Elektriturg teeb vähikäiku. Kuidas jätkata teekonda kestlikuma energiaturu suunas?

See võib olla lühikeses perspektiivis osadele tarbijatele hädavajalik valik, aga pikas perspektiivis on tegemist naasmisega vanade hädade juurde, millest alles olime üle saamas.

Eesti elektriturg on olnud ühe pakkujaga reguleeritud turg. Konkurents ning valikuvabadus tekkis kui EL kolmanda energiapaketi alusel Eesti elektriturg liberaliseeriti. Alates 2013. a said kõik elektritarbijad õiguse endale elektrimüüjat valida, lõpetati elektrihindade reguleerimine, loodi elektribörs ning kaotati Eesti Energia elektrimüügi monopol.

Täna käime aga vähisammu. Universaalteenus pakub küll tarbijatele suuremat kindlust järgmise kuu elektriarve osas, aga loob eelise ühele elektritootjale ning võtab tarbijatelt motivatsiooni oma tarbimist juhtida või elektrit säästa. On oluline teadvustada, et selline tagasiminek ei tohi jääda püsima ning meenutada, millised võimalused on ka täna rahaliselt mõistlike ning kestlikumate valikute tegemiseks.

Selle aasta kevadel võeti vastu elektrituruseaduse muudatused, millega võeti üle EL puhta energia paketist tulenevad elektriturgu puudutavad muudatused. Paketi eesmärgiks oli pakkuda tarbijatele võimalust panustada nii taastuvenergia edendamisse kui ka võrgu tasakaalustamisse tuues elektrituru mudelisse lisaks pakkumise juhtimisele ka võimaluse juhtida nõudlust ehk tarbimist.

Seega loodi äsja elektrituruseadusesse eeldused aktiivsete tarbijate tekkeks. Aktiivne elektritarbija ehk elektrituruseaduse mõttes aktiivne võrguteenuse kasutaja võib olla nii kodu- kui äritarbija, kes lisaks passiivsele elektri ostmisele ja tarbimisele toodab elektrit oma tarbimiseks, salvestab või müüb elektri ülejääki energiaturul, osutab paindlikkusteenust või osaleb omatoodetud elektrienergiaga hoone energiatõhususe parendamises. Seda kõike saab aktiivne elektritarbija teha ilma, et teda loetaks energiaettevõtteks.

Aktiivsed tarbijad saavad osaleda elektriturul otse või agregeerimise kaudu. Lisaks saavad nad delegeerida oma tegevuseks vajalike seadmete haldamise, paigaldamise, käitamise ja hoolduse ning andmete töötlemise kolmandale isikule.

Üks aktiivse tarbija vorm on energiakogukond, mille saab asutada äri- või mittetulundusühinguna – seda võib teha näiteks korteriühistu või mõne asula elanikud koos. Energiakogukonna peamine eesmärk peab olema rahalise kasumi asemel anda keskkonnaalast, majanduslikku või sotsiaalset kasu oma liikmetele või piirkonnale - olgu see siis ühiselt taastuvenergialahendustesse või energiatõhususse investeerides või kasvõi elektrigeneraatorit ostes.

Aktiivsed tarbijad võivad osutada ka paindlikkuseteenuseid, mis vähendavad vajadust ühesuunaliste võimsate võrkude ehitamiseks. Paindlikkuseteenuste hulka kuulub uudsena kõlav tarbimiskaja ehk elektri tarbimise koormuse juhtimine. Tarbimiskajal on mitu erinevat vormi.

Esiteks on tarbijatel võimalik osaleda „kaudses tarbimiskajas“, muutes oma tarbimist vastavalt ajas muutuvale elektrihinnale. Seda ongi enamus Eesti elektritarbijatest viimase aasta jooksul harrastanud, planeerides pesu pesemise või soojuspumba töölepaneku tundidele, kus börsihind on madalam. Sel kujul võidavad tarbijad väiksemast elektriarvest, kuid ei osale ise elektriturul.

Teiseks on tarbijatel võimalus osaleda tarbimiskaja programmides, sõlmides lepingu iseseisva agregaatori või oma elektrimüüjaga. Selles mudelis muudab tarbija oma elektri tarbimist vastavalt energiavahendaja signaalile (näiteks, kui elektrihinnad on parasjagu kõrged ning turg saaks kasu nõudluse vähendamisest) ning saab selle eest rahalise tasu. Selle eelduseks on, et turul on ettevõtjad, kes selliseid „programme“ või elektripakette tarbijatele pakuvad; välismaal on sellised lahendused juba niivõrd arenenud, et targa võrgu kaudu saavad elektrimüüjad ise automaatselt klientide ventilatsiooni või radiaatoreid sisse ja välja lülitada vastavalt elektrihinnale, ilma et tarbija manuaalselt midagi muutma peaks.

Kolmandaks, tarbijad saavad otse või vahendaja kaudu pakkuda oma paindlikkust (nii rohkem kui vähem tarbida) turule ilma olemasoleva signaalita. Siin osalevad tarbijad otse turul ning nende rahaline kasum seisneb paindlikkuse müügis.

Agregaatori kasutamise eelis seisneb asjaoludes, et iseseisvalt tarbimiskajas osalemine võib tarbijate jaoks olla liiga tülikas (haldus-, finants- ning tehniline koormus), ning enamasti otsitakse turul suuremat paindlikkust kui ühe tarbija pakkumine. Agregaatori töö seisnebki paljude tarbimiskoormuste või tootmisvõimsuste koondamises ning ühe pakkumisena turule esitamises.

Kõik need muudatused tähendavad uusi võimalusi nii olemasolevatele kui uutele turuosalistele, näiteks energiasalvestuslahenduste pakkujatele, elektrimüüjatele, agregaatoritele ja võrdlusvahendite pakkujatele. Ja kõik need turuosalised saavad nii kodu kui äritarbijale pakkuda uusi elektri tarbimise juhtimist sisaldavaid lahendusi.

Huvitaval kombel hinnati elektrituruseaduse eelnõu seletuskirjas paindlikkusmehhanismide regulatsiooni sihtrühma ja mõju väikeseks, kuid allakirjutanud peavad muudatusi põhimõttelisteks ja revolutsioonilisteks – need võimaldavad liikuda tõhusama elektrisüsteemi suunas, mille oluliseks osaks on ka hajatootmine, kus iga tarbija saab endale võtta ka elektritootja või -salvestaja rolli. Paraku universaalteenuse kliendid aktiivsed tarbijad olla ei saa – nemad ostavad elektrit ühe ja sama reguleeritud hinnaga, neil puudub motivatsioon elektrit säästa, kusjuures hinna otsustab nende eest Konkurentsiamet.

Kui aga Eesti elektritarbija muutub aktiivseks tarbijaks, siis on loodud eeldused nii suuremaks keskkonnasäästuks, tõhusamaks energiakasutuseks kui ka suuremaks energiajulgeolekuks. Selleks aga peaks kuidagi universaalteenuse etapist kiirelt üle saama ning jätkama teekonda kestlikuma energiakasutuse suunas.