Jäätmeinsener: sorteeritud jääde kui võimalus, mitte kohustus

„Roheline mõtteviis ja ringmajandus on uus normaalsus, millega tuleb igas eluvaldkonnas ära harjuda. Kaasa arvatud tööstuses, kus jäätmetest materjali sorteerimine ning selle väärindamine võimaldab ka Eesti tööstusel uues turusituatsioonis endale konkurentsieelist leida“, räägib Azortum i tegevjuht Taavi Põri. Ta lisab, et sorteeritud jäätmeid tuleks vaadelda kui võimalust, mitte kohustust.

Keskmine eestlane tootis 2021. aastal 395 kg olmejäätmeid ning keskmise eurooplase jalajälg oli eestlastest 34,18% raskem, ulatudes 530 kg olmejäätmeteni aastas. On mille üle uhkust tunda!

Kahjuks tuleb tunnistada, et kergele jalajäljele vaatamata oleme üks suurimaid panustajaid olmejäätmete matmisel ja põletamisel Euroopas. Kõigest 30% Eestis tekitatud olmejäätmetest jõudis kas taaskasutusse või kompostimisse.

2030. aastal terendab meil ees Euroopa Liidu poolt ette määratud siht võtta taaskasutusse ja ringlusesse 60% toodetud olmejäätmetest. Oleme küll ülejäänud Euroopast maha jäänud, aga mitte lootusetult kaugele. Tänaseks on selle eesmärgi täitnud juba 3 riiki– Austria, Saksamaa ja Sloveenia.

„Ajal, mil Eesti tööstus otsib taga võimalusi maailmaturul eristumiseks, leidub sorteeritud jäätmetes hulk võimalusi“, märgib Põri. Ta lisab, et sorteerimistehnoloogia areneb kiirelt ning ühes sellega ka võimalus jäätmete väärindamiseks. „Eesti tööstus võiks kaardistada rohkem võimalusi jäätmete taaskasutamiseks, tehes tihedamat koostööd nii riigi kui ka teadusasutustega. Näiteks jääb sorteerimisel kõrvale suur hulk madalama kvaliteediga plastikut, nagu näiteks saiakotid, mis täna mitte mingit kasutust ei leia. Küll aga on sellest võimalik toota n-ö musta tökatit, mille rafineerimisel on võimalik välja eraldada nafta toorainet“, räägib Azortumi tegevjuht Taavi Põri kasutamata võimalustest Eesti tööstuses.

Näiteid on veelgi. Azortum projekteerib ja paigaldab koostöös Ragn-Sellsiga rehvide purustamis- ja sorteerimisliini, mille tulemusel eraldatakse efektiivselt taaskasutatavad materjalid. Selline sorteerimisliin ei aita ainult jäätmete mahtu vähendada ja keskkonda säästa, vaid luua uusi võimalusi tööstussektoritele, kes nendele sorteeritud materjalidele oma tarneahelas toetuvad.

„Täna ei olegi küsimus niivõrd selles, kas jäätmeid on võimalik sorteerida, vaid selles, mida nendest materjalidest toota. Mis ka maailmaturul lisandväärtust looks ning Eesti majandusele uut hingamist annaks. See on täna miljardi euro küsimus nii ettevõtjatele, teadlastele kui ka ametnikele“, lisab Põri.

Tänased tootmisprotsessid vajavad muutust. Juba rohujuuretasandil ehk tootedisainis tuleks mõelda materjali taaskasutusele. Hea näide siinkohal on mahlapakendite korgid, mis jäävad avamise järel pakendi külge. Nii satub plastikkorke loodusesse vähem ning kasvab võimalus plastikkorkide sorteerimiseks, nende töötlemiseks ning taaskasutusse võtmiseks.

Negatiivse näitena võib tuua erinevad komposiitmaterjalidest pakendid, mille ringlusse võtmine on raskendatud. Nii ongi „öko“ sildi all esindatud papist pakendid, mis on seestpoolt kilega lamineeritud, raske sorteerida ja taaskasutusse võtta. Küsimus ei ole sorteerimise tehnoloogias, vaid selles, et selle kile eemaldamine muudab sorteerimisprotsessi jäätmekäitleja jaoks liiga kulukaks ning ei õigusta investeeringu tasuvust.

Ringmajandus ei toimi, kui tarbijad muutusega kaasa ei tule. Olmeprügi sorteerimine on vajalik, sest see mõjutab sorteeritud materjali müügihinda. Seega on tarbija panus jäätmete sorteerimisse ringmajanduse juurutamisel ning selle elavdamisel vajalik.

Positiivse näitena saab tuua eduloo pandimärgiga taarast, kus kümnest pandimärgiga pudelist või purgist 9 jõuab tagasi ringlusse. Numbriliselt tähendab see, et 2023. aastal koguti kokku 333 miljonit ühekordse kasutusega pakendit ehk 15 000 tonni pakendeid, mis suunati taaskasutusse. Aga ka siinkohalsaab tarbija veenduda alati selles, et taara, mis tagastatakse on tühjendatud, ega sisalda muud liiki võõrkehi.

Negatiivse näitena saab välja tuua tetrapakid, mis leiavad sagedasti tee olmeprügisse. Tetrapakk koosneb küll kartongist (75%), aga sisaldab lisaks plasti (20%) ning metalli (5%). Teoreetiliselt on tetrapaki näol tegemist väärtusliku jäätmega, mida sorteerida. Kahjuks on tetrapaki sorteerimine ja materjalide eraldamine täna jäätmekäitlejatele miinusprojekt. Sorteeritud materjale müüakse maailmaturul ning seal kehtivate hindade alusel, mida mõjutab materjalisisalduse protsent ning selle puhtus.

Kui esmapilgul tundub räpane tetrapakk olmeprügis süütu harjumusena, siis päeva lõpuks mõjutavad tarbijate kollektiivsed sorteerimisharjumused otseselt meie jäätmekäitlejate konkurentsivõimelisust maailmaturul.

Kui jäätmete ladestamine (maapõue matmine) ning põletamine (soojusenergiaks) on odavam, kui jäätmete sorteerimine, siis on jäätmete taaskasutusse võtmine raskendatud.

"Suurim motivatsioon jäätmekäitlejate sorteerimisliinide efektiivsemaks muutmisel tuleneb seadusandlusest", räägib Põri. Ta lisab, et pärast seda, kui Lätis on alates 2021. aastast jäätmete ladestustasu kasvanud 65 eur/t pealt tänaseks 95 eur/t peale, on Läti jäätmekäitlejate huvi jäätmete sorteerimisega tegeleda hüppeliselt kasvanud. "Üleöö tekkis olukord, kus ka ehitus- ja lammutusjäätmete sorteerimine muutus Lätis majanduslikult atraktiivseks. Varasemalt veeti nendest enamus lihtsalt prügimäele“, lisas ta.

"Skandinaavia aga teisest küljest, on jäätmete sorteerimisega jõudnud punkti, kus diskussioon ei käi ühiskonnas selle üle, kas jäätmeid sorteerida, vaid kui efektiivselt seda võimalik teha on", avab Põri lähemalt Skandinaaviamaade jäätmekäitluse arengut. "Näiteks Norra kliendid paluvad sorteerimisliini planeerimisel arvestada kõrgtehnoloogiaga, mis tehisaru abil 99% täpsusega jäätmete sorteerimist iseseisvalt teostab. Üks asi on robotkäe täpsus sorteerimisel, teine aga tööjõuga seonduvate kitsaskohtade eemaldamine. Marginaalsed võidud on need, mis täna Skandinaavia jäätmejaamadele konkurentsieelise loob", lisab Põri.

„Jäätmeid ei tohiks erinevatel tasanditel vaadata kui kohustustust, vaid võimalust. Roheenergiale üleminek on tööstussektoris täna näidanud, mis juhtub, kui me oma otsustega hiljaks jääme. Kuigi oleme jäätmete sorteerimises ja väärindamises veel mahajääjate seas, siis on mul usku meie tarbijatesse, ettevõtjatesse, teadlastesse ja ametnikesse. Aga meeles tuleb pidada, et uus edulugu algab muutusest meie mõtlemisest – peame nägema jäätmeid oma igapäevastes otsustes kui võimalust, mitte kohustust.