Kuidas tööstust majanduse visioonis positsioneerida?

Eesti Masinatööstuse Liidule oli 2018. aasta edukas – meie erialaliit kasvas enam kui saja liikmeni. See asjaolu on märk, et tööstusettevõtted näevad üha rohkem vajadust sekkuda ja panustada otsuste tagamaade selgitamisse. Ärijuhtide, kelle entusiasmist sõltub Eesti eksport ja maksutulu, õiglustunnet riivab otsuste mitte tegemine ja oma eksimuste mitte tunnistamine.

Alustuseks soovin vastata ühele mõttele, mis tekitas tööstusringkondades mitmeid küsimusi. Meie president arvas septembris 2018 nii: “Tuleb hakata otsima võimalust disainida ja mõelda siin Eestis, aga toota kusagil teises piirkonnas.”

Paraku on globaalse äri praktiline kogemus näidanud, et kui tootmine kuskilt minema kolida, siis varem või hiljem liiguvad järgi ka teadus ja arendus või disain. Kes veel ei tea, siis 120 000 inimest on hõivatuid töötlevas tööstuses. Üks töökoht tööstuses loob minimaalselt kaks töökohta teistes sektorites.

Saan aru, et täna tunduvad mõned sektorid millegipärast atraktiivsemad kui teised, kuid palun mitte ära unustada neid, kes läbi aegade on riigieelarvet edukalt täitnud ja Eesti majandust rahvusvaheliselt tugeval tasemel edendanud.

2019 sisserände piirarv 1315 täitus 2. jaanuaril. Üks oma positsioonist loobunud siseminister võttis oma tööaja kokku sõnumiga: “Üks asi, mis on jätnud mulle halvema maigu suhu, on see, et jäime nii jäigaks selle teemaga, mis on sisserändepiirang, mis puudutab töötajaid. Ma ei räägi pagulastest, vaid sellest, mis puudutab töökvooti, mis on 1300 ja mis reaalselt ei toimi.”

Mis me selle arvamusega nüüd enam teeme? Näiteks Eestis töötas mullu rohkem kui 20 000 inimest mujalt. Selle asemel, et võõrtööjõu kasutamist reguleerida vajaduspõhiselt, tuua maksutulu riigikassasse ja vähemalt kontrollida olukorda tööjõuturul, on senine protsess olnud erandite väljatöötamine.

Jah, masinatööstuses on väga suur puudus oskustööjõust ja siin on mitu põhjust. Oleme sellele probleemile üle kolme aasta tähelepanu juhtinud. Kvoodi teema puudutab täna kõiki sektoreid. Kes võtab selle otsuse või lahenduste eest vastutuse? Kas peaminister, siseminister, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister? Nad kõik on selle teemaga ju ometigi kursis.

Teema, kuidas teadus- ja arendustöö võiks rohkem majandusse jõuda ning kuidas parandada ülikoolide ja ettevõtete koostööd, on palavalt kirgi kütnud kõikjal.

Lugedes läbi Eesti Teadusagentuuri pressiteate otsusest, millistesse projektidesse 8,7 miljonit aastal 2019 panustatakse, selgub, et valdkond “Tehnika ja tehnoloogia” edukusprotsent on olnud 13,3%. 60 projektist on rahastatud vaid kaheksa. Veel vähem on saanud kuuest valdkonnast rahastust vaid “Põllumajandusteadused ja veterinaaria” – edukusprotsent 13%.

Kui enamiku ekspordist teeb töötlev tööstus, mis kasutab tootmiseks erinevat tehnikat ja tehnoloogiat, siis tekib mul masina- ja metallitööstuse esindajana küsimus, kuidas need protsendid on kujunenud, nii et tehnoloogia on viimaste rahasaajate seas?

Teiseks, kuidas need teadusuuringud ikkagi pärismajandusse jõuavad? Masina- ja metallitööstuses on 2200 ettevõtet (7000 töötlevas tööstuses) ja meiegi tulevikusooviks on ju tugevam side ülikoolide ja ettevõtete vahel, millest võiks sündida uut teadmist ja tootearendusi.

Euroopa uuringute järgi on meie tootmisettevõtete digitaliseerituse tase kehvapoolne – kuuleme pidevalt, kuidas tööstus peaks selle parendamisega tegelema. Meil on võimalus teha EASi toel digiaudit, et saada parem ülevaade, milline on konkeetse organisatsiooni tase. Näeme ettevõtete arengut analüüsides, et digitaliseerimine on pikem protsess, mis eeldab fookust ja investeeringuid. Mis edasi – erialaliitudel palutakse ettevõtjad edasise sammuna suunata Kredexisse laenu võtma, et oma digitaliseerimise võimekust suurendada.

Näiteks meie konkurentriik Leedu on otsustanud ettevõtete digitaliseerimise edendamiseks anda toetust otseinvesteeringute näol – ca 40 miljonit eurot. Kui me soovime peale raportite ka kiiremaid arenguid, siis tuleb tulemuste saavutamiseks panustada. Kui ei, siis ettevõtjad liiguvad omas tempos ja oma võimaluste piires. Konkurentsis oleme oma sektoris ikkagi globaalsel tasemel.

Eestlastel pole ilmaasjata vanasõna “Mida külvad, seda lõikad”. Enne valimisi oleks paslik kõiki erakondi ikkagi kutsuda üles läbi mõtlema, mis on nende visioon majanduses, ja kui täpsem olla, siis kuidas positsioneerida töötlevat tööstust? Erasektoris osatakse raha lugeda ja väga halb on kõrvalt vaadata, kuidas raske tööga tulnud rahasse kergekäeliselt suhtutakse. Ka masina- ja metallitöösturitel, tootearendajatel, inseneridel, freesijatel, keevitajatel jt on oma oskustega Eesti majanduses väga oluline roll täita. Palun tehke meie valik lihtsamaks.