Mida toob tulevik laevaehitajatele?

10. augustil toimus Kuressaares kümnes Eesti Meretööstuse Liidu igasuvine visiooniseminar “Tösised jutud messis”, kus seekord ennustati Eesti väikelaevaehituse tulevikku ja arenguid.

Majandusanalüütilise vaate esitasid seminaril Mihkel Nestor (SEB), Jüri Sakkeus (SakiConsult OÜ) ja Anni Hartikainen (Eesti Meretööstuse Liit; TTÜ Väikelaevaehituse kompetentsikeskus), kes oma ettekannetes leidsid, et Eesti geograafiline asukoht jõukate ning meresõidulembeste Skandinaavia riikide kõrval on väikelaevatööstusele väga soodne.

Mitmesuguste rahvusvaheliste mõõdikute põhjal on Läänemere regiooni üldine ärikeskkond maailma parim.

Samas peavad Eesti ettevõtted end positsioneerima ka Poola ja teiste Ida-Euroopa riikide kõrval, kes suudavad samuti toota efektiivselt, kvaliteetselt ja oluliselt suuremas mahus.

Väärtusahelas Skandinaavia ja Ida-Euroopa vahel

Sakkeus ja Hartikainen toonitasid, et Skandinaavia töö- ja lõbusõidulaevu tootvad ettevõtted kolivad jätkuvalt väärtusahela vähem kasumlikke osi Läänemere lõunakaldale, kuid hoiavad koduriigis tootearenduse, innovatsiooni ning müügi ja turunduse. Toimub rahvusvahelistumine väärtusahela lülide lõikes. 

Seminaril jäädi varasemale arvamusele, et Eesti väikelaevatööstusele on võimalusterohkeimaks­ nišiks keerukad, tellija soovidele kohandatud veesõidukid, mis valmistatakse ainukordsena või väikeseeriana. 

Laevaehitusega külgneb alati ka lai sidussektor, mille mahtu hinnatakse laevaehitusest 7 korda suuremaks.

Allhange ei ole alati odav

Allhanketöid analüüsides tuleb uurida töö sisu. Levinud mudeli kohaselt valmistatakse väikelaev suurematööjõukulueelisega riigis (sageli Poolas), ent turundatakse seda põhjamaise brändi kodumaal selle riigi nime kandes.

Niisugusel juhul ongi laeva valmimise protsessist Skandinaavias (enam Rootsis) säilinud vaid esialgse disaini ja tootearenduse ning müügi ja turunduse funktsioon. See loob valdavalt oma brände tootvatele Eesti väikelaevaehituse ettevõtetele surve panustada senisest veelgi enam innovatsiooni, et kindlustada positsioone väärtusahela kõrgema lisandväärtusega töölõikudes ja konkureerida rahvusvahelistel turgudel.

Väljakutse: tööjõud

Tööjõu teemat käsitles seminaril Peeter Sääsk, Saare Yachts OÜ tegevjuht. Sääse sõnul peavad paljud ettevõtted kroonilise tööjõupuuduse valguses keerukate laevade tootmiseks oma ärimudelit muutma. 

Sääsk möönis, et väiksematel laevatehastel napib kogenud ekspertidele nii igapäevast rakendust kui ka vahendeid, vastamaks pidevale palgasurvele. Sääse visiooni järgi kasvab väikeste, kindlale kompetentsile või töölõigule spetsialiseerunud tiimide arv, kes töötavad eraldi ettevõttena paljude tootjate hüvanguks. Kui niisugune tööjõu jagamise süsteem sektoris juurdub, vastab see ka uute põlvkondade paljuräägitud ootustele vaheldusrikka ja paindliku töötamise osas.

Kutseõpe vajab kvalitatiivset hüpet

Sääsk ja mitmed teisedki rõhutasid kutseõppe pideva arendamise vajadust. Tänapäeval on tööjõuvajadus ja ootused oskustele suuremad, kui kutseharidussüsteem anda suudab. 

Asjatundlik laevaehitaja valdab kaasaegseid materjale ja tehnoloogiaid, tehnikateaduste aluseid ja inglise keelt. 

Spetsiifiline väikelaevaehituse õpe on loodud nii kutse- kui ka rakenduskõrghariduses (Kuressaare Ametikool ja TTÜ Meremajanduse keskus Saaremaal), ent eriti kutseõppes on ettevõtjate sõnul nõrkusteks näiteks õppekavade ajakohasus, praktikakorraldus, õpilaskandidaatide erialavalik ja motivatsioon, õpetajate kogemus ja pädevus. Kõrghariduse tasemel on üheks väljakutseks inseneri- ning müügi- ja turundusõppe seostamine.

TTÜ Meremajanduse keskuse laevaehituse professor Mihkel Kõrgesaar käsitles potentsiaalseid tuleviku laevaehituse trende ja nende sidumist õppearendusega. 

Kõrgesaar rõhutas, et olemaks konkurentsivõimelised valdkondades, mis toodavad kõrge lisandväärtusega insenertehnilisi lahendusi, peame panustama tootearendusse. Seega peab teadustegevus tootearendust toetama, mis omakorda viitab tulevikus veelgi tihenevale koostööle teadusasutuste ja tootva tööstuse vahel. 

See sidusus tagab omakorda parema hariduse tuleviku laevainseneridele. Kõrgesaar nentis siiski, et innovatsiooniks on eelkõige vaja aega ning uudsete lahenduste kasutuselevõttu võib viivitada ka kogemuste või seadusandluse puudumine. 

Ennustamise töötuba

Seminarile kogunenud laevaehitajad, teadlased ja huvilised ennustasid Jüri Sakkeuse töötoas lõbusõidu- ja töölaevaehituse järgmise kümnendi arengut (graafik). 

Rühmatööde tulemusena koorus kolm arengustsenaariumi, kus ennustati Eestis­ põhitegevusena töö- ja lõbusõidulaevu tootvate ettevõtete aasta müügimahu kasvu 50 miljonilt eurolt (2017) minimaalselt ligi 60, maksimaalselt 90 miljoni euroni (2028). Realistlikuks peeti ca 70 miljoni euro taset.

Autor: Anni Hartikainen, Eesti Meretööstuse Liidu juhatuse liige