Kes loovad tööstuses enim lisaväärtust?

Swedbanki rasketööstuse sektori juhi Marko Keerdi sõnul tegutsesid ärksamad tööstusettevõtjad majandussurutise ajal topelt entusiasmiga, sest hea oli eristuda surutise ajal suurepäraste majandustulemustega.

Üheks selliseks oli puidutööstus, mille töötlemise mahud  2009. aastal võrreldes aasta varasemaga oluliselt ei langenud. Paljud puiduettevõtjad suutsid oma müügimahtu isegi kasvatada. Ja mis kõige olulisem, suutsid säilitada ettevõtte poolt loodava lisaväärtuse Eesti majandusse. Töötajaskonna sissetulekud ja maksulaekumine ei kahanenud. Ettevõtete kasum enne amortisatsioonieraldisi kasvas. Puidusektori jätkusuutlik joon kujunes Eesti makromajanduse jaoks heaks näiteks. Töötajatel jäi alles võime ostelda, mis aitas hoida sisetarbimise taset. Riik sai kätte oma maksuraha ning puidutöötlemisettevõtted säilitasid ja kohati isegi suurendasid oma võimet investeerida. Viimane andis omakorda tööd antud investeerimistegevust toetavatele sektoritele: masinaehitajatele, finantsvahendajatele, projekteerijatele, ehitajatele ning jätkus teistelegi.

„Rasketööstuse ja masinaehituse kohta võib tegelikult kirjutada samas võtmes,” kirjutab Keerd. Küll pisut ehk minoorsemas toonis, kuid kandvalt ja sirgeselgselt on väljunud kriisist ka see sektor, kinnitab ta. Möödunud aasta näitas, et Eestil läheb väga hästi ka rasketööstuse ja masinaehituse valdkonnas ning siingi on olemas eeldused jätkusuutlikuks tegutsemiseks.

Teenuste valdkonnas teenivad ekspordist lõviosa transiit ja laevaveosed – nii kaupade kui ka näiteks inimeste vedu üle Soome lahe. Viimane on näidanud stabiilsust olenemata majanduskliimast. Julgust sisendavad ka sadamate ja raudteeveoste mullused tulemused. Eesti kõige idapoolsem sadam on suutnud oma jätkusuutliku mahu tagada juba viiendat kvartalit järjest.

Üllataja tiitel Eesti eksportivate tööstusettevõtete nimekirjas läheb aga klaasitööstusele, leiab Keerd. Pikaajalised traditsioonid on klaasitööstusel nii Järvakandis kui ka Elvas. „Ettevõtmine on küll Eesti mastaabis väike, ent heaks eeskujuks on see kõigile töösturitele. Seda nii kindla mahu kui ka Eesti riigi jaoks stabiilse lisaväärtuse mõttes,” selgitab Keerd.

Tähelepanuta ei tohiks Keerdi sõnul jätta ka toiduainete tööstust, mis võib saada aastatel 2012 ja 2013 üheks ekspordimahu kasvatajaks. „Vähemasti on siin ootused kõige paremad, sest hetkel on ekspordi osatähtsus antud sektoris kõigest neljandik, mis võrreldes eelmainitud sektoritega on 2-3 korda väiksem,” selgitab ta. Samas jätkub Eestis põllumaad ja tööstusvõimsust nii, et kohalik inimene saab söönuks ja ekspordimahtu võib vähemalt kahekordistada.

Lõpetuseks ei saa kuidagi mainimata jätta elektroonikatööstuse olulisust. Kui eeltoodud sektorid olid ehk heaks eeskujuks stabiilsuse hoidjatena ning andsid tunnetuse edasisest kasvupotentsiaalist, siis elektroonikatööstus eristub piltlikult öeldes oma kiiruse ja mõjujõuga, seletab Keerd.

„Kui selline sektor kaob, on selle mõju märgatav, kui mahtu lisandub, siis samuti. 2010. aastal lisandus! Vaid mõne aasta eest, surutise alguses, kukkusid selle mahud miljardites kroonides, kuid taastuvad nüüd samaväärselt,” väidab Keerd.

Elektroonikasektor on Eestis ehk üks suurema lisandväärtusega eksportijaid, mille käive sisaldab lisaväärtust hinnanguliselt 40% ulatuses ning millest omakorda 2/3 moodustavad töötajate sissetulek ja maksud Eesti riigile. Kui vaadata teiste eksportivate sektorite lisaväärtuse näitajat, siis on see Eesti eksportiva tööstuse kohta keskmiselt 29-30%.

Lihtsustatult öeldes jääb 1/3 Eesti ekspordi rahalisest mahust kodumaale. Seda nii töötasude,  tööstuse taasinvesteeringute, kui ka eksportivate ettevõtete kasumi näol. Boonusena tuleb  raha Eesti tooraine kasutamisest, näiteks energeetika- ja põlevkivikeemiatööstuses, puidutööstuses,  toiduainete tööstuses ja mujalgi.