Meie ühiskonnal on fosforiidisõja trauma. Aga trauma puhul me ju ei unista sellest, et tardume igipõlisesse ohvri rolli, kirjutab füüsik ja ettevõtja Andi Hektor.
Füüsik ja ettevõtja Andi Hektor. Foto: Liis Treimann
Viimasel paaril kümnendil on Eesti jõukus kiirelt kasvanud. Kas aga kasv on olnud piisav, et toime tulla olukorraga, kus kaitse- ja sotsiaalkulutused ühe töötava inimese kohta väga kiirelt paisuvad? Kas saaks abi kohalikust keskkonnaressursist, et sealt midagi näpistada keerulises olukorras?
Praegune, keskmise keerukusega toodete ja teenuste allhange on määratud välja surema. Tahame või mitte, aga peame liikuma targema tööstuse suunas, kirjutab ettevõtja ja teadlane Andi Hektor.
Neljapäeval alustati Aru-Lõuna karjääris esimese puuraugu rajamist, et võtta maa seest välja paarkümend tonni fosforiiti tehnoloogilisteks katseteks, vahendab Äripäeva uudisteportaal Lääne-Virumaa uudised.
Turva- ja kaitsevaldkonnas murrangulist skaneerimistehnoloogiat arendav Eesti ettevõte GScan avas Tartu lennujaama külje all oma esimese katsetehase. Uue aasta algusest hakkavad tootmise arenduskeskusest reaalsesse kasutusse jõudma tänapäeva röntgenitega võrreldes ülikõrge tulemuslikkusega ning ohutut kiirgust kasutavad turvaskannerid.
Kliimaministeerium saatis kooskõlastusringile maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse (VTK) eelnõu, mille eesmärgiks on luua selgus tulevikumaavarade kasutuselevõtu tingimustes. Eelnõu kehtestab ka kohaliku kasu instrumendi kaevandamispiirkondade elanikele ja kohalikele omavalitsustele.
Tulevikukindel tööstus vajab hooneid, mis on nutikalt planeeritud, energiatõhusad ning lihtsalt kohandatavad vastavalt muutuvatele vajadustele. Need omadused ei taga mitte ainult efektiivset tootmist, vaid aitavad ka hoida püsikulusid kontrolli all ja tagavad hoone pikaajalise kasutatavuse.