Tööstusjuht: ärme imetle jätkusuutlikkuse probleemi, vaid teeme sellest konkurentsieelise

Jätkusuutlikkus ja mõistlik majandamine on minu DNA osa, sest kasvasin lapsena maal, kus midagi ei visatud lihtsalt minema, kõigele leiti rakendus ja tühja ei tallatud.

Praegusel kümnendil meenutab jätkusuutlikkuse arendamine aga arutult ja hurraatades „vaenlasele“ pealejooksmist. Sellisest tegevusest üksi ei piisa. Kui taasiseseisvumise alguses sai riiki hurraatades läbi raskuste vedada, siis praegu jääb see meetod nõrgaks.

Rohepesu ja valesõnumeid on näha igal tasandil. Autoriteedid – ametnikud, poliitikud, ettevõtjad, juhid – vannuvad häbitult avalikus ruumis silmagi pilgutamata puhast valet. Euroopa piiritute dotatsioonide saamise nimel lubatakse kõike, käsi pikale sirutatud.

Sunnime inimesi olmejäätmeid sorteerima, aga samas puuduvad jäätmete edasiväärindamiseks kõrgtehnoloogilised sorteerimistehased. Energiahindadega suretame oma tootmise konkurentsivõimet, meie palgad ajab üles Põhjala lähedus ja ootustele suunatud retoorika. Samas me ei arvesta oma konkurentsivõime ega ka kaugusega maksejõulistest turgudest.

Jätkusuutlikkusest on saanud justkui ümberjutustamise äri, kus igaüks räägib nii, nagu tema sellest aru saab. Aga lihtsalt lugu ei osta mitte keegi. Rohepööre on justkui probleem, mida imetleme, aga millest me tõelist eelist teha ei oska.

Aastate eest toimusid juhtimiskonverentsil presidendi kärajad – sündmus, mille eestvedaja oli president Ilves ja kus kohtusid Presidendi mõttekoja liikmed. Tollal jäi saalis kõlama hingekriipiv küsimus: kas Eesti riigil on unistus?

Mis meid liidab, ühist ambitsiooni kandma suunab ja tegelikku väärtust loob? Kas oleme oma riigi unistuse välja öelnud?

Mul on võimsalt kibe tunne, kui mõtlen ajale, mil riik pürgis oma raha, Euroopa Liidu ja NATO poole. Siht oli kompleksne, aga äärmiselt selge. Olin sel ajal küll noor ja ei tunnetanud kõike nii nagu täna, aga Eesti ühiskonnal ei olnud siis vabandusi või n-ö kottimise tunnet.

Kui rääkida nüüd meie tulevikuärist, siis pean vabandama, aga ainult elu nautimise elik kohvikute ja käsitööõlledega me kaugele ei purjeta. Sellega on samamoodi, nagu uue põlvkonna kolleegide puhul ei tööta kaigas või malakas, milleta mõnedes kultuurides kuidagi hakkama ei saa.

Kui rääkida pikast plaanist, siis 2035 on sisuliselt juba möödas ja kliimaneutraalsus 2050 on see plaan, mille külge end haakida. Samas rohepöördes ja jätkusuutlikkuses oleks midagi nagu tõlkes kaduma läinud. Jätkusuutlikust majandamisest peaks välja kasvama eelis, mitte takistuste rada ja majanduslik viletsus.

Rohelisus ei saa olla eesmärk omaette – rohemudelis tuleb meil arvestada riigi ja inimeste kui ressursiga. Olukord ei ole pelgalt keeruline või väljakutsuv, vaid kompleksne ja multisüsteemne. Meil on piisavalt näiteid valdkondadest, mis vajavad tähelepanu. Metsandus – peame arvestame metsade küpsemise, loodusliku mitmekesisuse, liigirikkuse ja elujõulisusega. Kas on mõtet minna kallale toidujulgeolekule ning taastada soid ja rabasid siin, aga mitte Kesk- või Lõuna-Euroopas, kus on elu säilitamiseks vaja hädasti vett ja putukaid?

Näeme transpordi ümberkorraldamist läbi jõhkra maksustamise ja seda riigis, kus puudub kiire ja mugav ühistranspordi võrgustik. Näiteks Neular asub keset Tarbja küla Paide linna servas, aga mitte ühelgi töötajal pole võimalik bussiga jõuda tööpäeva alguseks või õhtul koju vähem kui pooleteise tunniga. See on 3 tundi iga päev inimese elust! Meil on segadus energeetika ja põlevkiviga ning kägistavad süsinikumaksud ajal, mil meil ei liigu edasi ükski tuulepark.

Riigiasutused torpedeerivad mingil arutul põhjusel suuri tööstusinvesteeringuid. Ettevõtjana kogen, et administreerime end riigina üle, tapame initsiatiivi ja loome doteeritud majandusmudelitel baseeruva turuvaate. Turgu tuleks avada niipalju kui võimalik!

2019. aasta kliimakokkulepete rakendamist takistab Euroopas toimuv sõda. Ma ei ole sõjaekspert, aga näen, et tulevikku suunatud rohelahendusi militaarsektor ei tooda. Sõjatööstus, sõja jalajälg ja laastamise mõju on miski, mida rohetabelitest veel ei leia.

Peame Eestis tegelema ainult konkurentsivõimeliste või seda tõstvate asjadega ja jätkusuutlikkus peab aitama konkurentsivõimet luua. Ka ühiskonnana peame valitsuselt ja riigikogult nõudlikult küsima, kus on raha, kui teeme midagi ühiselt. Liigume ühest ühiskonnakorraldusest teise. Näiteks Neular on loonud tootmistehnoloogia materjalile, mille täielikku potentisaali ei osatud realiseerida. Segaplastjäätmete ümbertöötlemise tehnoloogiat on võimalik kasutada põlvkondade ülesena - hübriidtehnoloogiad viivad meid edasi.

Pikk plaan 2050 näitab, et peame oma kandvate eesmärkide loomisesse ja elluviimisesse oskama rakendada ka eri põlvkondi. Näeme, et senised lahendused noortele ei sobi ja innovatsiooni peavad tegema eri põlvkonnad koos.

Kui vaatame konverentside programme, siis silma paistavad juba pereärid ning juhatuse ja nõukogu liikmed, kelle sünniaasta esimene number on kaks. See pole asjata nii. Virisejaid, kuidas uus põlvkond ei tee seda või teist, on piisavalt, aga kõik põlvkonnad – ka minu põlvkond –, on tõestanud, et nad suudavad paremini kui eelmised. Aitame ja julgustame neid!

Uute põlvkondade ülesanne on täita siirdeühiskonna kümnend väärtusloovaga ja meie ülesanne on koos nendega sisse panna järgmine käik. Eksport, väärindamine, asukohapõhisus ja n-ö local to global.

Iga ettevõtja roll on enda äris järjekindlalt küsida, mis on see, mida me ekspordime ja mis loob ühiskondlikku rikkust. Eesti on nii väike majandus, et eksport on sisuliselt ainus päris asi, mis ühiskonnale rikkust juurde toob. Peame küsima, mis väärtust loome aktsionäridele, töötajatele, kogukonnale, klientidele ja lähedastele.

Meie suurim pluss eestlastena on see, et oleme ühiskonnana muutustele väga vastuvõtlikud ja valmis uuendused ellu viima. Me pole kinni vanas, vaid valmis alati proovima uut. Vanade rikaste ühiskondadega võrreldes oleme üsna avatud meelega. Oleme väiksed, targad ja mobiilsed. Kasutame seda ära!

Rohepööret peab juhtima turg ja vajadus. Küsin endalt pidevalt, kas rabistame riigina liiga palju? Soovitan roheleppe valguses kasutada senisest avatumat erinevate stsenaariumide läbimängimist ja arutamist.

Olen läbi ajaloo imetlenud soomlasi, kes tunduvad aeglased, aga kes tegelikult mõtlevad kõik mitu korda läbi, panevad sihi väga täpselt paika ja seejärel reageerivad kiiresti ja otsustavalt. Proovin korraks! Näiteks Neulari huvitab 60 000 tonni jääkplasti, mis on pakendite suurusjärk Eestis. Sellest võiks kõrgtehnoloogilisel sorteerimisel kätte saada algmaterjali ümbertöötlemisele 40 000 tonni, millest saab toota X tonni re-granulaati, X tonni re-grindi või neular-materjali (toiduainete plastpakenditest tekkiv komposiitplast – toim ). Tulemuse saaksime eksportida ja niimoodi ühtegi puud raiumata või kaevandust avamata Eestisse aastas maksimaalselt umbes 40 miljonit eurot lisanduväärtust jätta. Praegu põletame selle ressursi suhteliselt madala lisandväärtusega ja põletamisest tekkivad jäätmed ajame hunnikusse. Milline on vajalike investeeringute suurusjärk materjali kättesaamiseks jäätmete hulgast? Kas investeeringul on kaasuvaid kulusid või tulusid ühiskonnale?

Meie ettevõtte näitel on võimalik tehast hoida sisuliselt jäätmevabana. Neular saab umbes 40% vajaminevast energiast jääksoojusest või päikeseenergiast. Meil tekkivad jäägid võtame uuesti ringlusesse ja jääksooja kasutame kütmiseks.

Ettevõtjana tõden, et ainult tänastest teadmistest ei piisa homsete otsuste tegemiseks, vajame avaramat vaadet ja elukaare ülest õppimist. Avatust tuleviku suhtes on vaja arendada mõõdukate sammudena, mitte rabistades. Julgen uskuda, et iga eestvedaja ülesanne on endas insener üles leida. Tuleviku väärtused luuakse inseneerias leitava teadmuse kaudu.