Kuidas ennetada kriisi?

“Maailm on täis eksperte, kes püüavad seletada, kuidas USA president meie äri mõjutab, kuidas naaberriik meid mõjutab, kuidas Brexit meid mõjutab. Mina selliste asjadega oma pead ei vaeva,” rääkis Lepp saates “Tööstusuudised eetris”. “Arvajaid on seitse miljardit inimest ning keeruline on seal adekvaatset vastust leida. Mina suhtlen selle asemel meie klientidega, küsin neilt uudiseid ja kuidas see võiks meid mõjutada. Sellest panen oma pildi kokku.”

Ta meenutas, et kui 2008. aasta sügisel hakkas kriis pihta, siis nemad nägid seda umbes kolm kuud ette.

“Kui ütlesime oma töötajatele toona, et peame kahjuks tempot maha võtma ja töötame mõnda aega ainult kolm päeva nädalas, siis saime hunniku lahkumisavaldusi. Arvestades meie tööseadusandlust võtsime need rõõmuga vastu. Kui aga kolm kuud pidime sama lauset kordama, ei saanud me enam ühtegi avaldust.”

Kuidas nad siis kriisi ette nägid? Lepa sõnul aitab siin kaasa analüütika ja monitoorimine. “Monitoorime kogu aeg minevikku ja olevikku, müüki, tellimuste laekumist ning trende nii riigiti kui ka tootegrupiti. Analüütika on väga oluline infoallikas. Kui näeme anomaaliat, helistame kliendile ja küsime, mis seal taga on. Kui sul on ostujuhiga usalduslik suhe, siis ta ütleb sulle ausalt, et tõmba hoogu maha, tundub, et asi läheb halvemaks. Või ütleb, et see on lühike asi, korrigeerisime laoseisu, ära pabista. Aga jah – ma ei loe majandusanalüütikute ennustusi.”

Heaks analüütiliseks vahendiks on Lepa sõnul ka tootearendused. “Kui kliendid soovivad meiega uusi tooteid arendada, on kõik hästi. Kui mahud kahanevadki ja kriis on tulemas, katavad uued tooted selle mahu ära. Ma ei räägi siin facelift’ist, vaid tõesti uutest asjadest. Meie kaitseme end kriisi eest niimoodi: jälgime operatiivselt tellimuste tõusu ja langust, suhtleme aktiivselt klientidega ja oleme valmis tootearenduseks. Alati tuleb ka kõige halvemaks valmis olla, kiirelt suuta reageerida ning ettevõtetel peab olema olemas puhver.”

Tarmeteci juht tõdes, et just klientidelt nad 2008. aastal tagasiside saidki, et sektoris hakkab asi käest minema ja nii ka oli. “Aga tänased indikaatorid veel masu ei näita,” kinnitab ta.

Tarmeteci fookuses on on alati olnud tootlikkus. Lepa sõnul ei vaadata aga seda traditsiooniliselt töökeskuse või operatsioonide suhtes, vaid jälgitakse ka büroo poolel ehk ka raamatupidajad ja müügijuhid peavad aastaga suutma oma tööd vähemalt 6% paremini teha. “Selle kallal me töötame igapäevaselt ja tulemuse saavutamiseks kasutame erinevaid meetodeid. Meie toodangus pole väga suuri seeriaid, aga meil on palju lõpptooteid, mis koosnevad paljudest komponentidest – nende tegemine peab olema täpselt planeeritud ja kõik peab olema õigel ajal valmis!”

Olulisel kohal on tarkvara ja liinplaneerimise tarkvara aredamine, millega tegeletakse samuti sisuliselt igapäevaselt. Kui ettevõttes muutub mingite toodete maht ja koormused osakondade vahel liiguvad, vaadatakse kohe tarkvara ümber. Samuti toimub iga kolme kuu tagant kokkusaamine tarkvara toe pakkujaga, kellega vaadatakse protsesside efektiivsus läbi.

“Mida aasta edasi, mida järgmine seade edasi, seda rohkem on automatiseerimist. Oma suuruse ja toodangu spetsiifika tõttu ei saa meil küll kunagi olema täisautomaatseid liine, kuid juba aastast 1998 on meie majas märksõnaks digitaliseerimine. Mõtleme pidevalt, kuidas digitaliseerimine saab meile kasuks olla ja praegugi on laual umbes 20 sellealast projekti. Hetkel tegeleme paberkandjatel töökorralduste kaotamisega – pooles majas saadakse juba kogu info ekraanidelt, teine pool tehasest on ka sinna jõudmas. See muudab kiiremaks töökorralduste saamist ja raporteerimist.”

Lepp rääkis, et iga ettevõte peab jõudma ise tõdemuse ja arusaamani, kuidas tema töö peab käima. Selleks tuleb kaasata partnereid, näiteks ka Eesti IT-firmasid, kes on hakanud aru saama, et nende tööde produkt pole mugavusäpp telefonis, vaid piisavalt väljundeid on ka Eesti tööstuses. Ettevõtted on ka nõuandjata teadvustanud, et digitaliseerimist on vaja, kuid paraku ei ole see teenus täna veel kõigile kättesaadav või on liiga kallis.

2017. aastal oli Tarmeteci käive 17,3 miljonit eurot ja ärikasum 1,2 miljonit eurot ning Lepa sõnul oleks keeruline aasta kohta midagi negatiivset öelda, sest ettevõte on aastaid ladunud endale vundamenti, liikunud kergemate toodete valmistamiselt keerukamate juurde ja jõudis aastateks 2014–2015 tehtud suuremad muudatused, mis lubavad nüüd tehtud töö vilju nautida.

Tarmeteci põhilised edu faktorid on protsesside opereerimine ja tootearendus, mille kallal töötamine tõenäoliselt väljapoole eriti ei paista. “Meil läheb hästi, meie käive suureneb keskmiselt aastas 12–15% võrra. Oleme läbi teinud ka 2000ndate alguses tormilisema kasvu aja, kus kasvasime ka 40–60% aastas, aga ma näen, et 12–15% kasv on organisatsioonile optimaalne, sellega tuleb töötajaskond kaasa hästi ja see ei tekita kollektiivis pingeid.”

Tarmetec asub metalltööstuse “kergema” poole peal ehk seal valmistatakse tooteid, mida lihtsustatult öeldes jaksab kahe mehega tõsta. Ettevõte alustas omal ajal autotööstustele erinevate detailide valmistamisega, siis hakati juba lisavarustuse tooteid arendama oma kaubamärgi all. Edasi tulid juba autotootmisliinide ja meditsiinitehnika komponentide tootmine. Täna on meditsiinitehnika käibenumbritelt juba omatoodangust mööda minemas, aga Lepp nendib, et usaldust nii spetsiifiliste toodete valmistamiseks tuli kaua teenida. See-eest nüüd tehakse aina keerulisemaid detaile kahele suurele börsiettevõttele alates tootearenduse faasist kuni pakkimise ja juhendite trükkimiseni.

Kokku jagunebki ettevõtte tegevus kolmeks: autode lisaseadmed, autode sõiduks vajalikud detailid ja käibelt kõige kiiremini kerkiv meditsiinitehnikakomponentide valmistamine. Lepp ei välista, et 3–4 aasta pärast hakatakse Tartus valmistama omatoodanguna ka näiteks operatsioonilaudu.

“Ja nüüd oleme jõudnud faasi, kus tuleb turundusega tegeleda. Meie põhimõtteks on alati olnud, et kõigepealt teeme nii-öelda sisu korda ja siis hakkame end turundama. Täna oleme selleks valmis. Enne sisu korda ja siis hakkame turundama – omal viisil. Lisavarustuse poolel on see meie järgmiste aastate äriplaan, turundada end rohkem.

Igal ettevõttel on omad sisemised ja välimised riskid. Tarmateci sisemised riskid on, et neil jaguks piisavalt insenere ja konstruktoreid, kes suudavad tooteid arendada. “Meil on täna müügivõrk 27 riigis ning lihtne oleks sinna lisada uusi tooteid. Meil on olemas ideed, mida võiksime toota. Aga me ei suuda neid ideid realiseerida, sest võimalikke konstruktoreid ja disainereid on vähe, eriti selliseid, kelles oleks üheskoos visuaalne, ergonoomiline ja tehniline pool. Oleme püüdnud abi saada ülikoolidelt ja kutsekoolidelt, aga leida tööstusdisaini inimesi on suur väljakutse. Turunduslikult saaksime rohkem müüa, kui suudaksime tooteid materialiseerida.”

Ta lisas, et tehnilise taustaga inimesi tuleb kõrgelt hinnata ja parim viis hindamiseks on individuaalne lähenemine. “Meil ei ole käsiraamatut inimeste juhtimiseks, aga see on individuaalprotsess – peab tunnetama töötaja väärtusi ja arusaami ja oskama talle oma ideid müüa. Kindlat mustrit pole siin olemas – üks meeskond mängib hea treeneri all nagu kulda, teine mitte ning samamoodi on ka ettevõtluses. Tähtsustan küll teatud hügieenireeglid, näiteks noorte tänane moodsate kommunikatsioonikanalite pidev kasutamine võib omadega võssa viia ning seetõttu toonitan aeg-ajalt, et näiteks e-kirjade saatmine ei asenda päriselt suhtlemist.”

Asi, mis segab praegusel ettevõtlusmaastikul normaalselt toimetada, on Lepa sõnul välismaalaste tööjõukvoodid. “See on riigi poolt nagu pea liiva alla peitmine. Ettevõtjad ei karda võõrtööjõudu, neid on siin täna juba arvutuslikult umbes 20 000 inimest, ka meie saame abi Lätist ja Ukrainast. Püüan neid hirme välistööliste suunal mõista, aga tegelikult need on alusetud ega sea ohtu meie keele püsivust. See on pigem poliitiline suund. Vaadake, kui palju on töid, mida eestlased ei taha enam teha. Meil on töötajate puudus ja välismaalased ei võta meilt tööd ära. Kusjuures see on müüt, et võõrtööjõud on odav – see maksab kas sama palju või on isegi kallim kui kohalikke palgata!”

Tema puhul aitaks siin ettevõtetele kriteeriumite seadmine – näiteks võiks võõrtööjõudu saada palgata selline ettevõte, kes on pikalt tegutsenud, maksab ausalt riigikassasse makse ning on valmis võtma ka endale teatud kohused, kui tema töötajaga peaks mingeid probleeme tekkima. “Riik võiks oma ettevõtjaid nii palju usaldada, et kui nad soovivad, saavad palgata välismaalt inseneri ja kui soovivad, siis koristaja!”

Lepp nentis, et riik võiks vähem ettevõtlusesse sekkuda ega tohiks eelistada üht või teist sektorit.

“Kõiki ameteid on meile muidugi ühtmoodi vaja ja kõikide tööstustega on võimalik Eestis ka tegeleda, kui seda targalt teha! Ei tohi välistada ühtegi sektorit, vaid kui ettevõtja on valmis riskima, tuleb talle anda võimalus. Ühiskond peab andma endale aru, et meil kõigil on erinevad oskused ja omadused ning kõik inimesed on väärtuslikud. Moodsate ja põnevate kaasaegsete äride propageerimisega unustatakse ära kaasmaalased, kes soovivad teha lihtsamat tööd. Aga me peame leidma ka neile rakenduse, peame leidma neile paremad töövõimalused ning jõudma sinna, et Eesti keskmine palk olekski miinimumpalk. Seda kõike saab neile võimaldada tööstus.”

NB! Saateid "Tööstusuudised eetris" saad järele kuulata Äripäeva raadiosaadete veebikeskkonnast raadio.aripaev.ee. Saadet toetab Radius Machining.