Masina ohutuse hindamine peab käima käsikäes tootearendusega

Masina ohutusnõuded peavad tagama, et masin või seade ei tohi inimest tappa, minna põlema ega reostada keskkonda. Olemuselt küll määratult keerulisem, nüansirikkam ja tuhandeid standardeid, eeskirju, määrusi ja seadusi arvesse võttev masina riskianalüüs toetub lõppkokkuvõttes ikkagi neile kolmele vaalale – need nõuded peavad olema täidetud iga kasutuses oleva ja kasutusse võetava masina puhul.

Masinatele ja seadmete ohutusnõuded peavad vastama Euroopa Liidu Masinadirektiivile ja Seadme ohutuse seadusele. Et seda vastavust tagada ja masinale kohalduvaid ohutusnõudeid kindlaks määrata, tuleb läbi viia toodete testimine ja riskianalüüs. See on detailideni välja timmitud protsess, mille eesmärk on masina töötamisega kaasnevate ohtude hindamine ja nende maksimaalne vähendamine. Kõik see peab omakorda vastama mitmetele standarditele, millest peamine on masinate ohutust käsitlev EN ISO 12100.

Lihtne reegel ütleb, et kui masina või seadme ohte on võimalik mingite tehniliste seadmete või võtete abil vähendada, siis tuleb seda alati teha. Esmajoones vastutab selle eest tootja või tootja esindaja, kelleks tavaliselt on maaletooja või edasimüüja. Kusjuures riskianalüüsi kontekstis võib masin olla nii kõrgtehnoloogiline arvjuhtimisega tööpink kui ka mõni iseenesest lihtsa konstruktsiooniga kodumasin – vahet ei ole, kui toodet disainitakse, tuleb ühtlasi disainida ka selle ohutusnõuded.

Riskianalüüs tuleb igal juhul teha enne toote sertifitseerimist või ohutusnõuete vastavuse deklareerimist. Selle alusel kantakse näiteks euroliidus tootele CE-märgis, mis näitab, et toode vastab ELi ohutus-, tervise- ja keskkonnakaitsenõuetele.

Enamasti soovitakse toodetega siirduda välisturgudele ja varem või hiljem tuleb riskianalüüs ikkagi ära teha, sest erinevates riikides nõutakse toodetele erinevaid sertifikaate, nende saamise eelduseks on aga just riskianalüüs. Iga tooteaarenduse eesmärk peaks olema toode võimalikult kiiresti turule suunata, kusjuures arendustsükkel ei saa olla pikem kui majandustsükkel – turule tuleb jõuda võimalikult kiiresti. Riskianalüüsi varajane teostamine aitab sellele kaasa.

Kui aga kusagil on kasutusse võetud masin, mille riske ja ohutust pole hinnatud ning sellega ekspluatatsiooni käigus midagi juhtub, mõni töötaja saab masina mingi omaduse tõttu näiteks surma, siis saab seda tõlgendada kui kuritegelikku hooletust ning sellisel juhul võib tootjavastutuse põhimõtete rikkumisega kaasneda kuni 85 miljoni euroni ulatuv kahjutasu maksmine.

Kuna ainuüksi riskianalüüsi mõistet on keeruline lühidalt lahti seletada, siis veelgi keerulisem on seda nõuetekohaselt läbi viia. Inseneriteenuste pakkumisega, mh ka masinate ohutuse hindamise ja tagamisega tegeleva OÜ Energiatehnika juhataja, volitatud elektriinsener D. Sc Jüri Joller võrdleb masina ohutuse standarditele vastavuse uurimist kõndimisega ettearvamatuid mülkaid täis soopinnasel – kui ohtude hindamises kogemusi pole, siis mida rohkem neisse süüvida, seda sügavamale võib vajuda.

„Meie tunneme kindlaid radu selles soos ja pakume ettevõtjale kindlat pinnast, millele toetuda,” iseloomustab Joller tööd riskianalüüsi teostamise kallal. „Seadme või masina riskianalüüs nõuab spetsiifilisi teadmisi, mida enamusel firmadel ei ole. Kui suuremad, juba pikalt turul olnud seadmete ja masinate tootjad on ehk nõuetega kursis, siis alustavad ettevõtted ei oska riskianalüüsi vajalikkusega sageli üldse arvestada, mis hiljem, kui oma tootega turule soovitakse tulla, võib valusalt mõjuvaid üllatusi esile kutsuda.”

Paljude toodete puhul võib masina vastavushindamise läbi viia ettevõte ise. Üks eranditest, millele kehtivad eraldi nõuded ja mille vastavuse peab tagama sõltumatu asutus, on ohutusseadised. Need masinatest eraldiseisvad komponendid lastakse turule masinast sõltumatult ja täidavad ohutusfunktsiooni. Nende hulka kuuluvad hädaseiskamisseadised, kahekäejuhtimisseadised, kaitseseadeldised inimeste kohalolu kindlaks tegemiseks, liikuvate osade kaitsepiirded, turvavööd ja -lukud, inimeste tõstmise turvaseadised, koormakinnitused jmt.

Teatud valdkondades, nagu näiteks meditsiiniseadmete, raudteeseadmete ja liftide aga ka mõnede teiste ohtlikumate masinate puhul on nõutav sõltumatu sertifitseerimisasutuse kaasamine.

„Meie töötame koos masinaehitajatega. Kui ettevõttes on loodava masina idee selge ja tootekirjeldus tehtud, siis ongi õige aeg hakata tegelema ka riskianalüüsiga, sest mida varem seda teha, seda parem. Seda vähem vigu tuleb sisse,” selgitab Jüri Joller. „Riskianalüüsi teostamine projekti keskel või juba valmis masinale võib osutuda hoopis mahukamaks ja kallimaks, sest siis on vaja leida ohutud lahendused juba teostatud tootele ja nii on kõikide riskide vähendamine juba üksjagu keerulisem. Võib tekkida mitmeid toote riist- ja tarkvara variante, mille haldamine on ettevõttele keeruline, kusjuures see kõik toimub ju kasumi arvelt.”

Joller hindab, et üks põhjustest, miks umbes 85% spinn-off ja idufirmadest oma toodetega eriti kusagile välja ei jõua, ongi teostamata või puudulik riskianalüüs toote väljatöötamise käigus. Tihtilugu ei osata selle vajalikkusega arvestada enne, kui toode on valmis, aga keegi ei võta seda müüki, sest vastavushindamised on tegemata.

„Masinale tehtud riskianalüüs on tootja jaoks teatud mõttes kindlustus, et masin vastab ohutusnõuetele ja sellega kusagil maailma teises otsas midagi ei juhtu, sest tootjavastustuse seadused on üsna karmid,” räägib Jüri Joller. „Mõistlik on selline riskide hindamine tellida firmaväliselt, sest väljastpoolt tulnud spetsialist vaatab neid asju ikkagi teise pilguga ja näeb midagi muud, kui need, kes masina välja töötasid.”

Masinate ohutuse standardile vastav riskianalüüs tähendab kõigepealt masina piirangute kindlaks tegemist – millistes tingimustes on masin ette nähtud töötama, kes seda kasutavad, mida ja kuidas sellega tehakse, millised võivad olla võimalikud väärkasutused jne. Edasi tuleb ohtude kindlaks tegemine, mille käigus hinnatakse kaasnevaid mehaanilisi, elektrilisi, keemilisi, kiirguslikke, ergonoomilisi ja kombineeritud ohutegureid. Edasi tuleb riskide hindamine ja vähendamine ehk maandamine. Kuna masinaid on erinevaid, siis võib ka nende n-ö ohtlikkuse tase olla väga erinev – masinal on küll kõrge ohutase, aga teatud ettevaatusabinõusid rakendades võib sellega ikkagi töötada. Ja kui neid ettevaatusabinõusid ei rakendata, siis ka masinaga töötamise riskid suurenevad.

Tavaliselt tuleb nõuetekohase riskianalüüsi ja ohutushindamise puudumine välja siis, kui masinal tekkib mingi tõrge või juhtub õnnetus. Samas, riskianalüüs ei ole staatiline dokument, mistõttu korrektsuse huvides tuleks seda täiendada tootearenduse, tüübikatsete või sertifitseerimise käigus, vastavalt seadme käidul tekkinud olukordadele jmt juhtudel.

Nagu märgitud, on riskianalüüs alati vajalik toodete sertifitseerimiseks ja ohutusnõuetele vastavuse deklareerimiseks. Energiatehnika konsultandid nõustavad tootjat ka toodete sertifitseerimise ajal, näiteks juhul, kui sertifitseerijal on toote kohta spetsiifilisi küsimusi.

Põhimõtteliselt hõlmab riskianalüüs toote kogu elukaart, alates selle turule toomisest, kasutamisest, kuni ohutu utiliseerimiseni välja.

• Riskianalüüs on seadmetele või masinatele kohaldatavate ohutusnõuete kindlaks määramiseks läbiviidavad tegevused, mis vastavad masina ohutuse standardile (ISO 12100), aga ka teistele asjakohastele standarditele.

• Risk on õnnetuse või kahju raskuse ning selle tekkimise tõenäosuse kombinatsioon.

• Masinate ja seadmete ohutuse põhinõuded on esitatud ELi Masinadirektiivis (MD) ja Seadme ohutuse seaduses (SOS).

• CE-märgis näitab, et toode vastab ELi ohutus-, tervise- ja keskkonnakaitsenõuetele. See nõue kehtib ka mujal kui ELis toodetud, aga ELis turustatavate toodete puhul.

• Riskianalüüsis ISO 12100 alusel määratakse esmalt masina piirangud (kasutus, aeg, ruum, keskkond ja ettenähtav väärkasutus).

• Seejärel hinnatakse võimalikke mehhaanilisi, elektrilisi, termilisi, müra, vibratsiooni, kiirguse, materjalidega seotud ning kombineeritud ohte kõigis toote elutsükli tegevustes koos nende tõttu võimalike õnnetuste halvimate tagajärgede raskuse, ohualas viibimise aja, ohu tekkimise tõenäosuse ning vältimise võimalikkuse alusel.

• Tulemus on õnnetusjuhtumite halvimate võimalike tagajärgede raskusastmed S1 (esmaabiga ravitav kriimustus), kuni S4 (surm) koos nende riskiklassidega CL4 kuni CL15.

• Nende alusel otsustatakse, kas vastavat riski tuleb vähendada, leitakse viis, kuidas seda nõuetekohaselt teha, milline on jääkrisk ning kas see on koos rakendatud vajalikul tasemel ohutusmeetmetega talutav.

• Siis vaadeldakse masina tööd režiimide kaupa, hinnates, millised ohud neis esineda võivad ja tuues välja riskid ilma ohutusmeetmeteta ja koos nendega.

• Nii saadakse riskianalüüsi failid, turvasüsteemi koostamiseks vajaliku sooritustaseme info (performance level), töökindluse arvutused ning konkreetsed soovitused seadme ohutuse tõstmiseks nõutavale tasemele.

• Nii on ettevõtte käsutuses olulised sisendid kasutusjuhendi ohutusosa koostamiseks – masina või seadme riskianalüüs on seotud toote tehnilise toimikuga, olles selle üks tähtsamaid osi.