Lahendus, mis viib tehastest jäätmed

Aasia ja kolmandate riikide rõiva- ja tekstiilitööstusega seostuvad märksõnad “lapstööjõud” ja “raiskamine”. Reet Ausi sõnul saab näiteks Aasia tekstiilitööstuse probleemid jagada laias laastus kaheks: sotsiaalsed probleemid ja keskkonnaprobleemid. “Sotsiaalsed puudutavad inimesi ja töötingimusi – seal kohtab nii sotsiaalse garantiita töötajaid kui ka lapstööjõudu,” kirjeldab Aus sealset olukorda.

Põhjus, kuidas see kõik nii olla saab, on Läänes asuvad suurte brändide kontorid, kellele ei paku huvi tarneahela läbipaistvus, vaid odav hind. “Kui kaubamärk, kes teeb oma toodangu Indias või Bangladeshis, võtaks eesmärgiks muuta oma tarneahel läbipaistvaks, siis selliseid asju juhtuda ei saaks,” usub Aus. “Meil Euroopas pole mõeldavgi, et kasutaksime lapstööjõudu või mingid nõuded ei oleks täidetud. Miskipärast aga eeldame, et nendele inimestele, kes meile asju toodavad, need reeglid ei kehti.”

Siiski leidub Ausi sõnul Aasias ka korralikke tehaseid, kellel on olemas sertifikaadid ning kes ei kasuta lapstööjõudu ja maksavad miinimumtasu või rohkemgi. Ka töötingimused on nendes tehastes korras.

Keskkonnaprobleemid on Ausi sõnul aga hoopis laialdasemad, kuid mingis mõttes on neid lihtsam lahendada. Selleks on meil olemas teadmised, kuid neid lihtsalt ei kasutata. “Üks probleem on näiteks toksilisus – me kasutame tootmises piisavalt palju mürkaineid ja tööstus ei taga, et töötajad, kes sellega kokku puutuvad, on lõpuni kaitstud. See jõuab välja selleni, et odavkaubamärkide tekstiilikeemia on mürgine ka nende kandjatele. See on olnud viimased seitse aastat teema ja ka Greenpeace on selle üles võtnud,” selgitab Aus.

Ta toob näiteks paari aasta taguse Taanis toimunud aktsiooni, mille käigus korjati müügilt kokku paari kiirmoebrändi tooted, et neid testida. “Tehti testid ja üks bränd pidi lõpuks oma tooted müügilt ära võtma, sest leiti üle lubatava piiri teatud kemikaale, mis mõjutavad kandjate tervist.”

Reet Aus, kui suured keskkonnaprobleemid ja tootmisjäägid Aasias on?

Kui räägime jäätmetest ehk jääkidest, siis see on hall ala, mille vastu brändidel huvi puudub. Puudub sellepärast, et nad tegelikult ei tea oma tootjaid ja seega puudub tarneahela läbipaistvus.

Oma tootmissertifikaadi, tarkvara ning teadustöö tulemusel näeme, et tehaste jäägid kõiguvad 18–35% juures, mis on väga suur kogus. See tähendab kilomeetreid uut kangast, millega ei ole midagi peale hakata ja mis kuulub brändile, kuid millele peab lahenduse leidma tootja. Lisaks on näiteks 5–10meetrised rullilõpud, mida ei saa müüa. Kui tellimuse järgi on vaja 200 rulli, siis üle jääb 200 sellist juppi, millega pole mass-tootmises midagi teha. Tootjate jaoks on jäägid väga suur probleem.

Kuna need piirkonnad – näiteks Bangladesh – ei oma ka erilist jäätmekäitlussüsteemi, siis sealsetes tootmispiirkondades on näha, et see kõik lõpeb looduses. Tegemist on toksilise jäätmega, mis jõuab põhjavette ja ühel hetkel ookeani. See kõik mõjutab meid rohkem, kui oskame arvata.

Kas Euroopas on teadlikkus sellest olukorrast kasvanud?

Teadlikkus on viimase seitsme aastaga palju kasvanud.

Kui vaatame suurettevõtteid, kes veel kümme aastat tagasi selle teemaga tegeleda ei tahtnud, siis nüüd on neil osakond, mis keskendub jätkusuutlikkusele. Ja selles osakonnas töötavad sajad inimesed.

Peame aru saama, et tegemist pole trendiga, mis läheb üle, vaid tegemist on kohanemisprotsessiga – oludega kohanemise protsessiga. Olud, mis panevad meid kohanema, ongi need keskkonnaprobleemid, milleni oleme oma kurnava tootmisega need piirkonnad viinud. Need probleemid on kõrbestumine ja maailmamere taseme tõus. Näiteks viimane on Bangladeshi palju mõjutanud.

See pole väike lokaalne probleem, vaid probleem, mis puudutab meid kõiki. Me kõik peame tegema muudatusi tarbimisharjumustes ja eelkõige tootmises.

Sattusin mõni aasta tagasi Kopenhaagenis ühele kliimakonverentsile, kus olid Lääne ja Aasia tööstuse ja poliitilised esindajad. Lääs ütles, et teie prügi, korjake ära. Aasia vastas, et me ju toodame teile, eks tulge ja koristage ära. Vahe on selles, et raha on üldjuhul siin ja seal näeme, millises vaesuses suur osa inimestest elab.

Kuid positiivseid trende on näha?

Liigume õiges suunas ning meil on teadmised ja oskused, et teha see muutus palju kiiremini, aga me millegipärast teeme seda väga aeglaselt. Kui vaatame kiirmoeettevõtteid, siis nende ärimudel eeldab iga-aastast kasvu ning selliste muudatuste tegemine ei saagi olla ühe või kahe aasta küsimus. See on keeruline koht, mida on raske ületada. Aga seni, kuni oleme ainult kasvule orienteeritud, ongi seda muudatust väga raske teha.

Ma ei ütle, et jätkusuutlik majandamine ei ole kasumlik, vaid üleminekuprotsess on kulukas. Palju tuleb panustada, uurida, leida uued tarnijad ja nad sisse töötada või olemasolevaid tarnijaid sertifitseerida. See on küll mitmeaastane protsess, mis maksab palju, aga see tähendab, et jõuame välja läbipaistvuseni ehk teame täpselt, milline keskkonnamõju on meie tootel. Ostja saab olla kindel, et toode on tervislik ja eetiliselt valmistatud ning lõpuks võidavad kõik – nii planeet kui inimesed.

Olete loonud Upmade tootmismeetodi, mis peaks aitama seda olukorda lahendada?

Upmade sertifitseerimissüsteem aitab tootmisettevõttel tekkivad jäätmed suunata tagasi tootmisesse. Sertifikaat väljastatakse tootele. Kui mõni kaubamärk soovib hakata tootma midagi oma ülejääkidest, siis aitame selle toote sertifitseerida ja juurutame tootmises väärtustava taaskasutuse meetodi (upcycling). Selle käigus on tootja võimeline tegema tavakollektsiooni kõrvale ülejääkidest ka teisi tooteid ehk sisuliselt on see materjali efektiivsuse ja jäätmete vähendamisega seotud tootmislahendus. Sellega koos käib ka Upmade tarkvara, mis lisaks paljule muule aitab teha keskkonnaarvutused ja jäätmearvutuste analüüsid ehk võrrelda uut toodet mõne sarnase teise tootega. Nii saame teada, kui palju on vett ja energiat säästetud. Selle asemel, et toota uut kangast, on mõistlik olemasolev ressurss ära kasutada.

Sisuliselt tähendab see, et kui bränd tellib India tehasest, siis tehas ja tellija saavad teha koostööd, mille käigus ütleb programm, mida ja kui palju saab ülejääkidest lisaks toota?

Just, ja oluline on see, et Euroopa tellija saab teavet, kui suur on tema ülejääk. Kui näed, et sinu markeri efektiivsus on 68%, mis on väga madal, siis saad oma disainimeeskonnale anda sisendi disainida nii, et lõikeliselt nii palju kulu ei tekiks.Me enam-vähem teame, milline on teksapükste või triiksärgi kangakulu ehk programm oskab koguseliselt hinnata, et lisaks on võimalik saada veel näiteks 2500 triiksärki või 385 T-särki ning seda juba olemasoleva laotuse ja kangajäägi arvelt.

Upmade’i saab ühendada ERPiga?

Jah, seal on algoritmid ja teame, millist infot vaja on. Võtame info ja programm teeb arvutused. Saame kätte kogu materjalivoo ning saame tüüpide kaupa teada, mida ja kui palju üle jääb. Kuna võtame selle info otse ERPist, siis on meil kogu kanga info olemas – seega on täielik ülevaade ja läbipaistvus. Saame teha jaotuse, milline osa läheb ümbertöötluse (recycling) ja milline väärtustava taaskasutuse (upcycling) alla.

Alustasime veebruaris Stockholmi Keskkonnainstiruudiga ühes India tehases pilootprojektiga, et muuta tehas jäätmevabaks. Seega tuleks sealses tehases lisaks taaskasutusele ka ümbertöötlus. Selles tehases toodame ka oma asju ja lisaks hakkame selle tehase teistele klientidele tegema samalaadset sertifitseeritud ehk upcycling-sertifitseeritud toodet. Kõige sellega, mis jääb üle upcycl­ing’ust, toimub ringlussevõtt ehk recycling.

Oleme Aasia ettevõtteid järjest sertifitseerinud ja mõned tehased on järjekorras. See lahendus on neile vajalik.

Üks pool on sertifikaat, aga kas see tarkvara on valmis?

Meil on demoversioon valmis ja oleme esimese tehasega Mandala implementeerimisetapis, mis jõuab valmis aprillis lõpuks.

Mitme tehasega kokku töötate?

Kokku on meil sertifitseeritud neli tehast, aga need on väga erineva suurusega. Sellepärast proovimegi tarkvara esimesena Mandalaga, sest see on mõistliku suurusega tehas. Ma püüame Mandala baasil Upmade’is veidi edasi vaadata ja sinna toome juurde recycling’u poole ehk tahame selle ühe tootja teha jäätmevabaks. Mandala huvi on saada jäätmevabaks ja meie huvi uurida, kuidas ringmajanduse mudelit tootmisettevõttesse juurutada.

Kas mõni Eesti tehas on ka Upmade’i lahendust kasutanud?

Jah, oleme Eestis ära sertifitseerinud näiteks Sangari. Töötame koos juba kaks aastat ja tegime sellise kaubamärgi nagu Aus/Sangar. Nende suurim ülejääk on just rullilõpud, mis tellimustest üle jäävad. Kollektsiooni tegimegi selleks, et realiseerida laojääke. Tarkvara juurutamise jaoks oli Sangar liiga väike. Ideaalis võiks meie tööstus olla nii efektiivne, et see, mis jääb üle pärast upcycling-meetodi kasutamist, suunatakse recycling’usse.

Ehk kui see tarkvara lõplikult valmib, hakatakse seda ka teistes tehastes kasutama ja kõik läheb automaatseks?

Jah, siis läheb automaatseks. Vahe on selles, et igal ettevõttel on erinev ERP ja meie IT-inimesed tegelevad selle küsimusega, kuidas me seda igal pool teha saame. Praeguses faasis ei ole see 100% manuaalne, aga süsteem on veel niipalju manuaalne, et meile tuleb Exceli tabelina info, mis vajab eraldi liigutusi, kuid arvutusused teeb süsteem ise. Põhimõtteliselt on see valmis.

 

KOMMENTAAR

Upmade sündis isiklikust vajadusest

Reet Aus: 

Minu doktoritöö teema oli upcycling ja selle juurutamine masstootmises. Kui ma oma doktoritöö ära kaitsesin, siis paar kuud hiljem sattusin ühte Bangladeshi tootmisettevõttesse.

Läksime sinna tegelikult filmima, aga rääkisime ka ettevõtte tegevjuhiga pikalt. Oma kohtumise tulemusena lõime käed koostöö tegemiseks. Töö ise seisnes selles, et läksin sinna, tegin ettevõttele jäätmekeskkonna analüüsi ning selle pealt vaatasime, kuidas saame neid tootmisjääke tagasi tootmisesse suunata.

Ettevõte andis meile väikese tootmisliini ja nad avasid ka jätkusuutliku majandamise osakonna. Lisaks oli nende poolt väike meeskond, kes otse meiega töötas. Hakkasime tegema katsetusi ehk ülejääkidest erinevaid näidised ja disaine. Ja kuidagi sündis nendest näidistest kollektsioon – see polnud mul esialgu üldse plaanis ja ma ei teinud näidiseid selle eesmärgiga, kuid ometi moodustasid need terviku.

Neli-viis aastat tagasi läksin selle kollektsiooniga Berliini moenädalale, et saada lihtsalt tagasisidet. Kuidagi juhtus jälle nii, et saime mingid tellimused ja sündis Reet Ausi kollektsioon.

Mul oli kindel soov, et me sertifitseeriks selle kollektsiooni ära ja ma hakkasin otsima, kas maailmas on üldse sellist sertifikaati, mis tagaks väärtustava taaskasutuse meetodit. Meil olid küll sertifitseerijaga pikad läbirääkimised, kuid nad lõpuks ütlesid, et ei tea tekstiilitööstusest midagi, kuid soovitasid mul see ise ära teha ja nad pärast siis vaatavad, kas ühinevad või mitte.

Kolm aastat tagasi oligi see hetk, mil sain aru, et ju tuleb see sertifikaat ise teha. Tegime seda koostöös Stockholmi Keskkonnainstituudiga ning nende nõuannete abil.

Kuigi see sertifikaat sündis isiklikust vajadusest sertifitseerida oma kollektsioon, mõistsime, et siin on väga konkreetne äriidee ja potentsiaal ja et seda ei peaks rakendama ainult meie, vaid ka teised tootjad ja kaubamärgid.

Hakkasimegi sellega tegelema. Mõtlesime, et millist infot meil vaja on, et saaksime esimese etapi ära teha, ning mis on see väljund, mida tahame pakkuda kaubamärgile. Saime aru, et protsesside hõlbustamiseks oleks vaja luua töövahend. Tarkvara luues oli selge, et see pole ainult meie jaoks, vaid töövahend kogu tööstusele, et tuua läbipaistvust ja selgust.