Sirje Potisepp: lubadustest olulisemad on teod

Seetõttu on toidutootjad täna mõõdukalt optimistlikud – ootame ära valitsuse ametisse asumise ja konkreetsed teod.

Toidutootjad vajavad ka koduturul võrdseid konkurentsitingimusi, tunnustamist ja väärtustamist. Ilma selleta ei saa me olla edukad ekspordis, mis samuti kasvatab kogu Eesti konkurentsivõimet.

Meid kõnetab vägagi leppes antud lubadus langetada aktsiise ja tuua maksutulud Eestisse tagasi.

Ammu on selge, et ei saa jätkata selliselt, et maksud sõidavad Lätti, aga tervisekahjud jäävad suuresti Eesti maksumaksja kanda. Aktsiiside tõus on oluliselt vähendanud siia tulevate turistide arvu ja kahju kannab Eesti majandus, s.h teenindussektor laiemalt. Kui koalitsioonileppes lubatu saab teoks ja alkoholiaktsiis viiakse tagasi mõistlikule tasemele, elavdaks see meie majandust ning annaks tootjatele julguse enam investeerida ning tootmist arendada.

Paraku on täna seis selline, et aktsiise kasutatakse eelarve aukude lappimiseks ja kui need langevad, ei ole selge, kust võetakse asendus.

Lisaks alkoholiaktsiisi alandamisele ootame muutusi kütuse- ja gaasiaktsiiside alandamises, elektrihinna reguleerimises ning transpordisektori topelt maksustamise lõpetamist. Eestis on nii raskeveokimaks kui ka teekasutustasu, mis on juba tõstnud transporditasusid kogu toidusektorile.

Vastutustundetult on eelmine valitsus jätnud kahe silma vahele kõikide kulude kumulatiivse mõju, mis on Eesti viinud eelmisel aastal juba kiireima hinnatõusudega ELi riikide hulka. Selline olukord ei saa kesta.

Oluline küsimus on ka keskkonnamõju vähendamise direktiivi rakendamine. Tootjad on juba täna väga huvitatud keskkonnamõjude minimaliseerimisest, jäätmete vähendamisest ja tooraine võimalikult heast ärakasutamisest ning ootavad, et valitsus võtaks keskkonnaprobleemidele lahenduste leidmisel arvesse tootjate võimalusi ega seaks neile ebaproportsionaalselt suuri kohustusi.

Ka jäätmeseadus, mida tulevane valitsus hakkab arutama, ei saa panna kogu tootjavastutust ainult pakendiettevõtjatele ega kehtestada nõuet, et kõik jäätmed kogutaks liigiti nende tekkekohas. See tooks kaasa sisuliselt pakendimaksu, mis halvaks pakendatud toodete ekspordipotentsiaali ning kergitaks veelgi toiduainete ja jookide hindu koduturul.

Ausad kauplemistavad, toodete selge märgistus – need on asjad, mille eest seisavad meie tootjad ja kaupmehed üheskoos igapäevaselt, ehk siin põhjalikke reforme vaja ei ole – konkurentsile avatud turg on parim reguleerija ning tarbijate teadlikkuse kasv innustab ka tootjaid.

Hea meel on näha, et lepe lubab toetada kohalikku põllumajandust ja toidutootmist. Ka võrdsete võimaluste ja eurorahade kasutamise osas on hoiak paljulubav.

Seda, et kohalik toidukultuur väärib hoidmist ning Eesti toidu positiivne kuvand on oluline visiitkaart ka väljaspool Eestit – neid mõtteid toetan samuti kahel käel. Lubadus toetada Eesti toidu eksporti ja uutele sihtturgudele minekut on samuti kiiduväärt.

Mis mind aga murelikuks teeb, on hoiak seotult väljastpoolt Eestit tulevate töökätega. Täna on meil tööjõupuudus, mitte ülejääk. Oleks rumal otsus piirata sellises olukorras legaalse tööjõu kaasamist väljastpoolt Eestit.

Kui põllumees, kes toidutööstusele toorainet kasvatab, ütleb, et ilma nende inimesteta ei saa, siis peaksid poliitikud seda väljaütlemist vägagi tõsiselt võtma. Seda enam, et leppes on selgesõnaliselt lubadus kindlustada Eesti isevarustatuse taset põhitoiduainetega.

Kokkuvõtvalt – Eesti toidutootjad ootavad uuelt valitsuselt hävitavate maksuotsuste tagasikeeramist ja suurt pilti arvestavat pikaajalist plaani. Ootame ära uue valitsuse ametisse asumise ja loodame, et nad mõistavad, kuivõrd oluline on dialoog ettevõtjatega, kelle panus annab maksutulu ja tööd Eesti inimestele.

Kohalik toidutööstus on iseseisvuse üks oluline alustala, mida läbimõtlemata reformidega räsida ei tasu. Jään huviga ootama, kas patriotism oma riigi ees väljendub ka järgmistes majandusotsustes, mis siinset tootmist mõjutavad.