Keemiatööstuses domineeris põlevkiviõli tootmine

Põlevkiviõli tootmismaht oli rekordiliselt üle miljoni tonni, keemiatoodete tootmine liikus kasvujoonel – toodang kasvas 7% – , farmaasiatööstuse toodangu maht jäi aga veidi 2017. aasta tasemele alla, selgub majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning rahandusministeeriumi koostatud 2018. aasta majandusülevaatest.

Müük suurenes kõigis keemiatööstuse allharudes tootmise mahust kiiremini, peamine põhjus selle taga oli hinnatõus. Keemiatoodete tootmises kasvasid tootjahinnad 2018. aastal ligi 5%. Põlevkiviõlihindade muutus kajastus naftatoodete ekspordihindades, mis tõusid aastaga üle 15%. Kemikaalide- ja keemiatoodete tootmises oli kasv kümnendiku jagu, jäädes napilt alla 800 miljoni euro. Keemiatööstuse sektori osatähtsus lisandväärtuses moodustas 1%, osatähtsus töötleva tööstuse tööhõives moodustas 4,3%.

“Meie sektoris ongi vähe tööjõudu, ligi 4000 töötajat keemia- ja keemiatoodete tootmises, lisaks põlevkivisektoris on umbes 7400 töötajat. Keemiatööstus, nagu ka masinatööstus, ongi Eestis kõige kõrgema lisandväärtusega tööstusharud. Lihtsat ja käsitööd on vähe ja aina vähemaks jääb – laborites töötavad keemikud, protsesse kujundavad insenerid, juhivad arvutite abil operaatorid ja järgivad tehnoloogid, pakendeid täidavad automaatliinid ning üha enam jõuavad robotid keemiatehastesse,” nendib Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum. Ta lisab, et samas olid ettevõtjate hinnangud 2018. aasta majandusolukorrale positiivsemad kui eelneval aastal.

Keemiasektor oli ja on mõjutatav globaalsetest trendidest, eelkõige nafta hinnast, aga kõige suurem mõju saab Meybaumi sõnul kindlasti olema CO2-poliitikal ning seda eelkõige tootmissisendite osas nagu nafta, energiahinna kasv ja surve innovatsiooniks uute “CO2-neutraalsete” toodete tootmiseks. “Kindlasti olid olulisteks märksõnadeks ringmajandus, et rohkem väärtustada tootmisjääke ja jäätmeid. Aina enam pööratakse tähelepanu ressursitõhususele KIKi meetme toel, mis iseenesest oli hea, kuid keeruline oli leida selliseid audiitoreid, kes tunneksid keemiatööstuse protsesse. Sama lugu on digitaliseerimise ja tootearendusega – mitte kõikidele sektori protsessidele pole leida digilahenduste pakkujaid ning samuti valitseb laborikeemikute-arendajate osas suur konkurents.”

Lisaks on tööstusele otsene mõju nii poliitilistel tõmbetuultel kui ka majandussõjal. “Suurem mõju saab kindlasti olema Euroopa Liidu ambitsioonikal kliimaneutraalsuspoliitikal, näiteks 2030. aasta eesmärk on vähendada 50–55% kasvuhoonegaase, vaadatakse üle heitkvootidega kauplemise süsteem, kaalutakse heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamise ettepanekut transpordi-, lennundus- ja merendussektorile. Tulevad ettepanekud energia maksustamiseks, kütuse maksustamiseks, CO2 piiril maksustamiseks, koostatakse puhta õhu ja vee tegevuskavasid jne,” kõneleb Meybaum. “Ühesõnaga hakkab Euroopas toimuma üleminek kemikaalide ja toodete ohutu ning säästva tootmise suunas tugevate turu- ja regulatiivsete stiimulite kaudu, mis mõjutab otseselt keemiatööstust. Mulle tundub aga, et meie sektor on niigi ülereguleeritud.”

Ta lisab, et Eesti põlevkiviõli ja -keemiasektor on niigi igapäevaselt negatiivses foonis pildil: nõutakse viivitamatut põlevkivi kasutamisel lõpetamist, samas puudub mõjuanalüüs, kas ja kuidas tulevad uued investeeringud tööstustesse Ida-Virumaal. “Kohtla-Järvele rajatud tööstuspargis Baltic Chemical Park on seni tuul ulunud, nüüd kuuldavasti on kaks projekti algatatud tehaste rajamiseks. Hoiame neile pöialt, et ei peaks järjekordselt küsima, miks lähevad tööstusesse investeeringud Eestist mööda, meie lähisriikidesse? Kuna uuem trend on Eestis NIMBY ehk Not in My Backyard, ongi välisinvesteeringud meie tööstusesse väga visad tulema, lisaks on takistuseks teistest riikidest märksa kõrgemad energiahinnad, kiiresti kasvavad tööjõukulud. Kusjuures elektrienergia hinda vaadeldakse kui üht konkurentsivõime aspekti ning elektriintensiivsetes tööstusharudes mõjutab see enim konkurentsivõimet.”

Samas tulevikuperspektiivis nähakse nafta tarbimise jätkuvat kasvu, mis on ennekõike tingitud jätkuvast globaalsest rahvaarvu kasvust ja üldisest elujärje paranemisest eeskätt arengumaades. Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul kasvab naftatarbimise maht vähemalt 2040. aastani. Seda ka siis, kui riigid rakendavad kõiki poliitikad, mis nad on Pariisi leppega lubanud ja teevad suured investeeringud vähese CO2 heitega tehnoloogiasse. Meybaum nendib, et Eestisse planeeritava rafineerimistehase lõpptoodang oleks suunatud konkreetselt madala väävlisisaldusega VLSFO (very low sulphur fuel oil) laevakütuseks. Vastavalt International Maritime Organisatsiooni 2020 regulatsioonidele piiratakse väävli sisaldust laevakütustes, mis on positiivne samm loodussõbralikuma keskkonna suunas.

“Loodetavasti rafineerimistehase investeeringuks kindlus riigi poolt ikkagi tagatakse. Selles küsimuses ma ei näe Euroopa Komisjoni poolt suuremat riski, kui omade poolt. Samas kordan igivana tõde – keemia- ja keemiatööstuse alaste teadmisteta on võimatu arendada majandust ja kogu ühiskonda,” ütleb Meybaum. “Julgen väita, et Eesti põlevkivitööstus saab põlevkivikeemiaga tegeleda ka Euroopas 2050. aastaks süsinikuneutraalse majanduse eesmärgi seadmise korral.”

2019. aasta algusest senini on Meybaumi hinnangul läinud keemiatööstusel hästi. “Nimetaksin seda stabiilsuseks, kuigi aeg on keeruline ja ootusärev. Ettevõtjate hinnangud 2018. aasta majandusolukorrale olid positiivsemad kui mullu. Eesti Konjunktuuriinstituudi küsitlustes osalenud tootjate vastused peegeldasid nõudluse kasvu. Samas tunnetati, et konkurentsivõime on vähenenud nii ELis kui ka muudel turgudel,” kõneleb ta.

“Töötajate osas nähti survet töökohtade vähendamisele. Aasta alguses püsis keemiatoodete tootjate kindlustunde indikaator kõrgel tasemel, nõudlus ja selle väljavaated olid head. Ka esimese kvartali statistika näitas jätkuvat toodangumahu kasvu kõigis keemiatööstuse allharudes. Kolmanda kvartali näitajad enam nii head ei olnud, tunda on jahenemist. 2019. aastal alguse saanud kliimapaanika tekitab ettevõtetes ebakindlust, mis mitte kuidagi ei soosi investeeringuid. Täna väga raske öelda, kuidas hakkab majandust mõjutama uue Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni Green Deal.”

2018. aasta keemiasektori ekspordi osatähtsus kogu müügist moodustas 75,4%, väliskaubanduse andmed näitasid mullu Eesti päritolu keemiatoodete ekspordi hüppelist kasvu (umbes 70%). “Põhiline osa sellest oli seotud aga tõenäoliselt kütuste töötlemise või segamisega. Teiseks suuremaks panustajaks ekspordi kasvu oli põlevkiviõli, kus eksport nii koguseliselt kui rahalises väärtuses kasvas aastaga mitukümmend protsenti,” selgitab Meybaum.

Muudest suurenenud müügiga eksporttoodetest võib välja tuua veel bensoehappe ning kosmeetika- ja nahahooldusvahendid. Peamised ekspordiriigid olid Singapur, Holland, Saudi Araabia, Läti, USA, Taani, Venemaa, Soome ja Belgia. “Ekspordi eduks on eelkõige vaja hoida Eesti positiivset kuvandit, sest küsimus ongi ju riigi usaldusväärsuses. Puhas õhk ja loodus koosluses tööstusega on kindlasti hea turundusargument. E-riigi kuvand müüb ja see aitaks läbi diplomaatiliste esinduste ka meie tooteid müüa,” avaldab Meybaum arvamust, et ametnikud peaksid Eesti positiivset mainet turundama ja seisma ka oma kodumaise tööstuse eest.

“Globaalset turgu me mõjutada ei suuda, kuid peame olema tootlikumad, nutikad, et oma häid, miks mitte nišitooteid välja müüa. Edukus nišiturgudel sõltub omakorda ka sellest, kuidas ettevõtluse struktuuri on kaasatud teadus. Parim tulemus saavutatakse siis, kui majandustegevuse harudel ja teadustegevuse suundadel on võimalikult suur ühisosa. Kokkuvõtvalt võib siiski öelda, et Eesti keemiatööstuse ekspordiedu üldiselt tuleneb paljuski kuulumistest suurtesse keemiakontsernidesse.”

Keemiatööstuse valdkond on investeeringute- ja teadusmahukas ja küllaltki stabiilne tööstusharu, mida näitab ilmekalt desinfektsiooni- ja kosmeetikavahendite tootja Chemi-Pharmi uue tehase avamine Tallinna lähedal Tänassilma Tehnopargis. Viis miljonit eurot maksma läinud investeering võimaldab ettevõttel kasvu jätkata ja uute toodete tootmisega alustada.

Turuolukorra paranemine julgustas Meybaumi sõnul põlevkivitööstust algatama ja jätkama suuremahulisi arendusprojekte, et võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid ning muuta olemasolevaid veelgi efektiivsemaks ja keskkonnasõbralikumaks. 2018. aastal investeerisid neli ettevõtet innovatsiooni ja arendusse üle 116 miljoni euro, ületades 2017. aasta investeeringute mahtu 66% võrra. Meie põlevkivi on jõudnud kosmeetikasse, elektroonikasse ja autodesse.

“Edukalt, korraliku saagisega on lõppenud katsed põlevkivi kerogeenist dikarboksüülhapete saamiseks. Loodame, et toetatakse läbi nutika spetsialiseerumise järgmist teadusetappi dihapete tööstuslikuks tootmiseks. Põlevkivi väärindamiseks on meie teadlased teinud ja teevad head tööd. Meie teadlased on küll maailmatasemel, paraku peavad nad aga töötama projektipõhiselt, et ellu jääda,” nendib Meybaum. “Keemiatööstus on alati olnud majanduse nurgakiviks. Ilma arenenud keemiatööstuseta ei arene ei biotehnoloogia, nanotehnoloogia, biomeditsiin ega saavuta ka kliimaneutraalsuse eesmärke!”