Kas võrguettevõtja on ikka monopol?

Alustame algusest. Elektrituruseaduse jõustumisel 1.7.2003 nägi seadus ette regulatsiooni, mille kohaselt jagati kogu Eesti geograafiline ala jaotusvõrguettevõtjate teeninduspiirkondadeks nii, et ükski maa-ala ei jäänud katmata. Isegi siis, kui piirkonnas puudus võrguettevõtja elektrivõrk, määrati ala ühe või teise võrguettevõtja teeninduspiirkonnaks, kus tal tuleb kõigile soovijatele võrdsetel tingimustel võrguteenuseid osutada ja vajadusel selleks ka võrku arendada. Kuna Eesti Energia kontserni kuuluv jaotusvõrguettevõtja on Eesti suurim jaotusvõrguettevõtja (turuosa suurus on ligikaudu 88%), siis kasutati Eesti teeninduspiirkondadeks jagamisel välistavat printsiipi. See tähendas, et kogu Eesti territoorium määrati Eesti Energia jaotusvõrguettevõtja teeninduspiirkonnaks, välja arvatud teiste jaotusvõrguettevõtjate teeninduspiirkondadeks määratud alad.

Niisiis on võrguettevõtjaid käsitletud oma teeninduspiirkonnas loomulike monopolidena, sest ainult neil on seaduse kohaselt õigus oma teeninduspiirkonnas võrku või liini ehitada ja arendada ning võrguteenuseid osutada. Seadus välistab otsesõnu  jaotusvõrguettevõtjate teeninduspiirkondade kattumise ning ka teeninduspiirkondade muutmine on võimalik ainult juhul, kui kaks võrguettevõtjat selles kokku lepivad.

Sellise loomuliku monopoli loomise vajaduseks on traditsiooniliselt olnud kaks põhjust:

• esiteks pole paralleelsete elektrivõrkude ehitamine majanduslikult ega tehniliselt otstarbekas;• teiseks on elektrivarustus elutähtis teenus, mille kättesaadavuse peab riik tarbijatele tagama.

Seega on loomulike monopolide mõte selles, et tagada avalikkusele elektrivarustuse kättesaadavus (varustuskindlus) ja teiseks selles, et säästa keskkonda (keskkonnasäästlikkus).  Need on ka kaks energiapoliitika põhiprintsiipi.

Samas eksisteerib ka kolmas energiapoliitika põhimõte - konkurentsivõimelisus. Eelkõige tähendab see konkurentsivõimelisi energiahindu, kuid lisaks tähendab konkurentsivõimelisus ka ettevõtluse toetamist - uute tulijate turule toomise vajadust. Kuigi tavapäraselt on uute tulijate all silmas peetud elektri tootjaid ja elektri müüjaid, siis niisamuti võib võrguhaldurite lisandumine aidata kaasa ka varustuskindluse ja keskkonnasäästlikkuse eesmärkide saavutamisele. On ju näiteks gaasiturul võrguettevõtjate teeninduspiirkondade kattumine lubatud.

Vaatame võimalusi, kus senist kindlat „loomuliku monopoli“ kontseptsiooni kõigutatakse, veidi lähemalt.

Võrguettevõtja versus võrguettevõtjaOlukord, kus üks võrguettevõtja hakkab konkureerima teise võrguettevõtjaga, on juhtum, kus tarbija asub kahe või enama võrguettevõtja teeninduspiirkondade kokkupuutepunkti lähedal. Sellisel juhul saab tarbija otsustada, millise teeninduspiirkonna võrguettevõtjaga ta soovib liitumispunkti kokku leppida ja kellelt edaspidi võrguteenuseid osta. Praktikas on selliseid vaidlusi esinenud, kusjuures põhiküsimuseks tarbija jaoks on olnud, kumb võrguettevõtja suudab tagada talle varustuskindlama elektrivarustuse. Võrguettevõtjad seevastu on aga võidelnud tarbija tulevaste võrgutasude pärast. Sellises olukorras saab tarbija soovi korral isegi mitme võrguettevõtjaga lepingud sõlmida, eeldusel, et luuakse mitu liitumispunkti erinevate võrguettevõtjate teeninduspiirkonnas. Liitumispunkti asukoht määrab ära selle, milline võrguettevõtja osutab tarbijale võrguteenuseid.

Võrguettevõtja versus võrgu omanik/haldurJuhtumeid, kus võrguettevõtja konkurendiks on kas võrgu omanik või võrgu haldur, on kaks, kusjuures võrgu omanik/haldur on võrreldes võrguettevõtjaga isegi eelisseisus, kuna temalt ei nõuta tegevuslube, Konkurentsiametiga kooskõlastatud hinda, ega kooskõlastatud lepingutingimusi.

Esiteks on sellise olukorraga tegemist siis, kui müüja väljaspool põhitegevust müüb elektrit temale kuuluva või tervikuna tema valduses oleva ehitise või kinnisasja piires isikutele, kes seaduslikul alusel seda ehitist või kinnisasja kasutavad (elektrituruseadus § 15 lg 6 p 1, § 22 lg 11 ja  lg 2). Näideteks sobivad siin nii suured kortermajad, kui ärihooned, kus omanik/haldaja ostab liitumispunktis võrguteenust ja elektrit ning jagab oma alltarbijatele seejärel ise elektri edasi.

Teiseks juhtum, kus elektrit jaotavalt ja müüvalt isikult ei nõuta tegevuslubade olemasolu, on siis, kui mittetulundusühingust müüja müüb elektrit oma liikmetele üksnes liikme omandis või valduses oleva korteri, suvila, garaaži või eramu elektrienergiaga varustamiseks (elektrituruseadus § 15 lg 6 p 2, § 22 lg 11 ja lg 2). Näideteks sobivad eelkõige korteriühistud, kes ise on võrguettevõtjale otsesed lepingupartnerid, kuid korraldavad majas elektri edasimüügi ise, mastaabid võivad seejuures olla üpris suured.  Näitena võib tuua 90-korterilise maja, mis võrguettevõtja poolt vaadatuna on talle ainult üks klient (korteriühistu) versus korteriühistu poolt vaadatuna 90 korteriomanikust klienti.

Siiski tasub siin juhtida võrgu omanike/haldurite tähelepanu sellele, et elektrituru avanedes võib ka neil tekkida kohustus võimaldada elektri müüjatele juurdepääsu sisevõrgule ja elektri alltarbijatele, selle kohta loe lähemalt: http://www.glimstedt.ee/ee.php/publikatsioonid?id=118

Võrguettevõtja versus tootjaVõrguettevõtja konkureerib elektri tootjaga juhul, kui elektri tootja on ehitanud kas teise elektrijaamani või tarbijani liini, mis ei ole võrguettevõtja võrguga ühendatud, kuid mille kaudu edastatakse tarbijale elektrit. Sellisel juhul peab tootja taotlema liini kaudu elektrienergia edastamiseks tegevusloa. Arvestades väiketootmise ja tootmise hajutamise soosimist võib siin võrguettevõtjale tekkida arvestatav konkurents tema enda teeninduspiirkonnas.

Võrguettevõtja versus suletud võrgu haldurJärgmine olukord, kus samuti võrguettevõtja teeninduspiirkonna sees tekib talle konkurent,  on  kolmanda elektri siseturu direktiivi 2009/72/EÜ artikkel 28, kus on öeldud, et tööstuslikud, äri- või ühised teenuseobjektid, nagu rongijaamad, lennujaamad, haiglad, suured kämpingud integreeritud rajatistega või keemiatööstusobjektid võivad oma tegevuse eripära tõttu omada suletud jaotusvõrke. Selliste võrkude omanikke – haldureid nimetatakse suletud võrgu halduriteks, kelle kohustused regulaatoriga tasude ja teenuse osutamise tingimuste kooskõlastamise nõuete osas on oluliselt leebemad võrreldes tavavõrguettevõtjaga. Väljatöötamisel olevasse elektrituruseaduse muutmise eelnõusse on kavas suletud võrgu regulatsioon ka sisse tuua.

Võrguettevõtja versus ettevõtjaViimasena toon välja tuua olukorra, mis samuti on käsitletav füüsilisest või juriidilisest isikust ettevõtliku isiku soovina konkureerida erinevatel põhjustel võrguettevõtjaga. Põhjused, miks isik ei soovi kasutada võrguettevõtjat, kelle tegevus on allutatud maksimaalselt suures ulatuses regulaatori kontrollile, võib olla mitmeid, olgu siinkohal nimetatud kasvõi see, et võrk kuulub isikule endale ning ta ei soovi seda võrguettevõtja kasutusse anda. Niisamuti võivad tulevased planeeringud näha ette ärivõimalusi, mille teostamiseks on otstarbekas tegutseda võrguettevõtja ja elektri müüjana.

Kuna kehtiv elektrituruseadus ei võimalda uute jaotusvõrguettevõtjate tekkimist muul moel, kui seniste jaotusvõrguettevõtjate kokkulepe või õigusjärglus, mida iseenesest võiks analüüsida põhiseadusele,  elektri siseturu direktiivi 2009/72/EÜ ning elektrituruseaduse mõttele vastavuse osas, siis võib isikul tekkida soov ise luua kunstlikult eelmistes punktides käsitletud tingimused selleks, et käituda nn võrguettevõtjana.   See aga pole kindlasti olnud seaduse mõte.

Arutluse kokkuvõtteks sobib soovitus - think out side of the box ja seda isegi siis, kui midagi tundub nii loomulik nagu seda on loomulikud monopolid.

 

 

Moonika Kukke

Advokaadibüroo GLIMSTEDTEnergiaõigus

Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi