Inseneeria ootab panust ka riigilt

Tallinna Tehnikaülikoolil on väljaspool pealinna kolm eripalgelist struktuuriüksust: Virumaa Kolledž Kohtla-Järvel, Tartu Kolledž ning Meremajanduse keskus Kuressaares. Virumaa Kolledžis ja Meremajanduse keskuses on lisaks edukalt toimivad Põlevkivi ja Väikelaevaehituse kompetentsikeskused, mis panustavad eelkõige teadus- ja arendustegevusse ning loovad tarku töökohti. Seega on väljaspool Tallinna olemas ressurss: ruumid, inimesed ja vahendid, ning kõige tähtsamana, potentsiaalsed emaülikooli õppurid ja töötajad.

Küsimus on selles, kas see on Tallinna Tehnikaülikoolile väljakutse või võimalus? Kui võimalus, siis kas neid ressursse on piisavalt hästi rakendatud? Konkreetsuse huvides lähtun eelkõige Virumaa Kolledži näitest, kuid samad põhimõtted võib üle kanda ka teistele regionaalsetele üksustele. Võtan aluseks kolm olulist komponenti: tööjõuvajadus, inimressuss õppuritena ning kaasaegne õpikäsitlus.

OSKA töötururaportist tulevad selgelt esile töötajate puudus eelkõige tööstus- ja haridussektoris. Kõrgharidusega noorte arv on väiksem kui järgnevate aastate tarvidus tehnika, ehituse, arvutiteaduste, õpetajakoolituse jt valdkondades. Tööjõuvajadust mõjutab eelkõige vanuse tõttu tööturult lahkuvate spetsialistide asendamise vajadus.

Tööstussektoris on hõivatud iga viies inimene ning kuigi tänu tootmise moderniseerimisele ning mitmete töökohtade automatiseerimisele tööjõuvajadus üldiselt väheneb, siis ligi poole uue tööjõu tarvidusest moodustavad eelkõige kõrgharidusega spetsialistid.

Sobivat inimressurssi on keeruline leida masinaehituses ja keemiatööstuses, kuna tööleasujatel puuduvad tehnoloogiliselt keerukamate tootmisseadmete opereerimise, tootmistehnoloogiate ning protsessijuhtimise alased teadmised ja oskused. Kiireimat tööjõu hõive kasvu on ette näha IKT valdkonnas, sh programmeerimise, tarkvaraarenduse alal; elektri- ja elektroonikatööstuses on puudu töödejuhatajatest, elektroonikaseadmete mehaanikutest ning elektroonikainseneridest. Terav töötajate puudujääk on arvuliselt väiksemates, kuid lisandväärtuse loomisel väga olulistel ametialadel, sh mäeinsenerid, markšeiderid, mäe- ja metallurgiatehnikud ning kaevanduse töödejuhatajad. Kriitiline on loodusainete ja matemaatikaõpetajate asendusvajaduse olukord, kuna iga viies praegustest õpetajatest on vähemalt 60aastane.

Ida-Virumaa on Harjumaa järel suurim tööstuspiirkond, millele on eelkõige omased mäe- ja töötlev tööstus ning suurem osa regiooni elanikest on seotud suurtööstuse või sellega lähedaste valdkondadega. Samal ajal on piirkonnas kõrge töötuse määr ning vähene ettevõtlusaktiivsus. Viimaste aastate koondamislained energiasektoris ja tööjõuvajaduse ebastabiilsus sunnib üha enam laiendama ümber- ja täiendõppe võimalusi.

Ida-Virumaa arengukavas on piirkonna strateegilise eesmärgina välja toodud, et aastaks 2060 annab kohapeal omandatud kutse- ja kõrgharidus karjäärivõimaluse maakonnast lahkumata. Seega on Ida-Virumaal olemas nii ootus, vajadus kui ka inimressurss elukestva, taseme- ja/või ümberõppe läbiviimiseks Eesti jaoks prioriteetsetes valdkondades.

Hariduses on nii käesoleval ajal kui ka tulevikus mitmed väljakutsed: nii kõrg- kui ka kutseõppeasutuste õppesisu parem sidumine praktilise tööeluga, õppejõudude taseme ja motiveerituse tõstmine, kasvav nõudlus valdkonna info-, kommunikatsiooni- jt tehnoloogiate valdamise järele kõikidel ametialadel. Samas seisavad kõrgkoolid dilemma ees: noorte arvu vähenemisega toimub surve õppekohtade vähendamiseks, kuid samal ajal on juba tööjõu asendusvajadusest tingituna vaja rohkem just kindla erialaga lõpetanuid.

Paralleelselt toimuvad muutused ka õpetamise protsessis ning metoodikates. Suuremat rõhku pannakse õppimisele sõltumata ajast ja kohast; omandamist vajavate oskuste palett laieneb, õpitee pikeneb, õppeviisid muutuvad mitmekesisemaks, mugavamaks, tõhusamaks ja paindlikumaks. Üha rohkem rakendatakse probleemipõhist õpet, paindlikkust, kasutades selleks IKT vahendeid, sh rakendatakse virtuaalse klassiruumi võimalusi jm.

Seni levinud mudel, kus haridustee läbitakse järjest ning seejärel suundutakse tööturule, asendub järjest enam õppimise ja töö vaheldumisega, õppekorraldus muutub granuleeritumaks, st õppekava asemel muutub arvestusühikuks enam õppeaine või moodul, õpe muutub vajaduspõhisemaks. Maksimaalselt tuleb ära kasutada n-ö tarkade eelduste loomist, st olukorda, kus erineva haridustaseme ja valdkonna koolid asuvad lähestikku, luues eeldusi koostööks eri dimensioonides.

Tulles tagasi Virumaa Kolledži juurde ja analüüsides eelmainitud komponente, on tegemist suurepärase kooslusega: kõik õppekavad kuuluvad Eesti jaoks prioriteetsetesse valdkondadesse – on olemas õppurite ressurss eelkõige töötavate inimeste näol, kaasaegne infrastruktuur, sh modernne laboribaas ja IKT võimekus pakkuda õpet sõltumata õppejõu asukohast, paindlik õppetöökorraldus tsükliõppe näol, st võimalus töötaval inimesel õppida nädalavahetustel, valmidus pakkuda taseme- ja täienduskoolitust. Juba praegu õpib, peamiselt kaugõppes, kolledžis 35% õppureid väljastpoolt Ida-Virumaad.

On aeg laiemalt teadvustada, et rakenduskõrgharidus inseneeria valdkonnas on majandust edasi viiv jõud, mitte teisejärguline võimalus, ning selle arendamisse on vaja ka riiklikul tasandil panustada.

Magistriõppe avamine energeetika, kaevandamise, infotehnoloogia ja miks ka mitte STEM-ainete õpetajate valdkonnas annaks suure panuse regiooni arengusse, Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaskonna suurenemisse ning aitaks kaasa ka OSKA raportis välja toodud kitsaskohtade leevendamisele üle Eesti. Veel kasutamata ressurss on regionaalsete struktuuriüksuste rakendamine õppekohana emaülikooli instituutidele taseme-, täiend- või ümberõppe läbiviimisel. Regionaalseid ning paindlikke struktuuriüksuseid tuleks rohkem ära kasutada ka piirkonna jaoks oluliste spetsialistide koolitamisel. Kuidas seda kõike korraldada ja lahendada – see on väljakutse emaülikoolile ja ka Eesti regionaalpoliitika elluviijatele.