Barruse tegevjuht: lõpmatult investeerimisplaane edasi lükata ei saa

Barrus võttis oma investeeringute plaani vastu kolm aastat tagasi. Selle ajaga on ehitatud uus sõrmjätkuliini tehas, uus lahtilõikustehas, uus tootmise kontor, rajatud uued riietus- ja pesuruumid töötajatele ning uus tehnikakeskus.

„Eks praegu läheb kogu Eesti tööstussektoril, eriti puidutööstustel, raskelt,“ räägib Kork. Ta lisab, et praegu on veel üldjoontes olukord „üsna okei,“ aga tõenäoliselt saavad kolmas ja neljas kvartal olema väga keerulised. „Eelkõige poob ebakindlus toormaterjaliturul. Täna on Eesti ja Soome palgi hinna vahe 25 protsenti! Ja seda vahet automatiseerimisega katta ei saa. Aga lisaks on meil totaalne ebakindlus, et kas toorainet tuleb või ei, kas raiemahtu tõstetakse või langetatakse. Raske on midagi prognoosida,“ selgitab Kork.

Ta lisab, et õnneks ei ole Barrusel probleeme tööjõuga, palju on investeeritud ka töökeskkonna parendamisse. Lisaks arendatakse edasi tööstuse digitaliseerimist, käimas on uue ERP-süsteemi juurutamine. Positiivsust sisendab ka see, et tegelikult on Barruse toodang juba järgmiseks poolaastaks välja müüdud. „Aga see tuleb ikkagi väga olematu marginaaliga, põhimõtteliselt on see pigem kliendibaasi hoidmise teema. Näis, kaua me nii jõuame, aga oleme selle taktika täna võtnud, et kliendid teenindaja ära,“ räägib Kork.

Barruse juhatuse liige ja tootmisdirektor Andres Linnasaar ütleb, et tegelikult on rasked ajad millekski head ka. Vähemalt sunnivad sind paremini tööle. „Siis alles sa saad aru, milleks sa üldse oled suuteline, et selles olukorras vastu pidada. Heas olukorras oskab igaüks elada, aga proov elada seal, kus on keeruline! Ja ma arvan, et me oleme olnud suhteliselt edukad selles!“

Pikemas perspektiivis on aga olukord puidutööstuste jaoks jätkuvalt keeruline. „Me teame, et Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis on uute ehituslubade väljaandmine kukkunud 30 kuni 50 protsenti. Renoveerimisega on sama lugu, ka see väheneb oluliselt, kogu turg tõmbab väga kiiresti koomale. Mina ei arva, et mingi paranemine tuleb enne kahekümnenda viiendat aastat,“ nendib Kork. Kui lisada sinna juurde valitsuse planeeritavad maksutõusud, siis lihtsat elu oodata ei ole. „Vähemalt poolteist aastat on ees kõva rabelemist ellujäämise nimel. Me loodame, et see asi nii hulluks ei lähe, et me peame tootmist veel rohkem kokku tõmbama, sest me oleme ehitanud tootmise üles hoopis teiseks turuolukorraks. Suurest koondamisest ja vähendamisest paranemine läheb hiljem väga kalliks. Aga ma usun, et me saame hakkama,“ ütleb Kork.

„Ma olen natuke optimistlikum, mitte poolteist aastat vaid aasta tuleb väga rasket aega,“ lisab Andres Linnasaar mureliku muigega. Kuid tööstusjuhtidele teeb muret ka meie poliitiline olukord. „Hirmuäratav on ka see, et Eesti poliitika liigub oma teed, ei jälgi meie majandus, meie majandusvajadusi. Käisime just Kohtla järvel, rääkisime Viru Keemia grupi inimestega, samad probleemid nagu meil - täielik ebakindlus, et mida elu toob. Seal tekitavad muret muutused seoses saastekvootidega. Kui neid tõstetakse, siis nad lihtsalt surevad ära! Kohaliku kogukonna inimesed on juba leppinud sellega, et 2030. aastal on Ida-Virumaal 15 tuhat inimest vähem seal. Aga see ei tohiks nii olla! Ka see õiglase ülemineku fond - riik paneb sinna sadu miljoneid, aga kuhu see läheb? Ettevõtted sellest aru ei saa,“ räägib Linnasaar.