Kampaania, mille käigus iga poes müüdud
piimaliitri pealt saavad piimatootjad ühe krooni otse oma kukrusse, on pigem
osav turundusnipp kui reaalne võimalus elus püsida.
Eesti Piimatootjate Koostöökogu (EPIKO), Eesti Põllumeeste Keskliidu (EPK) ja AS Tere lõid hiljaaegu käed, et tööstus paiskab turule uue kilepakendis piima, mille müügist saab kohalik põllumees ühe krooni liitrilt endale.
Kuigi on kõlanud ka arvamusi, et krooni loovutamine piimaliitrilt võiks kõne alla tulla kõigile Eestimaa piimatootjatele, kehtib see praegu ainult Hiiumaa paarikümne lüpsikarja pidaja kohta, sest seal teenivad talunikud piima müügist iseäranis vähe - vaid 1,9 kr/l.
Kuna saarel puudub oma piimatööstus, tuleb toorpiim väikeste kogustena hajali asuvatelt tootjatelt kokku koguda ning Saaremaale vedada. Keeruline ja kulukas logistika kärbibki Hiiumaa põllumehe toodetud piimaliitrilt krooni, sest mandril on piima kokkuostuhind praegu keskmiselt 3,04 kr/l.
Ennekõike läheb toetus Hiiumaa talunikele
Raske olukord on Hiiumaa lüpsilehmade arvu kahandanud aastaga poole võrra - praegu on seal napilt paarkümmend piimakarja pidavat talunikku, kes on koondunud TÜsse Hiiumaa Meierei. Just viimane hakkabki "piimapakikroone" jagama, mille Tere igakuiselt on lubanud välja arvestada ja EPK arvele kanda.
Eestimaa Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees Üllas Hunt loodab, et kuus õnnestub kokku saada 50 000-60 000 krooni, mis peaks katma selle transpordihinna vahe, mis Hiiumaal piima kokkukogumiseks ja üle Soela väina Sõrust Triigile vedamiseks rohkem kulub.
Hiiumaa suurima piimatootja Sulev Matto sõnul on reaalne oht, et aasta lõpuks võib Hiiumaa lüpsilehmad kahe käe sõrmedel üles lugeda. Praegu annab Matto laudas piima 49 lüpsilehma
"Aasta tagasi oli minu farmis 118 lüpsilehma ja 22 töötajat, praeguseks on töölisi järel vaid neli. Lüpsan ise ja kasutan oma pere tööjõudu," rääkis Matto.
Ostja on valmis krooni rohkem maksma
Tarbijauuringud ja küsitlused annavad tunnistust, et Eesti inimene on nõus piima eest rohkem maksma, kui tema raha jõuaks otse põllumeesteni.
"Seda arvestades maksab Tere igalt poest ostetud Eesti piimapakilt ühe krooni kohalikele talunikele," rääkis Hunt.
Tere piimatööstuse juhatuse liige Taavi Toots ütles, et raske aeg nõuab loovaid lahendusi.
"Suurima piimatööstusena on Tere vastutav kogu sektori käekäigu eest. Meile läheb väga korda, et põllumajandusel ka tulevikus hästi läheks," rääkis Toots ning kutsus kõiki inimesi üles Eesti piima projekti toetama.
Saare piimatootjad kipuvad hääbuma
Esimeses järjekorras on kõigil eestimaalastel "Eesti piima" ostes võimalus lisakrooniga toetada Hiiumaa piimatootjaid, kes on praegu kõige raskemas olukorras, sest saarel puudub oma piimatööstus, piimaliitri eest makstakse neile vaid 1,9 krooni ning aastaga on Hiiumaal lüpsilehmade arv vähenenud poole võrra.
EPK asepresidendi Jaan Sõrra sõnul ostab keskmine Eesti pere päevas liitri piima. "Paljud eestimaalased sõidavad suvel Hiiumaale puhkama. Kui me tahame, et saare loodus säiliks sama kaunina ja põllud ning heinamaad oleksid hooldatud, siis ei tohiks üle jõu käia ühe lisakrooni välja andmine.
"Eelmise aasta alguses rohkem kui viiekroonisest piimaliitri hinnast on praegu alles jäänud kolm krooni. Suurima hinnasurve all on väiketootjad, kes peavad leppima veelgi madalama hinnaga," selgitas EPIKO juhatuse liige Üllas Hunt.
Ta ütles, et sellistes tingimustes on võimatu ots-otsaga kokku tulla, sest piimakilo omahind on 4 kr/kg.
"Samas näeme, et poes on 2,5% kilepakendis joogipiima hind napp viis krooni. See näitab ebaõiglast tulude jaotust kogu tootmis-töötlemis-turustusahelas, kus kaotajateks on põllumehed," selgitas Hunt.
ELi keskmine piima kokkuostuhind on 3,84 kr/kg, Eestis aga 3,04.
Seotud lood
Eesti shy;farmerid võiksid piima ka tasuta
ära anda, kui neile makstavad põllumajandustoetused oleksid sama suured kui
Euroopa Liidu vanemates liikmesmaades, leiab Eesti suurim mahepiimatootja Meelis
Mõttus.
Alumiinium on 100% taaskasutatav materjal ja taaskasutatud alumiiniumist uute toodete valmistamine nõuab vaid 5% esmase alumiiniumi tootmiseks kulunud energiast. Seetõttu on oluline tagada, et kogu tarbimisjärgne alumiiniumijääk jõuaks tagasi ringlusesse. Ringmajanduse võtmeks on toote elutsükli planeerimine juba joonestuslaual – taaskasutatavatest materjalidest toodete kujundamine, mis kestavad kauem ja mida saab lahti võtta ning taaskasutada.