Taastuvenergeetika pärast Pariisi

Pariisis otsustati, et kasvuhoonegaaside emissioon ei tohi käesoleva sajandi lõpuks põhjustada üleilmse temperatuuri tõusu, võrreldes 12. sajandil alguse saanud tööstusrevolutsiooni eelse ajaga rohkem kui kaks kraadi. Üritatakse piirduda pooleteise kraadiga.

Võrreldes Kyoto protokolliga, mis rakendus 2005. aastal ja kehtib 2020. aastani, astus maailm edasi suure sammu. Kui Kyoto protokollis osales 37 riiki, siis Pariisi kliimakonverentsist võttis osa 195 riiki. Kui Kyoto protokoll hõlmas 14 protsenti maailmas atmosfääri paisatavatest kasvuhoonegaasidest, siis Pariis ületas 95 protsenti.

Taastuvenergiale üleminekuks aega vähe. Võib tunduda, et 2020. aastani on aega veel küllalt. Tegelikult on Eestil põlevkivienergeetikalt taastuvenergeetikale üleminekuga vähe aega. Üleminek on väga mahukas ja keeruline, palju aega nõudev töö, millega tuleb alustada otsekohe. Enam roosa ja rahulik olla ei saa.

Eesti põlevkivitööstus annab 4 protsenti meie sisemajanduse kogutoodangust, aga ka 80 protsenti saastest. Põlevkivienergeetikale tuleb paratamatult lüüa hingekella.

Ilmselt reageeris siinsetest taasuv­ener­geetikutest Pariisi kliimakonverentsi otsustele esimesena Eesti Tuuleener­geetika Assotsiatsioon. Juba 17. detsembril pöörduti majandus- ja taristuminister Kristen Michali poole märgukirjaga, milles taunitakse Eesti energiamajanduse uue arengukava võimalikku vastuvõtmist olemasoleval kujul.

2012. aastal koostama hakatud kava sisendandmed on praeguseks lootusetult vananenud. Olud on põhjalikult muutunud. Ressursside, tehnoloogiate ja elektrienergia hinnad on oluliselt langenud. Pariisi kliimakonverentsi otsused kärbivad kõvasti fossiilsete kütuste, sealhulgas põlevkivi kasutamist elektrienergia tootmiseks. Kui arengukava jäetakse parandamata, annab riigikogu turule pehmelt öeldes vale signaali.

Valitsus peab endas leidma otsustavust üleminekuks. Vastasel korral tuleb seda teha sunniviisil.

Tuleb kokku panna konkreetne riiklik üleminekukava. Looduslikke ressursse Eestis taastuvenergeetikale jätkub. Poliitikud peavad tähelepanelikult kuulama, mida taastuvenergeetikud ütlevad ja nende arvamusi arvestama.

Peaminister Taavi Rõivase seisukoht, et Eestis seoses Pariisi kliimakonverentsiga suurt midagi ei muutu, ei päde. Mõistagi tuleb valitsusel aidata varustada vabanevaid põlevkivienergeetikuid uute töökohtadega.Põlevkiviõli tootmise laiendamisele seejuures vähemalt lähiaastail loota ei saa. See kuivab hoopis kokku, sest nafta on järjest odavam ja põlevkiviõli suurt ei soovita.

Probleem on siiski lahendatav. Pariisi kliimakonverentsi kontrollarvud kujundati alt üles, mitte ülevalt alla. Teeme ka nii! Konverentsist osavõtjad ütlesid juba möödunud aastal, kui palju nad midagi ette võtta tahavad ja suudavad. 

Maailma Energeetikanõukogu Euroopa regiooni juht, meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kunagine asekantsler Einari Kisel soovitab eeskuju võtta Aafrikast, kuhu on tema sõnul müüdud juba kümneid miljoneid automaatselt toimivaid elektri tootmise pisisüsteeme. Küllap saaks Eesti seesuguste valmistamisega nõudluse tekkides ka ise hakkama. On ju meil väiketuulikuid tootev Tuge Energia ja näiteks Volta ootab juba aastaid seesugust tööd. Meie Goliat Wind aga kirjutas hiljaaegu alla lepingule, mille alusel müüb suure koguse tuulikuid Indiasse.

Põlevkivielekrijaamu läheb Eestil aga Kiseli arvates vaja siis, kui käre külm importelektri hinna lakke lööb. Põlevkivielektijaama ei saa ühe nupulevajutusega sisse või välja lülitada. Parem lahendus on Maardusse kavandatav hüdropumpjaam, kuhu salvestatakse tagavaraks tuuleelektri ülejääk. Too jaam on Euroopa Liidu eelisobjektide nimekirjas ja selle vastu tunnevad huvi teisedki riigid.

Küll küsib Kisel, kas Eesti põlevkivienergeetika tõusvate saastetasude juures kaua konkurentsis püsib? Ega vist püsi.

Rahvuvaheline Energiaagentuur kinnitab, et taastuvenergeetika on maailma kõige kiiremini arenev energeetikaharu. Vahetult enne Pariisi kliimakonverentsi korraldati Tallinnas seminar “Pariisi kliimakonverents – kellele võimalus, kellele väljakutse?”. Nüüd teame, et sellest kujunes võimalus kõigile edumeelsetele.

KOMMENTAARID

Kas Eesti teeb rehepappi?

Rene Tammist, Eesti Taastuvenergia Koja juhataja

Konverentsi oodates olin üsna skeptiline. Ikkagi nii palju osavõtjaid, kas ja kuidas õnnestub konverents ühele meelele juhtida? Õnnestus.

Ent kas Eesti teeb rehepappi või võtab asja tõsiselt? Läheb konverentsist mööda? Näiteks saab põlevkiviõli tootmist korraldada niimoodi, et osa vastutusest sellega kaasneva saaste eest libistatakse õli ostvate riikide kaela. Justkui koosneks universum mitmest maakerast. Saastenäitaja nihutamisega ühest kohast teise ei muutu globaalses mõttes midagi.

Eestil on taastuvenergeetika edendamiseks suur looduslik ressurss. Aga ka intellektuaalne. Juba tegutseb paarkümmend firmat, mille tehnoloogilised lahendused pakuvad üleilmset huvi. Taastuvenergeetikat ei saa edasi viia üksnes erainitsiatiivile toetudes. Ka riik peab panustama, luues eeldused ja mehhanismid. Siis investorid tulevad.

Kindlus käes, kuidas edasi minna 

Martin Kruus, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees

Taastuvenergeetika on oma arengus jõudnud esimese etapi lõppu, kus tema osakaal Euroopa Liidu energiatarbimises on ületanud veerandi künnise. Nüüd tuleb mõelda, kas seda teed jätkata või mitte.

Seega ootasin nii mina kui ka kogu energeetikasektor selget sisendit tuleviku energeetikapoliitika otsusteks. Iseäranis suur oli ootus teada saada, mida arvavad energeetika tulevikust gigandid USA ja Hiina. Need riigid tulid juba konverentsi eel koos Euroopa Liiduga välja lubadusega CO2 emissioone märkimisväärselt vähendada, mis andis teistele riikidele signaali, et nüüd on aeg energeetikasektoris pööre teha.

Pariisi kliimakonverentsil otsustati oluliselt piirata CO2 emissiooni. Suurim

samm sellel teel on fossiilsetel kütustel töötavate elektrijaamade asendamine puhaste taastuvenergia lahendustega. Energiatootjate ja -poliitika kujundajate jaoks on see selge korraldus, millest ei saa enam mööda vaadata. Eesti peaks enda jaoks nägema avanevaid uusi võimalusi.

Tuleks spetsialiseeruda. Pariisis kokkulepitud suunamuutus peaks kajastuma nutika spetsialiseerumise nimekirjas, mis on riiklik dokument. Otsustamaks, millised on need prioriteetsed valdkonnad, kuhu riik oma ressursid ja tähelepanu suunab. Senine nimekiri koostati ajal, mil polnud veel kindel, millises suunas maailma energeetika areneb. Nüüd on kindlus olemas ning riiklikud asutused nagu KIK, Kred­Ex, PRIA, EAS jt peaksid oma otsuste tegemisel selle infoga kursis  olema. Eestis on ettevõtteid, mis juba praegu teevad roheenergeetikas innovatsiooni ning Pariisi kliimakonverents andis neile kindluse valitud teel edasi liikuda. 

Toon näiteks Ubik Solutionsi, mis koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga on loonud uue generatsiooni mikromuunduri, mis on konkurentide omadest oluliselt efektiivsem ja töökindlam ning sobib päikesepaneelidele, väiketuulikutele ja kütuse­elementidele.See on mikroenergeetika.

Kuidas salvestada? Samas, nüüd, kui on käes taastuvenergeetika teine etapp, saab see toimuda vaid siis, kui lahendatakse elektrienergia salvestamise küsimus.

Kui taastuvenergia seniste mahtude juures sai süsteemi tasakaalus hoida olemasolevate lahenduste abil, siis edaspidi see enam ei õnnestu. Just sellepärast on Eestis käivitunud maa-aluse reservuaariga hüdropumpjaama projekt, mis aitab tuule­elektrit salvestada.

Biomassi põletamine kui osa statistikakaubandusest 

Andres Veske, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu juhatuse esimees

Kui biomassi põletamine põlevkivielektrijaamades läheb kirja statistikakaubanduses, s.o ekspordis, on hästi. Karta tuleb aga seda, et tõuseb drastiliselt puidu hind. Nagu kord juba juhtus Narva jaamades puidu põletamisega. Rääkimata sellest, et tulle läksid terved palgid.

Nüüdki kiideldakse, et kasutatakse vaid väheväärtuslikku puitu, millega midagi muud teha ei ole. Ma ei usu seda, kuigi tahaksin uskuda. Inimene on oma loomult mugav. Siiski loodan, et Eesti Energia targalt talitab.

Meie ühing on 20 aastat vana ja selles on 45 liiget. Sektori suurim – Eesti Energia veel ei ole, aga läbirääkimised käivad. Põhiliselt vaidleme selle üle, kas põlevkivielektrijaamades võib põletada biomassi, millest enamiku moodustab hakkpuit. Ka need ettevõtted, mis ei ole seni meie ühingu liikmed, naudivad vilju, mida ühing on välja võidelnud. Arvan, et oleme säästnud mõnegi euro.

Võitleme nendega, kes tahavad tarbijaid nöörida. Oleme küll tootjad, aga seisame selle eest, et kaugküte oleks tarbijatele taskukohane.

Mis puutub põlekivielektrijaamades tekkivasse soojusse, siis suur osa sellest läheb tõesti raisku. Haihtub õhku või vette – vahet pole. Kaotatakse jaamade kasuteguris. Koostootmisjaamades on kasutegur kolmveerand, elektrijaamades kolmandik. Biomassi tuleks kasutada vaid sellel määral, mil jaam on ühendatud kaugküttevõrguga.

Võidelda tuleb mõistagi igsuguse saastamisega. Energeetika jalajälg looduses on liiga suur. Põlevkivienergeetika asemele peavad astuma põlevkivi peenkeemia ja taastuvenergeetika. Need annavad tööd. Kogu põlevkivitööstuse üle parda heitmine oleks patt.

Eestis on hakkpuit taastuv energiaallikas. Paljudes riikides see nii ei ole.

Paisud – hüdroenergeetikute suurim mure

Jan Niilo, Eesti Veskivaramu juhatuse liige, hüdroenergeetikaettevõtte Generaator juhataja

Olen neljandat-viiendat põlve veskimees, vesiveskis sündinud ja kasvanud. Veri veab paisude poole. Meie ettevõttel on viis hüdroelektrijaama, millest kaks paraku seisavad.

Veskivaramu ühendab 50 veski- ja hüdroelektrijaama omanikku. Viimaseid on kümmekond. Kõik koos hoiame pärandkultuuri. Juhtivaks jõuks taastuv­energeetikas me ei pürgi. Jõukohane on 2% sellest.

Eesti jõed on suhteliselt väikesed, vaikse vooluga tasandikujõed. See-eest on meil aegade jooksul ehitatud tuhatkond veskipaisu. Osa nendest pole enam kasutamiskõlblikud, vaid poolsada neist leiab kasutamist, ent kasvuruumi jätkub. Eesti hüdroelektrijaamad sobivad hästi eramajapidamiste varustamiseks, ent on ka suuremaid jaamu.

Mure paisudega. Hüdroenergeetikute suurim mure on paisud. Looduskaitsjad tahavad mõnegi neist maha tõmmata, et kaladele kudemisrändel läbipääsu võimaldada. Ent lisaks lammutamisele on teisigi lahendusi. Kui pais on madal, saab sellest mööda pääsemiseks kergesti kanali kaevata. Kõrgema paisu puhul tuleb muid lahendusi otsida. Sindis luuakse ilmselt kunstlik kärestik. Mujal Euroopas on levinud kambrite süsteemid, kus kalad ühest kambrist teise liiguvad.

Kunda tsemenditehase paisule ehitati Eesti esimene kalalift. Aga seda ei saa kasutada. Generaatorile kuulub tsemenditehase paisust eespool paiknev muinsuskaitsealane pais, mida ei tohi maha lõhkuda. Nii ei pääse kalad lifti proovima. Tsemenditehase pais maha lõhkuda? Ei lähe läbi. Kunda hüdroelektrijaam on mitte ainult Eesti, vaid kogu Balti regiooni vanim. Ehitatud 1893. aastal. Kusjuures, maailma esimene rajati vaid kaksteist aastat varem. Minna niisuguse harulduse kallale? No kuulge!

Eesti hüdroenergeetikud soovivad kõigile taastuvenergeetikutele head homset!

Eesti päikeseenergeetika potentsiaal on 5 GWh

Andres Meesak , Eesti Päikeseenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees

Eestis ei ole seni päikeseparke, mille võimsust mõõdetaks megavattides. On kolme–neljasaja kilovatise võimsusega päikesejaamu, näiteks Saaremaa Lihatööstusel, Ülemiste Citys, Toila SPA-l, mõnedes laokompleksides jne.

Eesti päikeseenergeetika praegune võimsus on ca 5 megavatti. Aastas võiksime toota ca 5 gigavatt-tundi elektrienergiat.

Kolmandiku Eestis kasutatavatest päikesepaneelidest on kodumaised, komplekteeritud Tallinna külje all Sakus Naps Solar Estonias või Tartus Solarestis. Kasutatakse ka mujal Euroopas ja Kagu-Aasias, peaasjalikult Hiinas valminud päikesepaneele.

Päikesepaneelid lähevad järjest odavamaks, mistõttu neid ostetakse üha enam. Päikesepaneelide tasuvusaeg on 10–15 aastat. Ettevõtetes, kus rakendub mastaabiefekt, on see aeg lühem, kodumajapidamistes pikem. Päikese­elekter tuleb odavam, kui võrrelda võrgust ostetavaga.

Võrdlusaasta Eestile soodne. Toompea väidab, et kõik Eestis taastuvenergeetika alal saavutatu on tema teene. Ei ole. Asi on lihtsalt selles, et kunagi valis EL referentsaastaks 1990. aasta. Arvestatakse, kui palju kasvuhoonegaase võrreldes tolle aastaga Eesti territooriumilt atmosfääri paisatakse. Eesti taasiseseisvumisel 90ndate alguses kadus siit liidulise alluvusega rasketööstus koos oma suure saastega. Nii on Eestil olnud suhteliselt kerge täita saaste vähendamise alaseid ülesandeid. Tehnika ja tehnoloogia areng on lisanud ja lisab ka oma panuse.

Kui EL aga ühel päeval referentsaasta hilisemaks toob, vaat siis läheb siin küll kiireks ja keeruliseks. Räägitud on 2005. aastast.

Saaste vähendamise võtmeküsimus on regulatsioonid. Mida soodustatakse, sinna investeeritakse. Põlevkiviõli tootmist oluliselt suurendada vähemalt lähiaastatel ei saa. Õlivabrikud hoopis kuivavad kokku. Valitsuse kohus on tulemuslikult toetada põlevkivienergeetikast vabanevatele töökätele uue töö leidmist.

Tuleb lõpuks ära otsustada, kuhupoole meie energeetika liigub. Kui otsustatakse Narva taga edasi kivi närida, siis on nii. Küll ei tohi tööd võtta üleriigilistelt ülekandeliinidelt. Nii võib näiteks juhtuda, kui kohapealse tootmise-tarbimisega üle pakutakse.