine ja pakendamine,” räägib AS Läätsa Kalatööstuse juhatuse liige Toomas Aul. Teiseks tegevusalaks on tema sõnul praeguseks kala külmutamine ja vürtsikala tootmine. “Kilu ja räim saadakse emaettevõttelt AS Hiiu Kalur,” täpsustab ta.

Auli sõnul on kala külmutamine ja vürtsikala tootmine selgelt hooajaline, kestes septembrist maini. “Krevettide töötlemine ja kalakulinaaria toodete tootmine Eesti turule on aga aastaringne,” täpustab ta. Mullu teeniti 7 miljoni eurose käibe juures 80 000 eurot kasumit.

Piimatoodete valik laieneb, hinnad teevad aga muret. Saaremaa Piimatööstuse ASi juhatuse esimees Ülo Kivine hindab möödunud aastat vaatamata keerukatele oludele siiski heaks. “Turule sai toodud rida uusi tooteid – juustuampsud, päiksekuivatatud tomatitega või ning eesti juust. Old Saare ja Ekstra juustude puhul toimus oluline pakendikontseptsiooni muutus. See kõik andis hea arengu kogu meie tooteportfellile ja turu kasvule,” räägib Kivine. Lisaks sertifitseeriti oma tootmine eelmise aasta lõpus mahetootmisele vastavaks ja nüüdseks on esimese suurtööstusena turule toodud ÖKO juust.

“Selleks andis väljundi saartel toodetav mahepiim, mida eraldi kogume ja töötleme. Alates jaanuarist oleme mahejuustu müünud ka Itaaliasse,” avaldab Kivine.

Murelikuks teeb teda aga üha enam suurenev konkurents, mis on viinud hinnad juba tasemele, kus nii põllumehel kui tööstusel tuleb oma kauba eest peale maksta, mis ei saa Kivise sõnul kohe kindlasti olla jätkusuutlik.

“Kuna Euroopa toodab aasta-aastalt rohkem piima, on turul suur ülepakkumine. See omakorda viib hinnad alla. Esmatasandil tunnevad seda põllumehed, kellele piima hind on praeguseks alla omahinna taseme. Kaua nad suudavad sellele vastu seista? Ei tea, aga eks sügiseni kestab selline olukord kindlasti. Samas järgneb igale langusele tõus ning loodame südamest, et olukord võimalikult kiirelt normaliseerub,” loodab Kivine.

Kaubamärk rõhutab saaremaisust. Leisi vallas Karja külas kodumaistest õuntest karastusjooke ja siidrit tootva Öun Drinks OÜ juhatuse liige Juhan Kanemägi räägib, et aasta 2015 oli tema jaoks ettevõtte ülesehitamise aeg. “Jaanuari lõpus tellisime seadmed ja hakkasime oma tootmishoonet restaureerima. Hoone valmis mais ja seadmed saabusid juunis. Sama aeg käis tootearendus ja Öun kaubamärgi loomine,” kirjeldab Kanemägi.

Vaid Saaremaale omaselt “Ö”-ga kirjutatav kaubamärk toonitab oma nimega veelgi saaremaisust.

Esimene toodang valmis Kanemägi sõnul vahetult enne jaanipäeva. “Karastusjook on ju sooja ilma jook ja seepärastolid talvised kuud meie jaoks tagasihoidlikud. Kevadised müügid on näidanud väga hoogsat kasvu ning ootame seda suve suure põnevusega,” kõneleb Kanemägi.

Sanktsioonide mõju tunnevad ka saarlased. Venemaa ekspordikeeld mõjutab Auli sõnul toote­ahelaid terves Euroopa Liidus. “Seetõttu on sanktsioonide mõju Eesti toidutööstusele mitte üksnes otse Venemaa kaudu, vaid on vähendanud kaudselt ka Eesti toidu eksporti teistele sihtturgudele,” räägib ta.

Läätsa Kalatööstuse jaoks peatati ettevõtte impordiluba Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliidus juba 2011. aasta novembris. “Sealtpeale oleme pidanud ilma tolliliiduta hakkama saama. Praeguse seisuga tunneme puudust kreveti müügist Valgevene ja Kasahstani turule. Muret tekitas ka Ukrainas toimuv. On ju see turg meie peamine sihtturg, kui räägime kilu ja räime ekspordist. Nende mahtude asendamine Euroopa riikides pole lihtne ülesanne,” sõnab Aul.

Rahule võib tema sõnul aga jääda edusammudega personali värbamisel. “Laiendasime kalakulinaaria toodete tootmist ja oli vaja palgata juurde töötajaid. Meiega on liitunud noored hakkajad tegijad nii tootmises kui müügis,” ütleb ta.

Kivise sõnul olid paljud piimatööstused mitte ainult Eestis vaid laiemalt Balti riikides ja ka mujal Euroopas vahetult seotud vene turuga. “Ja see ei olnud ka vale, sest sealne turg oli äärmiselt huvitav just logistilise läheduse tõttu. Ja kui oli pidev ja kestev nõudlus üle keskmiselt kõrgemate hindadega, siis need olidki õiged valikud,” leiab Kivine.

Meie piirkonnas on tema sõnul ka varem Venemaa poolt eri aegadel ja erinevate riikide suhtes ekspordipiiranguid rakendatud, kuid need on olnud üksikud ja nad ei ole sellist mõju üldisele turuhinnale avaldanud. “Kui 7. augustil 2014 kehtestati sanktsioonid, siis nende mõjuulatus oli kogu Euroopa Liit ja see viis koheselt turu langusse. Nii asusime ka meie otsima uusi ekspordikanaleid. Seeläbi leidsime Itaalia turu, millest on praeguseks saanud meie jaoks arvestatav väljund,” kõneleb Kivine.

Eripäraks teatav eksootika. Uulitsa hinnangul on Saaremaa toidutööstuse eripära saarelisus ise, selle teatav eksootika. “Esiteks on loodus ja sellega seoses ka tooraine võrdlemisi puhas kemikaalidest. Oluline oleks Saaremaa toorainet just saarel töödelda, oma võlu on siin ka n-ö piirkonna traditsioone edasi kanda. Märksõnaks on turism, sest suur osa väiketootjate toodangust lahkub saarelt turistide kohvrites,” räägib ta.

Saaremaa ise on Uulitsa sõnul teatavaks kaubamärgiks ja kvaliteedigarantiiks. “Võrdlemisi väikeses ja eraldatud kogukonnas ei ole võimalik kvaliteedis järeleandmisi teha – nii külalisele kui naabrile tuleb pakkuda parimat,” teab ta.

Leedo sõnul on Saaremaa kuvand puhas keskkond ja tegusad inimesed. “Teame, et Saaremaa toodetel on tarbija silmis väärtust nii Saaremaal, mujal Eestis kui kakaugemal. Selle piirkonna puhtast loodusest tulevad ka puhas tooraine, siinsed toidutööstusettevõtted kuuluvad peamiselt saarlasetele ja pakuvad tööd samuti saarlastele,” sõnab Leedo.

Auli sõnul ekspordib Läätsa Kalatööstus enamuse toodangust ja välismaal saaremaisusele viitamine suurt kaasa ei anna. “Eestis, usun, on väike eelis olemas – puhtast keskkonnast saadav tooraine ja “saare eksootilisus”, ikkagi meretagune kaup,” muigab Aul. “Oleme viimastel aastatel üritanud just Eesti turule tuua kohalikust kalast tehtud tooteid. Suurim õnnestumine on Saaremaa vinnutatud kilud, mis valiti 2016. aasta parimaks kalatooteks,” sõnab ta ja lisab, et Eesti inimesed saavad järjest teadlikumaks sellest, et kodumaine toit on heast toorainest ja eestimaise kauba ostmisega toetavad nad töökohtade säilimist. “Välisturgudega on ehk keerulisem, kuid nagu ütleb Pöide vanasõna: Aegamööda lähvad asjad õigeks.”

Kivine leiab, et Saaremaa on ehedalt eestipärane ja teistmoodi koht ning põhiliselt juustu- ja võitootmisele orienteeritud Saaremaa Piimatööstusel on alati olnud oma eriline koht eestimaalaste südames. “Võib ka nii öelda, et Saaremaa rohusöödad on teistsugused ning see teeb ka meie tooted hoopis teistsuguseks. Seda silmas pidades on plaan laiendada tootesortimenti ka muudesse tootekategooriatesse,” avaldab ta lootust.

Kanemägi sõnul on “Saaremaal” kummaline võime tekitada inimestes tunnet, et see toode, mis saarel valmib, on justkui natuke parem, erilisem ja puhtam. Loomulikult ei saa ainult sõna jõud üksinda toimida. “Kui toode ei ole kvaliteetne ja ka bränd ei ole tugev, jääb sellest väheks.”

Konkurentsitingimused mandri tootjatega. Uulitsa sõnul on pelgalt kauba toimetamine saare pealt mandrile kulukas. “See mõjutab omakorda ka kauba hinda tarbijale. Toetan mõtet, et mikroettevõtjate käibemaks võiks olla väiksem, sest tootmine toimub peamiselt käsitsi, mis teeb hinna niigi pisut kõrgemaks,” põhjendab ta.

Uulitsa sõnul kuulub suur osa Saare väikestest mikroettevõtetest Saaremaa Turundusühingusse ja nii on ühiselt loodud EAN-koodid ja etikettide lahendused. “Koostöös Saaremaa Koostöökogu ja Saaremaa Talupidajate Liiduga oleme saanud abi mitmete projektide elluviimisel. Omavahelised suhted on väga head,” sõnab ta.

Leedo hinnangul ei ole vajadust logistika osas midagi muuta – meretagusus ongi just see, mis annab toodetele juurde selle erilise hõngu. “Riiklikul tasandil võiks aga rakendada tõmbekeskustest kaugematele piirkondadele maksuerisusi,” leiab ta. Et piirkond on väike, on Leedo sõnul kohalike toiduainetootjate kommuun kaunikesti tugev. “Kvaliteeti hoitakse kõrgel, odava masstoodangu teed pole keegi läinud.”

Leedo sõnul annavad Eesti toidutootjad tööd Eesti inimestele ja see moodustab arvestatava osa maksudest riigieelarvesse. “Seega ootaks riigi poolt suuremat osavõtlikkust, aitamaks piimatootjaid ja seakasvatajaid. Praegu on nad jäetud oma mures üksi ja peavad ise koos töötlejatega olukorrale lahendusi leidma. See viib aga selleni, et eilsed tublid maksumaksjad panevad oma tootmise kinni ja inimesed jäävad töötuks,” sõnab Leedo.

Auli sõnul saab riigi peamine ülesanne olla hea ühenduse tagamine saare ja mandri vahel. “Olgu see siis praamiliikluse korraldamine või sild mandri ja saare vahel. Siiani on praamiliiklus hästi toiminud ja loodame, et tase ei lange,” lausub ta.

Kivise hinnangul on mõnikord liialt võimendatud fakti, et meie palk on jõudnud tasemele, kus me ei suuda konkureerida. “Mina nii ei arva – ettevõtte juhil on lisaks palgakuludele veel rida kulukohti, millega saab ja peab tegelema. Mina olen kategooriliselt selle vastu, et toome sisse odava tööjõu. Suur osa palgast, mida inimesed saavad, viiakse tarbimisse ikka sinna, kus on nende inimeste kodud ja pered,” räägib Kivine. Sisetarbimine on tema sõnul arvestatav osa meie majandusest ja läbi tarbimismaksude oluline. “Seega “soeta eestimaist, toeta eestimaist” on just nüüdsel ajal arvestatav jõud meie majandusele. Ettevõtteid ei saa arendada ilma riigita ja riiki ilma ettevõteteta, nii et peame olema siin üksteise suhtes ausad.”

Kanemägi on seisukohal, et Saaremaa ja mandri vahel võiks olla tunnel või sild. “Siiski on see kahe otsaga asi, sest see võib vähendada saare eksootilisust. Kui on tihe ja järjekorrata laevaühendus, siis saame ka hakkama,” lubab ta.

KOMMENTAAR

2015 tõi kiire arengu

Maria Kaljuste

MTÜ Ogarate Talude Võrgustiku juhatuse liige

Meie väikesele ettevõttele oli 2015 täiesti pöörane aasta. Väiksed asjad edenesid tohutu kiirusega – tegime teoks mitu projekti, kolisime välja koduköögist värskelt valminud tehasesse ning kõik anumad ja tööriistad muutusid kordades suuremaks.

Saime mullu nii Eesti Toidutööstuse Liidu poolt piirkondliku parima toiduaine tiitli omanikuks kui SEB poolt auhinnatud parimaks startijaks Saaremaal.

Kõik see päädis tänavu kevadel EVEA poolt välja antud parima naisettevõtja tiitliga. Pöörane, rõõmustav ja innustav. Ent “köögipool” oli ja on ikka veel tegelikult rank – tohutu isetegemine, suuremahuline käsitöö, aeg-ajalt ettetulev ööde kaupa keetmine ja tassimine ning vahel ei ole kogu kehas sellist kohtagi mis ei valutaks. Ent kõik see väärib vaeva!

Meenuvad turustamisega alustamise raskused – esimestel perioodidel ei olnud võimalik iseendale haigekassatki lubada. Esmalt muidugi siseturg ja väikesed edasimüüjad – kes vajavad palju individuaalset suhtlust –, püütakse kaubelda pikki maksetähtaegu ja kauba käsitsi komplekteerimist, kuna paljud neist ei ole võimelised partiide kaupa ja isegi mitte kastidega kaupa sisse võtma.

Abi oli paljuski teistest kohalikest tootjatest, Turundusühingust, kohalikest marukannatlikest Leader nõustajatest ning kindlasti ka Saaremaa Arenduskeskusest.

Autor: Kairi Oja, kaasautor