Eesti õllemeistrid hädas bürokraatiaga

Madise metsade vahel Kuppari talus käivad Ardi Kadanikul külalised, kes kiidavad tema tehtud õlut taevani, turismitalud ja pulmapidajad ootavad temalt poolesajaliitriseid õlleankruid. Kadanik on aga mures, sest ta ei tea, kuidas müüa õlleankrud turismitalule nii, et temast kurjategija ei saaks.

Kadanik seisab oma õlletoas, kus on riiulid täis valgetes kottides linnast, nurgas keetmisnõu ja linnasejahvataja. Õues ootab tuhat talutööd ja seega tunnistab ta ka ise, et on veidi närviline. Ta viipab käega välja - üle õue keldrisse peakski tulema Kuppari talu pruulikoda. Vallalt on luba selleks juba saadud.

"Nüüd on mind huvitama hakanud, et kui ma selle asja valmis teen, kuidas käib asja turustamine ja kuidas saan riigile maksud maksta nii, et mind kinni ei pandaks," muretseb Kadanik.

Sarnaseid mõtteid mõlgutab peale tema veel paarkümmend meest. Nad ootavad, et seadusloomeorganitest hakkaks valgus paistma ja uue aasta algusest kergeneksid väikeste õlletegijate õlad. Nii, et oleks talupoeglikult ka mõistlik seaduslikult koduõlut toota. Ka Eesti ainukene veinivalmistaja, Otepää külje all viinamarju kasvatav Jaak Eensalu ütles, et õlletegijate tulevik on praegu kõige rohkem kaalul. Ja seda just eelnõu pärast, mis ministeeriumides ringleb.

Kadaniku sõnul on praegu asi juba nii absurdne, et väiksed õlletegijad jagavad meelega tasuta õlut. Kadanikule kurtis üks väike õlletegija: "Ma ei saa raha küsida, sest ei taha olla petis ja kurjategija. Annan neile parem need pudelid, las proovivad ära."

Praegu on Eestis maksuameti teatel registreeritud vaid kolm väikest õlletootjat, kuid isegi neil pole kõik nõuded täidetud. Kadanikule on asi selge – järelikult ootavad väiketootjad pädeva mõõtja tunnistust.

Kui väiketootja tahaks teha aastas õlut rohkem kui 4000 liitrit ehk rohkem kui 10 liitrit päevas, peab ta täitma samad tingimused suurte õlletehastega. Hoolimata sellest, et Saaremaa õlletootja OÜ Taako teeb õlut kuni 15 000 liitrit ja A. Le Coq peaaegu sada miljonit liitrit aastas. Pealegi on koduõlle omahind mitu korda kõrgem.

Kui väike tahab suurtega "konkureerida" ehk toota üle 4000 liitri aastas, kaotab ta soodustused. Kui Kadaniku unistus täitub ja pruulikoda avatakse, on ta välja arvutanud, et ta teeks päevas üle 60 liitri õlut ehk ligi 22 000 liitrit aastas. Kui rahandusministeeriumi koostatud aktsiisi- ja alkoholiseaduse muudatused läbi läheksid, saaksid õlletootjad juba naistepäeval esimese laari valmis ja müüa nii, et jalad all ei väriseks.

Paraku ei taha sotsiaalministeerium neile luba anda. Nad soovivad täpselt teada, kui palju ettevõtteid sel juhul õlut tootma hakkaks, ja siis hinnata, milline oleks õlle mõju rahva tervisele. Märkustega saatis eelnõu tagasi ka põllumajandusministeerium, kes nõuab selgitust, miks tootmismahud nii suureks on aetud.

Kadanik ütleb selle peale, et pigem võiks tema arvates sotsiaalministeerium võtta luubi alla tegelased, kes Säästumarketis odava õlle järel käivad. "Sellest (koduõllest - toim) ei saa nagunii õlut, mida iga mees võiks endale lubada. On äärmiselt väär arvata, et sellega Eestis joomarlus ja alkoholism metsikult kasvab," lisab veel Kadanik.

Kuigi õllemeistrile jäävad sotsiaalministeeriumi sõnad tühjaks, on tal muudki teha kui käed rüpes riigilt armu oodata. Ta hüppab traktori selga ja sõidab põllule. Töö peab käima poole ööni.

Õlletootja käsulauad

Kehtiva seaduse alusel võib õlut ja kääritatud jooke toota aktsiisilaos soodsamates tingimustes, kui aastane tootmismaht on kuni 4000 liitrit, tootmine toimub turismitalus ning kui toodetud alkoholi müüakse ja tarbitakse kohapeal. Nimetatud aktsiisilaopidaja ei pea omama pädeva mõõtja tunnistust ega aktsiisi maksmise tagatist.

Need, kes aga toodavad rohkem kui 4000 liitrit ehk rohkem kui kümme liitrit päevas, neilt nõuab maksu- ja tolliamet tagatist, näiteks panga käendusdokumenti.

Lisaks peab tootja omama 20 000 krooni maksvat pädeva mõõtja tunnistust.

Eelnõu muudatusega suurendatakse õlle tootmismahtu 40 000 liitrile ning kääritatud joogi ja veini tootmismahtu 15 000 liitrile. Väiketootjal on kohustus olla eraldi ja sõltumatu teistest tootjatest.

Ära on jäetud väiketootja kohustused olla turismitalupidaja ja müüa alkoholi kohapeal tarbimiseks turismitalus.

Muudatuste kohaselt võib maksuhaldur nõuda tagatist vaid juhul, kui on alust arvata, et maksukohustus võib jääda täitmata.

Väiketootja ei pea omama pädeva mõõtja tunnistust, piisab aktsiisikauba tootmisprotsessi ja ladustamise kirjelduse esitamisest maksuhaldurile.

Maksuhalduril on õigus nõuda muudatuste tegemist mõõtmise korralduses tegelikult toodetud ja ladustatud aktsiisikauba koguse kindlakstegemiseks.

Kommentaarid

Marek Uusküla, rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhatajaVäiketootjatele mõeldud soodustuste laiendamise mõju alkoholi tarbimisele ja eriti rahvatervisele ei ole senini kuigi põhjalikult analüüsitud. Samas on ilmne liialdus väita, et seaduseelnõuga tehtud ettepanek on käsitletav alkoholi propageerimisena.Praegu on olukord selline, et väiketootja määratlemiseks kehtestatud 4000-liitrine piirkogus aasta kohta on ajale jalgu jäänud ja see tuleb reaalse eluga vastavusse viia. Vastasel korral hakatakse sellest lihtsalt mööda hiilima ja tegelikult toodetud kogust ning selle müüki varjama.

Tarmo Noop, A. Le Coq ASi juhataja

Tegelikult väikeõlletootmise juures on need asjad (pädeva mõõtja tunnistus ja tagatis – toim) kõige pisemad. Võiks öelda, et isegi lausa kosmeetilised. Palju rohkem maksab õlle tegemine ja protsess ning selle protsessi pidamine ja hoidmine. See teeb nende jaoks asja kalliks, mitte see, et üle kahe aasta teha kvaliteedikontrolli. Seda peaks aga kindlasti tegema. Pädeva mõõtja tunnistus maksab 20 000 krooni ja kui vaadata, kui palju maksab näiteks 40 000 liitri õlle tegemine, siis need summad pole absoluutselt võrreldavad. Aga kindlasti oleks õlle mitmekesisuse jaoks tore, kui tootjaid ikkagi palju rohkem oleks.