Toiduliidu juht: Keskendumine odavale kaubale pärsib tootjate arengut

Siiski on põhjust eeldada, et tulevikus kasvab ettevõtete panustamine koostöösse teadus- ja arenduskeskustega ning hakatakse tööstuste poolt otsima koostööpartnereid mahetoodete töötlemiseks.

Rõõm on tõdeda, et toiduainetööstustes ei peatunud tootearendus ka kriisi ajal ja endiselt on selle teravik suunatud järjest tervislikumate toodete arendamisele – lisaainete vähendamine ja looduslike lisaainete kasutamine, soola-, suhkru- ja rasvasisalduse vähendamine toiduainetes olid ja on võtmesõnad tootmises. Toodete koostise ülevaatamised ja märgistuse täiendamine ja selgitamine (näiteks GDA märgistus) on olulisem kui kunagi varem.

Tarbijate teadlikkus kasvab, tervislikkuse rõhutamine , kasvab "öko" kasutamine üha suurema müügiargumendina, „mahe” oleks nagu populaarne, kuigi kohati ei ole selle mõiste tarvitamine korrektne ja populaarsust ei toeta numbrid – kohalike mahetoodete turuosa üldisest toiduainete rahalisest käibest vaid 0,3%.

Kuigi 2010.aastal investeeriti kokku 57 miljonit eurot, läks endiselt põhiosa sellest masinatesse ja seadmetesse – 33,5 miljonit eurot. Kõige enam investeerisid piima- (13,4 miljonit eurot) ja lihasektor (11,9 miljonit eurot). 

Panustamine ettevõtte välisesse  teadus-ja arendustegevusse oli kordi väiksem kui 2007, 2008.aastal – nii olid ettevõttesisesed kulutused teadus- ja arendustegevusse 2009.aastal 2,1 miljonit eurot ja ettevõtte välised kulutused ehk teadusasutustelt tellitud tööd 4700 eurot. Kuid vajadus toiduainetööstustel investeerida nii tehnoloogiatesse kui tootearendusse konkureerimiseks suurte maailmakontsernidega  on pidev. Seda eriti nii kõrgema lisandväärtusega toodete turule toomiseks kui ekspordivõimekuse suurendamiseks. Investeeringuid pidurdab kõige enam prognoosimatu vajadus kõrgema lisandväärtusega toodete järele, tarbijate piiratud ostujõud ja omafinantseeringu 50% osakaal võimalikest toetustest.

Tarbimist mõjutasid läinud aastal ostjate tarbimisharjumuste muutused: tarbijate ostueelistused jäid üldjoontes kriisiaastatega samaks – osteti hinda, otsiti sooduspakkumisi, ei olda lojaalsed enam ühele kaubaketile, vaid otsitakse sooduspakkumisi mitmetest kauplustest, tarbijad planeerisid ja olid sunnitud  oste paremini planeerima, mille tulemusena  sisetarbimine ei tõusnudki.

Veelgi enam – kuna tarbijad on hinnatundlikud ja eelistavad sooduspakkumises olevaid tooteid, siis on saanud tugeva löögi ka tootjate brändilojaalsus – enam ei olda nii lojaalsed ühele kindlale brändile. Siinkohal olid eelised nendel ettevõtetel, kes leidsid vahendeid turundustööks. Samas liikus  turundus jõuliselt  sotsiaalmeediasse ja jätkus suurte kohalike ettevõtete (Maag, Tere) ja välismaiste kontsernide turundusrahade domineerimine. On ju üldteada tõsiasi, et turundamine on edu alus ja tarbijad on lojaalsemad nendele tootjatele, kes ei unusta neid ka rasketel aegadel.

Tähtis müügiargument tarbijatele on toiduainete päritolu, eriti sellest teavitamine, kodumaisuse rõhutamine, sest kohalikke toiduaineid ostes saame enim toetada oma majandust ja läbi selle töökohtade säilitamist, sest vastasel korral ehk importtooteid valides toetame teiste riikide majandust ja arengut. Nii pidasime oluliseks jätkata Lipumärgi kampaaniaga, millega on liitunud pea 70 ettevõtet ning lipumärgi on saanud pea 15 000 toodet.

Taluturgude avamine, kus kohalikud väiketootjad saavad oma tooteid müüa, väärib samuti positiivset äramärkimist – nii on meie toidulaud oluliselt rikkalikum. Kodumaisuse meeldetuletamiseks ja rõhutamiseks ootaks enim panustamist ka riigilt, näiteks Eesti toidu mainekampaania näol.

Toiduaineid imporditakse Eestisse pea 40 erinevast  riigist. Suurimad importtoodete müüjad Eestisse on Läti, Soome, Leedu, Holland, Saksamaa ja Poola.

Tihti osutub importtoodete puhul ostuargumendiks vaid hind  ja piiratud sissetulekute juures peame ära unustama tarbijatena harjumuspärase maitse, värskuse, usaldusväärsuse ja tervislikkuse, mis on kodumaistele toiduainetele iseloomulikud omadused.

Konkureerida importtoodetega riikidest, kus toetused põllumajandustootjatele on kordi suuremad (näiteks Saksamaaga 2,6 korda, Soomega kuus korda), ei ole Eesti tootjatel kerge ja siin saabki loota vaid teadlikule kohalike toiduainete eelistusele.