Coca-Cola Balti ja Poola regioonijuht: Poolas mõistetakse välistööjõu vajalikkust

Jaak Mikkel sai Coca-Colasse tööle nii, nagu inimesed ikka töökohale kandideerivad – saatis C V, läks töövestlusele ja lõpuks valitigi välja. Aasta oli siis 2008. Tema esimene ametikoht oli Balti riikide müügijuht, kuid seda võib nimetada kõige alguseks. Praegu juhib Mikkel ettevõtte Poola ja Baltikumi turge.

Enne Coca-Colat töötas Mikkel kümme aastat kütusefirmas Shell, kus vastutas poodide tegevuse eest Põhjamaades. “Väga hea ettevõte, väga head mälestused,” kiidab Mikkel siiani.

“Jõudsime ühel hetkel järeldusele, et see poole meie põhitegevus, me ei tee seda kunagi nii hästi kui need, kes seda põhitegevusena teevad, ja otsustasime poe tegevuse anda kellelegi teisele, kes oli antud juhul siis 7-Eleven. Sellega lõppes minu enda töö ehk minu viimane projekt lõpetas mu enda tööpõllu,” muigab Mikkel.

Töö Shellis viis Mikkeli aastate jooksul kokku mitmete partnerite ja hankijatega, kelle hulgas oli üks suuremaid just Coca-Cola. “Mulle väga meeldis see organisatsioon, inimesed ja positiivne kasvule orienteeritud mõttelaad. Kui hakkasin mõtlema, kuhu edasi, siis Coca-Cola oli kindlasti mõttes, aga konkreetne töökoht oli juhus. Juhuslikult hakkas Coca-Cola HBC sel hetkel otsima Balti turgude müügijuhti. Saatsin tavalise CV, käisin intervjuul ja läbi selle väga traditsioonilise viisi saingi sinna tööle,” meenutab ta.

Baltikumi müügijuhina töötas Mikkel neli aastat. Seejärel, 2012. aastal suundus ta kaheks aastaks edasi Makedooniasse, kus Coca-Colal ja Heinekenil on ühisfirma. “Coca-Cola süsteemis on see minu teada Euroopas ainus riik, kus on valikus ka õlu. See oli huvitav kogemus, sest olin Coca-Colas, aga samal ajal nagu Heinekenis ka.”

Sellele järgnes neli aastat peadirektori rolli Rumeenias ja alates 2018. aasta maist vastutab Mikkel Poola ja Balti riikide turgude eest.

Tööstusuudised.ee kohtus Jaak Mikkeliga septembri lõpus, mil mees viibis Eestis seoses noorteprojektiga Youth Empowered. Projekti eesmärk on viia noored rohkem kurssi nii ettevõtluse, keskkonna kui muude eluks vajalike teemadega.

Järgneb intervjuu Jaak Mikkeliga.

See on sündmus, mida Coca-Cola on otsustanud teha kõigil territooriumitel. Taust on selline, et oleme alati tahtnud anda oma panuse ühiskonda – olla lähedal – nagu kõik jätkusuutlikud ettevõtted. Vaatasime, et meil oli eri riikides väga palju erinevaid asju, eri programme, eri suunitlusega ja eri sihtrühmadele.

Mõtlesime, mis on see üks asi, mis võiks kõigile sobida ja mida igas riigis vaja on. Jõudsime selleni, et meie kõige suurem väärtus saab olla inspireerimine – toome noored kokku selleks, et nemad hakkaksid midagi tegema. See on asi, mis suudab tekitada plahvatusliku jõu – siis tekib palju mõtteid, ideid, uusi ettevõtteid.

See ei ole nii, et meie anname raha asja jaoks ja see asi tehakse ära, vaid nii, et me pigem algatame, anname esimese särtsu, et noored hakkaksid ise n-ö maailma muutma. See läks väga hästi käima ja nüüd on meil kõigis 28 riigis sama mudel – osalisi on kümneid tuhandeid.

Ütlen ausalt, et mul ei ole oma karjääri jooksul olnud nii selgeid sihte, et pean olema mingil positsioonil. Väga palju on sõltunud sellest, et olen vaadanud, kuhu ma ise suudan areneda, kus ma ise oma arengu mõttes seisma ei jää.

Olen otsinud neid lahendusi ja mul on väga hea meel, et kõik positsioonid, mis mul on olnud – ja ka praegune –, annavad väga palju õppimise ja arenemise võimalusi.

Soovitan ka noortele – otsige kohta, kus saab pidevalt õppida ja areneda, mitte ärge otsige niivõrd positsiooni. Oluline on, et ise tunned, et sa õpid. Vähemalt korra aastas võiks maha istuda ja mõelda, kas oled midagi aasta jooksul õppinud – mina muutuks murelikuks, kui vastus on ei.

Tõepoolest. Baltikum, Rumeenia ja Makedoonia on Euroopa mõistes ilmselt kõige erinevamad ja kontrastsemad kohad üldse. Kui minna ja eeldada, et kõik on nii nagu kodus, tuleb väga palju üllatusi või pettumusi. Mina katsun enda jaoks alati positiivseid külgi leida – igas riigis on need küljed olemas.

Juhtimisviisid on erinevad. Makedoonia või Rumeenia on rohkem emotsionaalsemad turud. Inimesed lähevad nõksa kiiremini kaasa, nad on valmis proovima nii uusi töömeetodeid kui ka tooteid.

Asjad, mis ei ole tihti samal tasemel, on protsess, struktuur, tagasivaatamine, analüüs. Veidi on teistmoodi, inimesed lähevad hästi käima mitmete asjadega. Poolas, Baltikumis ja Põhjalas on rohkem struktuurset lähenemist – inimesed tahavad näha kaugemale, et mis on järgmised sammud, eesmärk ja milline on teekond sinna.

Rohkem on analüüsimist ja tagasivaadet, kas midagi toimis või ei toiminud, aga samas esimest energiat ja pealehakkamist on jälle vähem. Need on lihtsalt erinevad stiilid, erinevad kultuurid. Maailm on selle poolest väga rikas ja mina olen väga tänulik, et olen saanud võimaluse neid kultuure kogeda.

Poola on äärmiselt põnev. Minu hinnangul on Poola Euroopa üks kõige konkurentsitihedam turg. Ma ei räägi ainult meie sektorist, vaid üleüldiselt. Euroopa kõige suurem kasvuturg, pea 40 miljonit inimest, pidev majanduskasv – ka aastal 2008, kui mujal oli majanduskriis. Neil pole ükski aasta miinusesse läinud.

Ja vaatame geograafilist asendit – uue Euroopa absoluutne süda, Venemaa ja Saksamaa vahel. Väga tugev majandusjõud – seda näevad kõik ja see pole mingi saladus.

Konkurents on äärmiselt tihe, sest kõik ettevõtted on olemas. Väga palju kohalikke, aga ka rahvusvahelisi ettevõtteid. Konkurents käib mitte niivõrd tänase tulemuse nimel, vaid tuleviku kindlustamise nimel.

Kõige suurem võitja Poola majandussektoris on tarbija, sest konkurentsitihedas olukorras saab tarbija alati väljundi. Nüüd, kus oleme Poola ja Balti riikidega ühise äriüksuse loonud, näeme palju arenguvõimalusi, et teha asju veel suuremalt ja üle nelja riigi. Poola turg ja see äriüksus on hästi huvitav kogemus.

Meie plaanid on sellised, et oleme suures muutumises. Coca-Cola muutub aina rohkem karboniseeritud karastusjookidele spetsialiseerunud ettevõttest n-ö 24/7 ehk igaks joogimomendiks jooke pakkuvaks ettevõtteks.

See tähendab, et meie portfell on palju laienenud – veed, jääteed, energiajoogid, mahlad, spordijoogid. See saab olema veelgi laiem ja see ongi kõige suurem väljakutse, kuidas järjest laieneda ja muutuda selliseks kõike katvaks joogifirmaks. See on hästi huvitav protsess ka Coca-Cola jaoks, sest sama protsess toimib ettevõttes globaalselt.

Teised tulevad teise nurga alt sama mõttega. Konkurents pole jookide turul kunagi olnud nii tihe nagu praegu. On ka väiksemaid ettevõtteid ja nišitooteid. Konkurentsi mõiste kui selline on muutunud ja konkureeritakse rohkem inimeste tarbimishetkede nimel.

Kui inimene sööb näiteks lõunat või hommikusööki või vaatab kodus Netflixi, siis see on moment, mil ta midagi tarbib. Ja see midagi ei pruugi olla jook, võivad olla ka snäkid või mida iganes. Konkurents toimub selles, kuidas saada osaks sellest tarbimismomendist. Küsimus on selles, mida inimene tahab.

Konkurentsi mõiste on hoopis teistsugune, kui ta vanasti oli. Meie vaatamegi, mis on need tarbimishetked, milline on meie õigus selles hetkes olla, millise toote peame selleks tegema, et meil oleks õigus selles momendis kaasa rääkida.

Väga pingeline. See on meie suur eelis, et meil on palju kogemusi teistest riikidest. Kui kuskil miski hästi tööle hakkab, on suhteliselt lihtne seda kasutada. Aga loomulikult on meil ka oma tootearendus, kes erinevaid asju välja toob. Sealt on väga erinevaid kontseptsioone pidevalt tulemas.

See sõltub. Teatud asjade puhul on kohe algusest peale kindlus, et see toimib. Ja on erinevaid maitsed, mille puhul ei ole asi võib-olla nii kindel. Sellisel juhul kaasame tarbijaid, teeme erinevaid maitseteste, paneele jne. Tarbijad saavad anda tagasisidet ja sellest lähtuvalt otsustame, kas asjal on mõtet või mitte.

Aga on ka tooteid, mille puhul näeme, et asi toimib kahes-kolmes riigis väga hästi – see on piisav indikatsioon, et ilmselt toimib igal pool. Kui toode on oma maitselt ja kontseptsioonilt nii hea, et võtab kohe tuld, siis meie kogemus ütleb, et see võtab tuld igal pool.

Kokkuvõttes on ju inimeste maitsemeel üsna sarnane.

Plast on suur jututeema ja seda põhjusega. Loomulikult näeme, et selle osakaal kui mitte ei kao, siis väheneb. Või muutub 100% taaskasutatavaks plastiks, mis iseenesest pole halb. Võib-olla me seda praegu veel ei näe, aga ma võin öelda, et panustame uute pakendilahenduste leidmisele ja see on väga oluline.

Teeme omalt poolt kõik, et sellele üleüldiselt kaasa aidata. Muudatused ehk ei tule täna ega homme, aga kaugemas perspektiivis kindlasti.

Investeerime Poola tehastesse pidevalt. Järgmisel aastal tuleb meil kõigi aegade suurim investeering uute liinide ja automatiseeritud lao osas. Investeerime pidevalt.

Tegelik väljakutse on see, kuidas kasutame ära kogu oma digitaalset poolt ja muudame läbi selle oma tegevust efektiivsemaks. Ja ka selles osas käib konkurentsivõitlus – kõik ettevõtted üritavad olla efektiivsemad.

Laos on meil suured robotid, mis aluseid viivad ja tõstavad – see on kõik automatiseeritud. Sisuliselt on kogu ladu üks suur robot.

Inimesi on meil siiski üsna palju, aga kõik automatiseerub üha enam.

Liinid on täisautomaatsed, käsitsi keegi midagi ei tee, aga loomulikult on kohti, kus inimesed on ja jäävad. Näiteks kvaliteedikontroll, laborianalüüsid, toote turvalisus jne – see on kõik väga kõrgel tasemel ja seda ei saa ainult masinatega teha.

Ma ei näe selleks praegu vajadust. Poolas on kolm tehast, Leedus üks – Neptunas. Ruumi mõttes katab see mahu ära. Küll aga võime juurde tuua uusi liine ja olemasolevaid efektiivsemaks muuta. Usume, et saame olemasolevatesse tehastesse vajadusel mahtu juurde.

Leedu tehases on mahud väiksemad, aga liin ise on muidugi automaatne. Kui vaatame tehast tervikuna, siis Poola tehased on rohkem automatiseeritud.

Oleme Neptunasega väga rahul, see on olnud meile väga hea investeering. Eestis on eriti huvitav, et Neptunase maitsega variandid on äärmiselt populaarsed – just mündi maitsega vesi.

Kunagi ei saa öelda ei. Vaadates kasvõi Leedu tehase lugu, siis nägime kasvuvõimalust ja investeerisime. Välistada ei saa midagi. See konkreetselt ei ole plaanis, aga välistada ei saa.

Poolas on ka probleemid. Väga tuntav osa tööjõust on tulnud Ukrainast ja Valgevenest. Poola elatustase on kõrgem kui Ukrainas ja lisaks on Ukraina poliitiline olukord ebakindel – seega tuleb sealt palju inimesi.

Kuidas väljastpoolt tulnud töötajatesse Poolas suhtutakse?

Poolas on see väga normaalne. Inimesed mõistavad, et see on majanduskasvuks vajalik. Ukraina ja Valgevene inimestel on suhteliselt lihtne ka sulanduda, nad õpivad keele väga kiiresti ära. Ma ei ole kordagi kuulnud sellel teemal negatiivset debatti.

Kui riik suudab vajaduse tööjõu järele ise ära katta, on hästi, aga enamik Euroopa riike seda ei suuda. Nii kaotab riik oma konkurentsivõimes. Ka riikide vahel on ju konkurents ja kui tööjõudu pole ja seda sisse ka ei tooda, siis jääme konkurentsis maha. Ma ei näe midagi negatiivset selles, et vajadusel tööjõudu sisse tuua.

Meil on õnnestunud tekitada väga progressiivne kuvand. On oluline, et me ei jääks loorberitele puhkama. Eestist ei saa ehk kunagi suurt tööstusriiki, aga nišš, mis meil on õnnestunud leida, on väga õige ja hea. Aga me peame aru saama, et ka selles valdkonnas muutub konkurents üha tihedamaks.