Maie Niit: raha jagamisel tuleb eelistada kohalikke ettevõtteid

Raha vajab laiali laotamist nagu sõnnik viljapõllule. Hunnikus sõnnik (raha) võib areneva taime üleväetamisega hävitada. Liialt vähe sõnnikut (raha) ei soodusta aga taime arengut ega kasvata saaki (majandust). Kuidas korraldada laotamine nii, et meie elu saaks uue hoo, tegijad teotahte ja uue hingamise? On ainult üks tee: teha tööd, teha õigeid valikuid, omada talupojatarkust, kohanduda ja olla paindlik.

 Kõik eelpool loetletu saab alguse kodust ja perest, kus tegutsetakse pereliikmeid, heaolu ja vajadusi arvestades, sest pere on ühiskonna minimudel. Jõukohast tööd peavad tegema lapsed maast madalast, sest töö kujundab harjumusi ja annab oskusi. Selle tulemusena õpitakse raha lugema, raha väärtust tunnetama ning teatakse, kuidas elada ja majandada.

Raha tuleb „laotada“ sinna, kus luuakse väärtusi ja tehakse tööd. Pole jätkusuutlik anda raha neile, kes midagi ei tee. Me ei tohi loota toetustele, CO2  müügituludele ega imeskeemidele suure tulu saamiseks. Tuleb teha tarka tööd ning saadud tulemusi jagada ühiskonna liikmete vahel õiglasemalt ja solidaarsemalt. Nii, nagu seda tehakse Singapuris. Singapurist eristab meid see, et meie ühiskonnas on tekitatud suured vahed rikkuses. Rikkuses, mida pole alati saavutatud tööga, vaid skeemitamisega. Samas kahandavad suured varanduslikud erinevused usaldust ühiskonna liikmete vahel. Pikal arenguteel on aga usaldust vaja.

Et ühiskonnas valitsevaid probleeme leevendada ja lahendada, tuleb kohalikud ametkonnad korralikult tööle panna. Kohatu konkurentsi peab lahendama konkurentsiamet, mitte suunama lahendusi kohtusse, kus protsess kestab aastaid ja käib nn õiguse ostmine. Juristide teenused on vajalikud, aga ameerikaliku  kohtusüsteemi Eestisse istutamine on priiskamine ja arendab vaid ebaõiglust. Vajame operatiivsemat, paindlikumat ja õiglasemat kohut.

Liialt palju on meil ka asutusi, kus kasulikke otsuseid ja toiminguid tehakse aastaid. Puukidena on rakendust leidnud lepingud, kus mingi raha eest käib kord kuus näidukäitleja (õieti käidunäitleja) ettevõttes ja kasseerib selle eest 100 eurot. Nemad elavad lobedalt, aga raha voolab tööd tegemata. Miks?

Omavalitsusjuhid jagavad erakondade piirjooni rangelt jälgides maid ja metsi, selle asemel võiksid nad aidata ettevõtjaid  ühistegevuse arendamisel ja soodustamisel. Me peame ekspordi kõrval arendama siseturgu, et meie inimesed tunneksid end töös vajalikena, motiveeritutena ja tunnustatutena. Hoovad on riigi ja omavalitsusjuhtide käes.

Riigi majandus peab olema küll liberaalne, kuid üliliberaalne majandus on lõppkokkuvõttes liialt kallis. Olukorras, kus kõik võivad teha kõike on vaid aja küsimus, kui tööle hakkavad ketikauplustele kuuluvad tapamajad või saekaatrid. See ei ole enam terve konkurents, see on vägevama raha võim, mis ei salli enda kõrval väikseid ja erinevaid.

Raha tuleb „ laotada“ mitte välispanku, väliskaubakette, välisfirmasid ja tööjõu välismaale sõidutamist eelistades, vaid oma kodumaad väetades, kastes ja saaki korjates. Tegutsevaid liidreid on meie hulgas palju, neid on vaja usaldada ja vajadusel toetada mitu korda rohkem kui välispankureid.

Stabiilne riik on nagu mets, mida istutatakse 21. sajandi algul, aga metsa lõikame 21 sajandi lõpus või 22. sajandi algul.

Autor: Maie Niit