Madal tootlikkus -solvang või piinlik tõde?

Kaasaegne töötamine eeldab tarka tegutsemist. Kui räägitakse Eesti ettevõtete madalast tootlikkusest, siis tunneme ennast solvatuna, sest enda arvates teeme kõvasti tööd.  Oleme sedasi tegutsenud 25 aastat. Tunneme enda tehnoloogiaid ja omandanud rohkelt tootmisjuhtimise kogemusi nende aastate jooksul. Teeme piisavalt palju koostööd välisettevõtetega, mis on märk, et oleme edukad.

Paraku tootlikkust mõistetakse erinevalt

Arvatakse, et mida rohkem on töötajaid või kasutame uuemaid tehnoloogiaid, seda rohkem kasvatame enda tootlikkust. Teisisõnu, mida rohkem toodame, seda tootlikumad oleme. Kuid ikkagi välisettevõte, kes pakub Eesti ettevõttele allhanketööd, hindab Eesti ettevõtte tootlikkust madalaks. Miks siis? Sest nende hinnang on antud kogemusest tulenevatele mõõdikutele. Mõõdikuks on tootmiseks kasutatavate protsesside hulk, aeg, töötajate arv, toote kvaliteet ja tarnekindlus.

Selle erineva arusaama tõttu olen kohanud vägagi piinlike juhtumeid, kus allhanget pakkuv Eesti ettevõte hakkab toote hinda igakuiselt muutma, sest ta ei suuda enne kokkulepitud hinnaga toota. Tarnegraafikust kinnipidamiseks on tarvis teha suuremaid kulutusi tootmismeeskonna kasvatamisega ja uute tehnoloogiate juurutamisega.  Selle tegevusega ei kahjustata mitte ainult enda ettevõtte mainet vaid kõigi Eesti ettevõtete mainet.

Põhjus, miks Eesti ettevõte hakkab enda tootlikkust ja kvaliteeti tõstma lisaressursside hankimisega on selles, et ta ei oma täpset ülevaadet enda olemasolevatest protsessidest ning ressursside ajakasutusest. Nõnda tootlikkust kasvatades tehakse tegelikult endale karuteene. Kui varasemalt tegid tööd  vilumusega töötajad, siis nüüd langeb ka nende tootlikkus sest nad peavad tegelema uute töötajate koolitamisega.. Tootlikkus ühe töötaja kohta väheneb ja kvaliteedirisk kasvab.

Mis toimub tehnoloogiate uuendamisel?Eesti ettevõtete seadmeid ja teadmisi enda tehnoloogiatest võib nimetada headeks. Kaasaegseid seadmeid hankivad ettevõtted on teinud olulise investeeringu, et parandada enda turupositsiooni. Ollakse valmis tootma keerukamaid tooteid, kergema vaevaga ja parema kvaliteediga.  Seadmete tarnijad mõjutavad ostuotsust lubadustega, et uus seade annab toodangut kordi rohkem ja vajab vähem inimtööjõudu, kui senine tehnoloogia. Ometigi jõutakse mõne aja pärast järeldusele, et tootlikkus ei ole kasvanud. Arvatakse, et seadmetarnija on andnud eksitavat infot seadme jõudluse kohta. Tegelik tõde on selles, seadme teenindamiseks vajalikud protsessid on kaardistamata ja kirjeldamata. Selle tõttu ka täpselt ei teata, kui palju aega seade tegelikult töötab ja kui palju tegelikult ootab mingi eelneva või järgneva operatsiooni tõttu ning seadme teenindamiseks tehtavad operatsioonid on sõltuvalt operaatorist erinevad.

On ainult üks mõõdik, mis paneb välisettevõtet Eesti ettevõttega koostööd tegema – madalam hind. Kõik muud mõõdikud, peavad jääma samaks või võivad olla ainult paremad. Teostatavatele operatsioonidele kasutatakse sama palju aega ja tarnitakse õigeaegselt sama kvaliteetne toode või teenus. Kui välisettevõte otsib koostööpartnerit, siis tema otsingu kriteeriumiteks on kasutatavad seadmed ja protsessijälgitavust kinnitav sertifikaat, mis peaksid tagama ootuspärased tulemused. Eeldatakse et sertifikaat tagab ootuspärase tulemuse.

Tegelikkus on paraku väga kurb.  Esmase sertifitseerimise üleelanud ettevõtte reaalsete protsessidega ja juhendites kirjeldatud protsesside vastavusega on tõenäoliselt kõik korras.  Aja möödudes tehnoloogiad uuenevad ja protsessid muutuvad, kuid uute protsesside kirjeldamisega hakatakse tegelema alles siis, kui saabub resertifitseerimise aeg.  See tähendab, et tegelikkuses on ettevõtte tegutsenud mingite kirjutamata reeglite järgi.  Ettevõte saab resertifitseeritud, sest auditi ajaks on tegutsemist kirjeldavad dokumendid ajakohastatud. Töötajad on aga harjunud  juba toimetama teiste kirjutamata reeglite järgi. Seega sertifikaat ei ole enam garantii, mis tagab eduka partnerlussuhte.

Selleks, et välisettevõtja ja Eesti ettevõtja koostöö oleks jätkusuutlik tuleb kriitilisemalt peeglisse vaadata ja olla valmis protsesside kaardistamiseks, mõõtmiseks ja nende arendustegevuseks ning pärast  kaardistamisi ja mõõtmisi ajakohastada protsesside juhendid.

Eesti ettevõtetel puudub stardipositsioon, kuidas ja kust selle tegevusega pihta hakata. Kõige kiirem ja kättesaadavam abi on erinevate konsultantide näol olemas. Konsultantide rohkuse tõttu tekib ettevõtjal probleem – keda valida? Mis võiks olla indikaator õige konsultandi valimisel.

Ettevõtte juhil/omanikul on eesmärk – tootlikkuse kasvatamine. Konsultant annab õnge ja õpetab seda kasutama, kuid enamus sõltub ettevõtte juhist ja tema meeskonna tahtejõust. Seega konsultant peab omama teadmisi kaasaegsest tootmise ja teeninduse korraldusest, tundma kaasaegseid tehnoloogiaid, olema psühholoog, nägema protsesside seoseid, omama ajakohaseid tehnilisi lahendusi protsesside hindamiseks ja olema meeskonnamängija. Erinevaid konsultante koondavad organisatsioonid ei ole võib olla kõige odavamad aga seda kindlam on, et saadav teenus täidab eesmärgi.

Eesti ettevõtete jätkusuutlikkus sõltub, kas teadvustatakse piinlikust tundes enda madalat tootlikkust ja otsustatakse areneda või ollakse solvunud sellise hinnangu peale.

Autor: Jaak Sirp