Euroopa pärast Fukushimat

Pärast Fukushimat on tuumajaamadest valmis loobuma vaid Saksamaa, kus selleks on tugev poliitiline toetus.Nagu märkis Berliinis esmaspäeval ajakirjanikele Euroopa energiapoliitikat kommenteerinud CEP-i (Centrum für Europäische Politik ek Euroopa Politiika Keskus) ekspert Götz Reichert, võib iga liikmesriik ise otsustada, millistest allikatest ta oma energia saab.

Nii Reichert kui ka CEPi teine ekspert Jan Vosswinkel olid seisukohal, et tuumajaamu on Euroopale kõigele vaatmata vaja. Üheks nõrgaks kohaks on nende juures vaid ühtsete EL turvastandardite puudumine. Euroopa Liit kuulutas pärast Fukushima katastroofi välja küll tuumajaamadele stressitestid, mis viiakse läbi selle aasta teises pooles. „Need on aga vabatahtlikud, suhteliselt pehmed ning ei ole selge, mida peab liikmesriik tegema, kui üks tuumajaam stressitestis läbi kukub,“ märkis Vosswinkel. „Kas liikmesriik peab siis jaama välja lülitama? Mida tähendab see konkurentsile ühtsel energia siseturul? Kes maksab võimaliku katastroofi korral kinni kahjud?“ – need on küsimused, mis alles otsivad lahendust.

Ligi 17 protsenti vajaminevast energiast toodeti Saksamaal läinud aastal tuulest, biomassist või päikesest. Veel aastal 1990 oli see napilt 4 protsenti.

Tuumaenergia osakaal moodustas läinud aastal 23,3 protsenti. Saksamaa jaoks tähendaks tuumaenergiast loobumine taastuvenergia rakendamist kuni 40 protsendi ulatuses. Erinevalt mitmetest teistest Saksa pressis samal teemal sõna võtnud ekspertidest ei usu ei Vosswinkel ega Reichert, et see end Saksamaa jaoks end ka pikemas perspektiivis majanduslikult ära tasub. Lähiperspektiivis tuleks pealegi naasta fossiilsete energiaallikate juurde, mis omakorda paiskaks segi aga riigi kasvuhoonegaaside bilansi.

Euroopa energiapoliitika peab olema turule orienteeritud

EL on paika pannud energeetika arengukava aastani 2050. Muu hulgas hõlmab see taastuvenergia osakaalu suurendamist energia kogutoodangus 20 protsendini juba aastaks 2020. Euroopa ühtsel energiapoliitikal saab nii Reicherti kui Vosswinkeli sõnul olla ainult üks mõistlik eesmärk – üleminek taastuvenergiale peab olema majanduslikult mõistlik ehk siis mitte liiga kallis. Praeguse seisuga see nende arvates nii ei ole.

Euroopa Komisjon on öelnud, et investeerimisvajadus taastuvenergiasse on aastaks 2020 ligikaudu 1 triljon eurot, sellest pool ehk 500 miljardit kuluks vooluvõrkude väljaehitamisele ja uuendamisele. Liikmesriigid on öelnud, et nende finantseerimisvõimalused võrkude väljaehitamisel on piiratud. Ühe vähese erandina on Euroopa Komisjon lubanud maksumaksja taskust kinni maksta Balti riikide sidumise ühtse Euroopa vooluvõrgustikuga. Vähemalt pool Euroopa ülekandevõrgustike rajamise kuludest ehk siis umbes 200 miljardit peaks jääma erasektori kanda.

Taastuvenergia nõuab rohkem koostööd

Kust peaksid tulema miljardid taastuvenergia arendamisse? Saksa eksperdid usuvad, et võti on paremas koordineerimises ja siseturu eeliste kasutamises.

EL peaks seega senisest paremini koordineerima piiriüleste infrastruktuuride rajamist. Liikmesriigid peavad taastuvenergia osas tegema koostööd omavahel ja kolmandate riikidega ning kasutama selleks EL tasandil pakutud koostöömehhanisme, nagu seda on näiteks „statistilised transfeerid“. EL peab omalt poolt välja töötama nn võtme kulude jagamiseks, samuti peaksid liikmesriigid ise pakkuma investoritele huvitavaid mehhanisme kulude kanaliseerimiseks (maksu- ja laenusoodustused, investeerimistoetused, erinevate tariifide, preemiate, kvootide jne rakendamine).

Taastuvenergia allikaid tuleks rakendada seal, kus see on majanduslikult optimaalne ja mitte seal, kus on poliitiline huvi. Ehk siis: avamere tuulepargid Lääne-Euroopasse, hüdroelektrijaamad Skandinaaviasse ja Austriasse, päikeseenergial töötavad elektrijaamad Lõuna-Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse.

EL peaks ühtlasi ka loobuma ebaefektiivsete lahenduste direktiividega pealesurumisest. Selle asemel et tegeleda nn ökodisainiga lambipirnide ärakeelamise vormis, oleks abi turule orienteeritud lahendustest, nagu näiteks toodete energiakulude märgistamine.

Autor: Katri Soe-Surén