Rohepööre eeldab energiasektorilt õigusaktide tüüpide tundmist

Ursula von der Leyeni juhitud Euroopa Komisjoni üheks põhieesmärgiks on kliimaneutraalsuse saavutamine Euroopa Liidus aastaks 2050. Tegemist on väga ambitsioonika eesmärgiga, mis mõjutab ulatuslikult ettevõtluskeskkonda energeetikasektoris, aga ka laiemalt.

Kõigile osapooltele on oluline aru saada, millised on uued mängureeglid. Kui komisjoni eesmärk on kliimaneutraalsus aastaks 2050, siis mis on need konkreetsed uued õiguslikud reeglid, mida on vaja vastu vaidlemata täita, ja mis on poliitilised deklaratsioonid, mille sisustamist konkreetsemate uute õiguslike kohustustega tuleb veel oodata. Ammu on möödas ajad, millal kohustuslike õiguslike normide väljaselgitamiseks piisas Riigi Teatajas avaldatud Eesti seaduste ja määruste sirvimisest. Siduvad kohustused võivad tuleneda ka Euroopa Liidu õigusest. Seetõttu on see väike spikker eri tüüpi ELi õigusaktide mõjust loodetavasti abiks.

Euroopa Liidu aluspõhimõtted on kehtestatud Euroopa Liidu Toimimise Lepingus – see on ELi aluslepe, milles on sätestatud liidu pädevused, institutsioonid ja ka see, et milliseid õigusakte ning milliste seadusandlike protsessidega vastu võetakse.

ELi määrused on tervikuna siduvad ja vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides. See tähendab, et ELi määruse ülevõtmiseks Eesti õigusesse ei ole vaja (üldiselt ei tohigi) vastu võtta seadust, ELi määruse sätted on alates jõustumisest kohustuslikud üle kogu Euroopa Liidu. Näiteks, määruse 2018/1999 artikkel 4(1) näeb ette siduva kohustuse, et Eesti peab 2030. aastaks vähendama kasvuhoonegaaside heidet 13% võrreldes 2005. aastaga.

Sellega võiks ELi määruse õigusliku tähenduse tutvustamise ka lõpetada, aga paraku ei saa. See, mis osa määrusest konkreetselt on siduv ja vahetult kohaldatav, sõltub ka määruse normide sõnastusest. Ei ole ebatavaline, et määruse sõnastus on niivõrd ebaselge, et sellest siduvat kohustust välja lugeda ei ole võimalik – sellistel juhtudel ei saa seda ka ridade vahelt tuletada. Heaks näiteks siin on määruse eelnõu, millega soovitakse kehtestada kliimaneutraalsuse eesmärk aastaks 2050 (Euroopa kliimaseadus). Määruse ettepaneku artikkel 2(2) sätestab muu hulgas, et liikmesriigid võtavad riigi tasandil vajalikud meetmed, et võimaldada kliimaneutraalsuse eesmärgi ühist täitmist, võttes samal ajal arvesse liikmesriikide vahel õigluse ja solidaarsuse edendamise olulisust. Praegune sõnastus on niivõrd ähmane, et sellest ei saa välja lugeda selget ja siduvat kohustust Eestile.

Segadust tekitab ka 2050. aasta kliimaneutraalsust sätestava määruse pealkiri – määruse ettepaneku pealkirjaks on “Euroopa kliimaseadus” – Euroopa Liidu õiguses ei ole seaduseid, seega pealkiri ei oma õiguslikku tähendust. Küllap on komisjoni soov sellise pealkirjaga rõhutada teema olulisust. Sellegipoolest on tegemist tavapärase ELi määrusega.

ELi direktiivid on siduvad saavutatava tulemuse seisukohalt, kuid liikmesriigi otsustada on, mis vormi ja meetoditega vastav tulemus saavutada. Direktiivid näevad ette ka ülevõtmistähtaja, mille jooksul liikmesriik võtab oma siseriiklikku õigusesse üle vajalikud meetmed.

Näiteks praegu on käimas ELi elektrienergia siseturu direktiivi 2019/944 ülevõtmine. Selleks on ette valmistatud ulatuslik elektrituruseaduse muudatuste eelnõu. Muu hulgas käsitletakse näiteks aktiivse tarbija ning energiakogukondade kontseptsioone, agregeerimise ja paindlikkuse teenuseid, juurdepääsu elektri hinnavõrdluse vahenditele, nõudeid energiasalvestusüksustele ja palju muud, mis kõik aitavad kaasa elektri hajatootmise arengule, tarbijate võimestamisele ning üldisemalt elektrivõrkude kohandamiseks taastuvelektri pidevalt muutuvale tootmisele.

Direktiivi nõuded saavutavad oma jõu liikmesriikides üldiselt pärast seda, kui need on liikmesriigi seadustesse üle võetud. Samas oluline on ka tähele panna, et kui direktiivi selge, tingimusteta ning täpne norm jääb siseriiklikku õigusesse tähtaegselt üle võtmata, siis võib vastaval normil olla vahetu õigusmõju ning liikmesriigi isikud saavad sellele tugineda.

ELi otsused on tervikuna siduvad nendele, kellele need on adresseeritud.

Lisaks on ELi õiguses ka delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid (need võivad olla nii määrused, direktiivid kui ka otsused). Delegeeritud määruse saab vastu võtta siis, kui algses määruses on volitusnorm sellise delegeeritud määruse vastuvõtmiseks, mis täiendab või muudab seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi. Valdkonna olemuslikke osi delegeeritud määrusega täiendada ega muuta ei saa. Huvitavaks näiteks on siin taas määruse eelnõu, millega soovitakse kehtestada kliimaneutraalsuse eesmärk. Määruse eelnõu artikli 3(1) alusel on komisjonil õigus vastu võtta delegeeritud õigusakte, millega kehtestatakse liidu tasandil kliimaneutraalsuse saavutamise trajektoor aastani 2050.

Komisjon saab rakendusmääruseid anda kui EL õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja kehtestada ühetaolisi tingimusi.

Soovitused ja arvamused ei ole siduvad. Komisjon koostab palju erinevaid muude pealkirjadega dokumente, mis ei ole samuti siduvad, kuid nende olulisust ei tasu alahinnata. On tavapärane, et komisjon koostab suuniseid ja teatiseid, milles kirjeldatakse seda, milliseid tegevusi kavatseb Komisjon ellu viia või kuidas Komisjon üht või teist õigusnormi tõlgendada kavatseb.

Heaks näiteks poliitikadokumendist on komisjoni teatis „Euroopa roheline kokkulepe“ – kuigi pealkiri viitab lepingule, siis tegemist on von der Leyeni juhitud komisjoni poliitikadokumendiga, mis selgitab komisjoni tegevusi seonduvalt kliimamuutustega võitlemisega. Kuigi dokument ei ole siduv, on see oluline, sest annab infot planeeritavate arengute kohta. Ning komisjoni teatis „Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020“ on näide suunistest, mis annab vajalikku infot, mõistmaks, millist riigiabi Komisjon energiasektoris tõenäoliselt aktsepteerib ning millist mitte.

Seega ELi õigusnormide mõistmiseks on lisaks õigusakti teksti tundmisele vajalik teada, mis tüüpi õigusaktiga tegu on. Ainult nii on võimalik mõista, kas ja mis tingimustel konkreetne õigusnorm siduv on. Ja seda teadmist on lähitulevikus väga vaja nii energiasektoris kui ka laiemalt, sest komisjon on kliimaneutraalsuse saavutamiseks ette valmistamas ulatuslikke muudatusi EL õigusaktidesse.