Margo Külaots: põlevkivielektril pole tulevikku, alustame energiapööret!

Tegutsedes energeetikavaldkonnas, olen alati huviga jälginud viimasel ajal järjest hoogustunud debatti kliimateemadel. Avaliku arutelu sisu on paari aastaga mõnevõrra muutunud, ka senistele skeptikutele on kohale jõudnud, et inimtekkelised kliimamuutused on piisavalt teaduslikult tõestatud.

Veebruaris avaldati info, mille kohaselt on kliimamuutuste inimtekkelisus saanud 5 sigma tõenäosuse taseme – see tähendab, et ühel võimalusel miljonist võivad kliimamuutused olla põhjustatud millestki muust. Seega on oluliselt vähemaks jäänud „kusse kliima siis soeneb, kui eelmine jaaniõhta oli jummalast külm, hõkk“-stiilis väiteid. Täna üritavad hõkk-skeptikud võidelda mitte enam teaduse, vaid kliimaprobleemidele tähelepanu juhtivate koolilastega, nimetades laste proteste kliimahüsteeriaks.

Sageli võetakse seisukoht, et heakene küll, inimtegevus põhjustab kliimamuutusi, aga Eesti peaks toimima tasa ja targu ja olema pragmaatiline. „Pragmaatiline“ on eesti keele seletava sõnaraamatu põhjal praktilist tulemust, kasulikkust silmas pidav, praktilist külge rõhutav. Mis siis võiks olla olukorras, kus inimtegevus põhjustab kliimamuutusi ning maailm üritab inimtegevuse mõju kliimale vähendada, meile pragmaatiline?

Kuigi oleme tänu põlevkivienergeetikale kasvuhoonegaaside emissioonide poolest inimese kohta maailmas üks mustema elektritootmisega riike, on meie osa maailma süsinikdioksiidi emissioonist 0,05 protsenti. Seega, põlevkivist elektri tootmisest loobumine Eestis maailma vist ei päästaks. Aga äkki päästaks see Eesti enda?

Me näeme juba täna, et põlevkivienergeetika pole konkurentsivõimeline. Alates veebruari algusest on suurem osa põlevkivijaamade plokkidest seisnud. Probleemiks pole ainult kõrge emissioon ja CO₂ hind, vaid ka madal efektiivsus, sest tekkiv soojus lastakse õhku. Probleem on ka tervetes mägedes tuhas, probleem on selles, et puudub lootus, et põlevkivi põletamisse saabuks tehnoloogiline hüpe, mis muudaks selle tegevuse näiteks kolmandiku võrra energiatõhusamaks.

Me juba nägime 2014. aasta oktoobris mustade plakatitega kampaaniat põlevkivisektori aitamiseks. Täna, mõni aasta hiljem, on vaja põlevkivielektrijaamu taas päästa. Kas on mingit alust arvata, et see päästeprogrammide jada lõppeks?

Viimased kümme aastat on põlevkivienergeetika üks häda ja viletsus. Ei paista see põlevkivist saadud tohutu rikkus silma ka Ida-Virumaad külastades. Mis on need fundamentaalsed tegurid, mis lubaks väita, et põlevkivist elektri tootmises toimub tehnoloogiline hüpe, mis võimaldab sel valdkonnal puhkeda mõne aja pärast aastakümneteks õitsele?

Küll aga on palju tegureid, mis tõenäoliselt muudavad söe- või põlevkivijaamades toodetava energia kallimaks – kaevurid tahavad rohkem palka, tuhka ei saa enam niisama mäkke lükata, reostamine läheb kallimaks. Küsimus pole isegi ainult reostamises – seda soojust pole kuhugi panna, seega efektiivsus jääb niikuinii madalaks.

Söejaamade portfelle omavad energiafirmad tegelevad kõikjal sellega, kuidas hoida jaamu toetustega hingitsemas, neid maha kanda või eraldi firmadesse tõsta, et vältida turul konkurentsivõimetute tootmisvarade tõttu krediidireitingu langetamist. Lisaks nähakse CO₂ hinnaks 2030. aastal 40 eurot tonn, kaugemad süsinikuneutraalsuse sihid on aga sadades eurodes tonni kohta.

Lugedes ajalehest, kuidas põlevkivist elektri tootmise mahu loomulik vähenemine mõjutab kogu Eesti tööstusnäitajaid, peab küsima, kas hääbuva sektori poputamine on pragmaatiline tegevus. Eestil on hea võimalus olla näide, kuidas kiiresti väljuda põlevkivielektri tootmisest, sest väikest riiki on lihtsam mobiliseerida ja ka energiapöörde lahenduste turg on täna lõputu.

Kas pragmaatilist joont järgides poleks mõistlik aktsepteerida teadust? Kui me vaatame, kuidas käituvad paljud suurfirmad ja riigid, siis nende pragmaatika on muutumas. Google, Facebook, IKEA ja mõned muud edukad suurfirmad on andnud teada soovist osta ainult roheenergiat – see trend on kasvav. Hiina ja India arendavad meeletu kiirusega taastuvenergeetikat.

Forbesi andmetel on Hiina saamas taastuvenergia globaalseks superjõuks. Hiina on USA ees absoluutne liider ka taastuvenergia patentide arvult. Neile järgnevad Jaapan ja Euroopa Liit. Taastuvenergia võidukäik mõjub kõige tugevamalt riikidele, kelle tuludest tuleb lõviosa fossiilsete kütuste müügist. Kuid ka paljud selliste riikide valitsused hoomavad fossiilenergia tulevikuriske ja plaanivad olulisi investeeringuid taastuvenergia sektorisse. Saudi Araabial on näiteks plaan rajada 2030. aastaks 59 gigavatti taastuvenergiavõimsusi.

2030. aastal pole taastuvenergia mitte lihtsalt puhtam, vaid prognoosi põhjal ka odav. Juba täna võidetakse tuuleenergia oksjoneid turuhinnaga. Rahvusvaheline Energiaagentuur kasutab mõistet value-adjusted levelised cost of electricity – see kajastab nii energia hinda kui kasutatava energiatootmise tehnoloogia mõju energiasüsteemi toimivusele. Agentuuri väljaantav World Energy Outlook kirjutab, et taastuvad energiaallikad koos salvestamise ja tippude katmiseks paindliku elektritootmisega on meie piirkonnas toimivad lahendused. Söe ja põlevkivi aeg energeetikas on otsas.

Taastuvad energiaallikad, eriti tuul ja päike, pääsevad alati turule, kuna nad on muutuvkulude puudumise tõttu väga odavad ning kes meist ikka loobuks mingil tunnil üliodavast või negatiivse hinnaga elektrist. Päikese- ja tuuleenergia on ka kõige paremini prognoositavad energialiigid, aga nende viga on see, et neid pole alati. Seega tekib turg salvestusele ja mis iganes väga paindlikele tootmisvõimsustele, mis kataks vahepealsed tühimikud.

Kui nüüd naasta pragmaatilisuse ja kasulikkuse juurde, siis milline võiks olla Eesti plaan? Kas tõesti panustamine lahendustele, mis juba täna ei suuda nina vee peal hoida? Lahendusele, millele keegi ei näe turgu ja mille fundamentaalsed näitajad liiguvad tahes-tahtmata vales suunas? Või oleks mõttekas kasutada arenevaid tehnoloogiaid, millel on turgu?

Usun, et meie võimalus on pigem olla näiteks, kuidas kiiresti väljuda põlevkivienergeetikast, meil on bio-, tuule- ja päikeseressurssi, meil on maailmatasemel kaugküte. Eesti on ka kaugjahutuse pioneer Ida-Euroopas. Tartu kaugjahutuse vastu tuntakse huvi nii Katarist kui ka Norrast ja Lätist. Lisaks on muutuste elluviimisel meie eeliseks just väiksus. Oleme seda näinud digilahenduste valdkonnas.

Võib-olla julgustaks meid Taani näide. Taani oli üks tuuleenergeetika juhtriike maailmas ka ajal, mil tuulest elektri tootmise üle parimal juhul ironiseeriti. Praegu on taanlaste Vestas maailma juhtiv elektrituulikute tootja sektoris, mis on tervikuna tõusuteel. Niisiis, mis oleks, kui jätaks tõmbamata võrdusmärgi pankroti piiril laveerimise ja pragmaatilisuse vahele, vaataks julgemalt tulevikku, teeks energiapöörde ära ja müüks selle kogemuse maailmale?