Kes tahab saada elektri müüjaks?

Selle eesmärgi täitmist mõõdetakse arengukava kohaselt kahe indikaatoriga: 2009. aastal 35% ja 2013. aastal 100%; ühegi elektri müüja turuosa ühtses turu piirkonnas ei tohi aastaks 2018 ületa 40%.

• elektrituru avamine:

• domineeriva elektri müüja turuosa vähendamine:

Esimese näitaja osas on pilt üpris selge. Turu reaalne avamine 35% ulatuses toimus 2010. aasta aprillis, kui vabatarbijatelt võeti õigus osta elektrit reguleeritud hinnaga ja  Põhjamaade elektribörs Nord Pool laienes Eestisse. Turu avamise teise etapi osas käivad nii riigi kui turuosaliste poolsed ettevalmistused ja 1.1.2013 peaks kõigil tarbijatel olema õigus elektri müüjat valida.

Teise näitaja osas on aga mitmeid võimalusi, kuidas saavutada, et ühegi müüja turuosa ei ületaks seitsme aasta pärast 40%. Neid tasub lähemalt uurida, sest võib-olla on siin nii mõnegi ettevõtja jaoks peidus uus ärivõimalus.

Esimene, kõige lihtsam võimalus elektri müüjate turuosa suurusega mängida, on turupiirkonna geograafilise ulatuse laiendamine selliselt, et ühtseks turupiirkonnaks oleks Balti- ja Põhjamaid hõlmav kogu Läänemere piirkond, mille nimel ka tõsist tööd tehakse ja mis iseenesest on varustuskindluse seisukohalt väga oluline eesmärk. Turupiirkonna laienemisel suureneb erinevate riikide elektri müüjate summaarne arv ja väheneb iga müüja turuosa suurus. See võimalus on uueks ärivõimaluseks eelkõige olemasolevatele elektri müüjatele, kes saavad oma geograafilist haardeulatust laiendada.

Teine võimalus, sõltumata turupiirkonna geograafilise ulatuse laienemisest tingitud müüjate arvu suurenemisest, on päris uute müüjate turule sisenemine. See võimalus on juba sisulisem ning ettevõtja, kes on huvitatud uute ärivõimaluste leidmisest, võiks kaasa mõelda, kas ka tema jaoks on siin võimalus peidus.

Kellel siis võiks olla kõige enam soovi või väljavaateid hakata elektri müüjaks Eestis?

Enne, kui minna erinevate võimaluste juurde, tasub üle vaadata hetkeolukord. Praegu tegutseb Eesti elektriturul 4 elektri müüjat ja ca 35 jaotusvõrguettevõtjat, kes müüvad samuti tarbijatele elektrit. Jaotusvõrguettevõtjate arv on viimaste aastate jooksul tasapisi vähenenud ja ilmselt seoses elektrituru avanemisega jätkub trend, kus väiksemad võrguettevõtjad tegevuse lõpetavad ja annavad oma teeninduspiirkonna mõnele teisele võrguettevõtjale ja müüjale üle. Valitsev olukord on selline, et väikeste jaotusvõrguettevõtjate turult lahkumisega väheneb ka elektri müüjate arv.

Nüüd aga elektri müüjaks saamise võimalustest lähemalt.

Euroopa kogemused on näidanud, et elektri müüjate arvu muutused nii positiivses kui negatiivses suunas võivad kõige sagedamini toimuda ühinemiste ja ülevõtmiste käigus, kus tuntud Euroopa energiaettevõtjad omandavad väiksemaid elektriettevõtjaid ja sisenevad nii teiste riikide energiaturgudele.

Vaadates maailmas veel ringi, siis Eestis ei ole eriti palju ära kasutatud mujal maailmas levinud multi-utility mudelit, kus juba ühes kommunaalteenuse valdkonnas tegutsev ettevõtja laiendaks tegevust veel teise või kolmanda teenuse valdkonda.

Multi-utility mudel võib olla kasutusel nii:

• monopoolses võrgustiku sektoris, kus võrguettevõtja opereerib samaaegselt nii gaasi-, kui elektrivõrke, aga miks ka mitte vee- ja kanalisatsioonitorustikke;• müügisektoris, kus üks ja sama ettevõtja müüb elektrit, gaasi, vett, kanalisatsiooniteenust jne.

Multi-utility mudeli heade külgedena saab välja tuua:

• tarbija saab ühe isikuga suheldes korda aetud mitme teenuse osutamisega seotud küsimused alustades teenuste tellimisest, arveldustest, järelteenindusest jne. Kinnisvaraarendusprojektide puhul on see oluliselt mugavam lahendus, kui iga teenuse osas erinevate isikutega suhtlemine;• teenuse osutaja poolt mitmete teenuste osutamisest tulenev sünergia, mis aitab kaasa tarbijale kõrgekvaliteedilisema teeninduse ja teenuse osutamisele;• ressursside kokkuhoid, mis seisneb tarbija puhul eelkõige aja kokkuhoius ja ettevõtja puhul sama organisatsiooniga mitmetes tegevusvaldkondades teenuse osutamisega seotud kulude kokkuhoius;• teenuse osutaja olemasoleva turupositsiooni konkurentsieelisena ärakasutamine, mis tähendab juba võidetud usalduskrediidiga uute teenuste pakkumist olemasolevatele klientidele.

Euroopast võib elektri- ja gaasivarustuse integreeritud teenuse osutajatena välja tuua näiteks E.ON AG (Saksamaa), EDF (Prantsusmaa), Iberdrola SA (Hispaania). National Grid (Suurbritannia) ja Centrica (Suurbritannia).

Probleemideks on multi-utility mudeli puhul eelkõige regulaatori vastutusvaldkonda kuuluvate konkurentsiõiguslike küsimuste lahendamise keerukus, aga ka see, kuidas regulaator saab jälgida, et ettevõtja tegevused ja kulud oleksid läbipaistvad ja ei toimuks erinevate tegevuste vahel ristsubsideerimist. Ettevõtjale on peamiseks raskuspunktiks kompetentside väljaarendamine uutes valdkondades.

Lisaks multi-utility mudelile võiks elektri müüjate arv suureneda ka mitmetes teistes sektorites tegutsevate ettevõtjate arvel. Heaks näiteks sobiks siinkohal näiteks elektroonilise side teenuste pakkujad, kellel on telefoni, interneti ja televisiooni teenuste pakkujatena olemas vajalik organisatsioon ja müügivõrk, sarnased äriprotsessid ning mis kõige tähtsam, kliendiportfell, kellele saaks kohe ka energiamüüki pakkuma hakata. Eelis on siinjuures telekommunikatsiooniettevõtjatel veel selles, et neil on otselepingud paljude tarbijatega, kelleni elektri müüjad ei ole tänaseks veel jõudnud. Pean siin silmas energia ühisostul olevaid ärihooneid ja kortermaju, kus elektri müüja müüb elektrit ühisostjale, seevastu elektroonilise side teenuste osutamiseks on sõlmitud igal tarbijal endal leping.

Euroopast võib eelkõige Suurbritanniast tuua mitmeid näited ettevõtjate kohta, kes lisaks energiale müüvad ka telekommunikatsiooniteenuseid. Tõsisemalt võetav ärivõimalus on aga näiteks Saksa elektroonilise side gigandi Deutshe Telekomi väljakutse Euroopa suurtegijatest energiaettevõtjatele nagu E.ON, RWE, EnBW ja Vattenfall lähiaastatel miljardiäriks kujuneva Euroopa targa elektrivõrgu väljaarendamisel, kus interneti- ja elektriühenduse saab kokku viia. Deutche Telekom müüb lisaks elektroonilise side teenustele pilootprojektina elektrit Ungaris oma tütarettevõtja kaudu.

Kui veel erinevatest võimalustest rääkida, siis pangandussektor on ülesehituselt energiasektorile lähedane ning omab turgudel kauplemise osas kõrget kompetentsust, kust ka energiatarbijate jaoks võiksid head tulemused tulla. Elektri müümist võib võtta seejuures ka mitme partneri koostööprojektina, kus mitu ettevõtjat ühendavad oma tugevad küljed ja hakkavad klientidele üheskoos energiat müüma ning innovatiivseid lahendusi pakkuma. Näitena ettevõtja julguse kohta siseneda hoopis teise ärivaldkonda võib tuua tuntud Suurbritannia kaubandusketi Marks & Spencer, kes otsustas mõned aastad tagasi hakata jaemüüjana elektrit ja gaasi müüma. Energiamüügi äris on oluline klientide usaldus ning kuna kaupluste kett on tarbijate usalduse võitnud ja jaemüügi kogemus on kaubandusketil olemas, siis usuti õnnestumisse ka päris uues äris.

Selleks, et elektri müüjaks üldse hakata, peab esmalt vaatama, millised on õigusaktidest tulenevad nõuded isikule, kes seda soovib teha. Olgu etteruttavalt öeldud, et võrreldes teiste elektriettevõtluse tegevusaladega, on elektri müüjale seatavaid eeltingimusi senini üpris vähe.

Esimene nõue elektri müüjale on tegevusluba. Elektrituruseaduse kohaselt jagunevadki elektri müüjad kaheks, esiteks need, kellel on tegevusluba vaja ja teiseks need, kellelt seda ei ole nõutud. Tegevusluba ei ole vaja järgmistel juhtudel:

• kui müüja väljaspool põhitegevust müüb elektrit temale kuuluva või tervikuna tema valduses oleva ehitise või kinnisasja piires isikutele, kes seaduslikul alusel seda ehitist või kinnisasja kasutavad;• kui mittetulundusühingust müüja müüb elektrit oma liikmetele üksnes liikme omandis või valduses oleva korteri, suvila, garaaži või eramu elektrienergiaga varustamiseks;• kokku alla 100 kW netovõimsusega tootmisseadmete abil toodetud elektrienergiat müüb selle tootja;• tootja müüb tegevusloa alusel toodetud elektrienergiat teisele elektriettevõtjale või tootjaga ühte kontserni kuuluvale ettevõtjale või elektribörsil.

Esimesel kahel juhul kannab tegevusloata müüja siiski üksnes vahendaja rolli, kes ise ostab suuremas koguses elektri juba tegutsevalt müüjalt ja jagab selle seejärel ise laiali. Ühisostjast elektri müüja oskustest ja tahtmisest sõltub, kui hea elektri hinna ta suudab välja kaubelda ning millise kasumiga ta elektri alltarbijatele edasi müüb.

Kahel viimasel juhul võib aga tõepoolest öelda, et tegemist on oma toodangut müüva elektri müüjaga, kes konkureerib koos teiste müüjatega ja selliste tootjate lisandumist tuleks konkurentsi suurendamiseks igati soosida.

Kui elektrit müüv isik ühegi nimetatud nelja tingimuse alla ei mahu, siis on tal elektri müümiseks vaja tegevusluba. Tegevusluba saab taotleda kas asutamisel olev või juba tegutsev aktsiaselts või osaühing, kelle aktsia- või osakapital on vähemalt 31950 eurot. Tegevusloa iga kehtivusaasta eest tuleb tasuda riigilõivu 639, 11 eurot. Siinkohal tasuks vahemärkusena mainida, et elektrituru avamisel peaks ka Eesti lähtuma põhimõttest, kus Euroopa Liidu liikmesriigid tunnustavad vastastikku litsentseeritud elektri müüjaid ja ettevõtja ei pea igas liikmesriigis läbima kogu elektriettevõtlusega tegelemiseks vajalikku protseduuri otsast peale.

Kui tegevusluba Konkurentsiametilt käes, siis peab müüja enne elektri ostu-müügiga alustamist sõlmima veel ühe elektri müüjaga avatud tarne lepingu, kus on nimetatud ka bilansihaldur, kes hoiab turuosalise ja tema kliendiportfelli kuuluvate isikute elektri bilanssi.

Kui elektri müüjal on ambitsioon tegutseda ka bilansihaldurina või elektribörsil kauplejana, siis on nõudeid, mida tuleb täita, juba mõnevõrra rohkem, olgu siinkohal nimetatud täiendavate lepingute sõlmimine kas süsteemihalduri või elektribörsi korraldajaga ning nii püsi- kui muutgarantiide andmine. Siiski ei ole tegemist ületamatute takistustega, vaid pigem nõuab see pikaajalisemat strateegiat ja pühendumist.

Tulevikus seoses elektrituru avanemisega ilmselt nõuded elektri müüjana tegutsemisele täienevad, kõrvalepõikena võib siin viidata Suurbritanniale, kus elektri müüja peab selleks, et müüjaks saada, läbima esmalt koolitusprogrammi, taotlema litsentsi, sõlmima võrguettevõtjatega vajalikud lepingud ja läbima turuosaliste infovahetuseks vajalikud infosüsteemide testimised.

Elektri müüjate arvu suurenemise vältimatuks eeltingimuseks on hästitoimiv elektri hulgiturg, et oleks mida jaeturul klientidele müüa.

Nagu eelpool toodud võimalustest näha, siis võimalusi on palju, küsimus on aga selles, kas elektriettevõtlus on piisavalt ahvatlev äri ka Eestis. Selge on see, et praegu on viimane aeg hakata tegema vajalikke ettevalmistusi, et olla turu täieliku avanemise ajaks valmis ja aidata kaasa Eesti tarbijatelepõhjendatud hinnaga elektrivarustuse tagamisele.

 

 

Moonika Kukke

Advokaadibüroo GLIMSTEDTenergiaõigus

Autor: Advokaadibüroo GLIMSTEDT energia- ja keskkonnaõiguse blogi