Estonian Cell – tööstuspoliitika puudumise ohver

2006. aasta aprillis tööd alustanud Estonian Celli toodang läheb paberitööstuse tooraineks, kuid traditsioonilisest tselluloositööstusest eristab seda asjaolu, et puidumass saadakse haavapuidu mehaanilise töötlemise tulemusena. Tselluloosi toodetakse aga keemiliste protsesside tulemusena.

Estonian Cell on Eesti suurim elektritarbija, vajades 2% meie aastasest kogutarbimisest ja üks suuremaid gaasitarbijaid 15 miljoni kuupmeetriga. Lahe sõnul kulub elektri ja gaasiarvete tasumiseks aastas 20 miljonit eurot.

Suure energiatarbimise juures on ettevõtte tööviljakus Eesti üks kõrgemaid, moodustades 709 000 eurot töötaja kohta aastas. Estonian Cellis on ametis 85 inimest, neist enamus eri operatsioone juhtivad vahetustöötajad.

„Meil on tootmine täielikult automatiseeritud. Tehase põhitootmistsehhis ei tööta ühtegi inimest, protsessi juhitakse automaatika abil,“ kinnitas Siiri Lahe.

Tegelikult on aga Estonian Cell üpris õnnetu, sest kasumis on oldud tegutsemise ajal vaid kahel aastal, viimati 2010.

Selle põhjustena toob Siiri Lahe välja ühelt poolt energiahinna pea kahekordistumise ettevõtte Eestis tegutsemise aja jooksul, teisalt on nõudlus paberi järele vähenenud ning suurenenud ka hinnasurve. Sestap ettevõtte kumulatiivne kahjum üha suureneb.

Et kehvast seisust välja tulla, paigutab omanik 17 miljonit eurot Estonian Celli päästmiseks, sellest 11 miljonit läheb reovee anaeroobse puhastusprotsessi rajamiseks, et toota kolmandik vajaminevast gaasist endale ise ja saavutada seal teatav kokkuhoid.

Halva käekäigu peapõhjusena peab Siiri Lahe siiski Eesti heitlikku majanduspoliitikat.

„Loomulikult nägi omanik ette elektritariifide tõusu, aga ta ei saanud kuidagi ette näha, et kehtestatakse näiteks elektriaktsiis, millise nullini alandamist lubab ilsegi EL-i direktiiv ja seatakse sisse teistest riikidest kordades kõrgem taastuvenergia tasu,“ nentis Lahe. „Ja nüüd oleme seisus, et säärane tootmine, millega tegeleb Estonian Cell, on Eestis miljoneid eurosid kallim kui näiteks Austrias.“

Juttu resümeerides märkis Siiri Lahe, et kasvõi Estonian Celli näite varal on meie riigi juhtidel põhjust hakata tõsiselt mõtlema tööstuspoliitika vajalikkuse peale, mille esimene eeldus on püüdlemine stabiilsema ärikeskkonna poole.