Patenteerida või mitte patenteerida?

Eesti tööstusettevõtete eksport on aasta-aastalt kasvamas ja investeeringud suurenemas. Statistikaameti andmetel peavad pea pooled Eesti ettevõtetest end uuendusmeelseks ning valdkonniti käib vilgas arendustegevus. Tööstuspoliitika prioriteetideks on läbi tootearenduse, uute tehnoloogiate väljatöötamise suurendada sektori lisandväärtust ning eksporti ja investeeringuid veelgi kasvatada.

Investeeringute tegemisel uute toodete väljatöötamisse, tootmisseadmete ostmisele ning välisturgudele liikumisel on tavapärane, et ettevõte võib end leida olukorrast, kus tiheda konkurentsi ja sarnaste toodete tõttu turul on oma tooteid keeruline müüa. Ettevõtte edukuse korral ilmuvad välja kopeerijad, kes järgi tehtud tooteid odavamalt ja kehvema kvaliteediga pakkudes rikuvad turgu.

Probleemide ilmnemisel on praktiliselt ainsaks võimalikuks vahendiks oma investeeringute ja turuosa kaitsmisel, kui ettevõte on oma arendustöö tulemusena tekkinud intellektuaalomandi õigeaegselt kaitsnud.

Üheks intellektuaalomandi kaitsmise võimaluseks on toote-, seadmete, protsesside arenduse käigus loodud uute lahenduste kaitsmine läbi patentide taotlemise sihtturgudel.

Välja antud patent on kinnitus konkreetse tehnilise probleemi uudse ja mitte iseenesest mõistetava lahenduse kohta. Nutikalt koostatud ja kehtiv patent on ainus vahend, mille abil saab konkurente ning kopeerijaid vastavas sihtriigis keelata patendiga kaitstud lahenduse valmistamist, tootmist, kasutamist, müügiks pakkumist, müüki või neil eesmärkidel importimist.