Jüri Kraft: ma tahan midagi uut teha!

Kas see on Sangari särk, mis teil praegu seljas on?

Jaa! Ma poleks ju muidu siia üldse…

Kui kaugelt te Sangari särgi ära tunnete?

No on oma käekiri. Näiteks kui ma välismaal käin, siis tunnen ikka eesti tütarlapse ka ära. Eks ma ikka tunnen (Sangari särgi – toim) ära, aga võib-olla mitte päris sada protsenti. Meie põhiostja on Euroopa. Lennujaamades ma ikka vahel vaatan tax-free poodides, et mõni on tuttav. Hakkad uurima, ja ongi, aga siis ta pole küll kahjuks Sangari firmamärgi all.

Selle aasta alguses ostsite Oscar of Swedeni. Kuidas Skandinaavias läheb?

Me oleme ju aastakümneid üritanud Soome ja mujale müüa toodangut Sangari firmamärgi all, aga see on kaduvväike osa. Sellepärast me Oscar of Swedeni ära ostsimegi, et pääseda Skandinaavia turule. See on meie jaoks esimene selline küllaltki julge samm. Kui nüüd need meie kogemused ja Rootsi kogemused kokku panna, siis vahest hakkab asi liikuma. Aga praegu ei saa hõisata.

See ost tõi kaasa ka muutused Sangari juhatuses: senine juht Gunnar Kraft taandus nõukogusse ja juhi koha võttis sisse Vahur Kraft. Kuidas nad omavahel läbi saavad?

Päris hästi! Vahur on selline minu moodi juht. Eks Vahuri kohta on muidugi öeldud, et ta on selline autokraatse juhtimisega. Aga ega ettevõttes ei saa niimoodi – võib-olla mõni saab, aga mina ei saa –, et igaüks teeb oma asja. Minul on alati vaja, et oleks eesmärk, et oleks plaan. Ettevõtte juht peab olema see inimene, kes suudab terve ettevõtte mobiliseerida ülesande täitmisele, olgu siis Eestis või Rootsis.

Te olete öelnud, et teile meeldivad juhid, kes suudavad tagada 20-30 protsenti kasvu aastas. Samas on Sangari käive ja kasum olnud viimasel ajal pigem languses. Mis on selle põhjus?

Ma ei saa mitte ütlemata jätta, et me oleme vähemalt pool miljardit eurot andnud eelarvesse. Meil on inimeste arv vähenenud, sest inimesed ei taha selle tagasihoidliku palgaga töötada.

658 eurot on keskmine palk. Kui kerge või raske on sellise palgaga töötajaid leida?

Kas te pagulasi võtaksite tööle?

Põhimõtteliselt olen ma vastu. Aga omal ajal olin mina see mees, kes tõi sisse nelisada Vietnami tüdrukut Balti manufaktuuri ja Kommunaari. 75 protsendi ulatuses olid nad päris head töötajad. Ja minule tehti avalikke kirju, et kuradi Kraft toob siia… Aga meil oli leping, et kui töö lõpeb, siis lähevad kõik ära. Nad kõik läksidki ära, aga oleks siis keegi mulle aitäh öelnud, et siia ei jätnud. Aga nüüd on teine olukord. Kui me oleme tõesti vastu seina surutud, siis on mõte. Siis tuleb enne siia võtmist spetsialistel testid teha. Meil oleks õmblejaid vaja igal juhul. Maal on inimesi vaja. Ma tegelen nimelt natuke ka põllumajandusega.

Mis nendest Kasepää pullidest on saanud?

Pullid olid kaks aastat. Nüüd on seal pea kümme aastat prantsuse limusiinid, lihatõugu veised. Aga praegu nad pole minu, ma andsin nad rendile, sest kui sulle helistatakse öösel, et härra Kraft, sinu loomad on magistraalteel – no kuulge, ma elan siiski Tallinnas.

Mis nende Aafrika muldmetallidega sai?

Ma olen jah selle asjaga tegelenud seitse-kaheksa aastat. Me oleme leidnud tantaali ja tina, seal olid ka kullanäitajad. Aga soone peale ei ole sattunud.

Mis on see põhiline väärtus, millest te kunagi ei tagane?

Ma tahan midagi uut teha! Sain just ühe asja valmis, sellise, et silmale ilus vaadata. Tegelesin sellega viis aastat. Nüüd ta on valmis, aga nüüd nagu enam huvi ja särtsu ei olegi, mul on juba uued unistused.

Millest te unistate?

Ma tahaks uskuda sellesse, et inimesed ei oleks nii kurjad. Ma tahaksin, et oleks rohkem headust. Et inimesed vaataksid üksteisele otsa, päris tõsiselt. Minuealised inimesed ütlevad sageli, et kõik on halb, hommikust õhtuni istuvad teleka ees ja ainult imevad endasse halba. Ma ei taha seda. Seetõttu lähen vahel kuuks-paariks mujale. Ma ei taha teisest inimesest halba mõtelda, sest see pärsib mind ennast, see ei lase ennast teostada ja edasi minna.